"Eesti ajakirjandus võib olla väga uhke selle üle, et meil on väga hästi ja põhjalikult üles ehitatud eneseregulatsiooni süsteem. Ajakirjanduse tugevust ei näita mitte see, kas ja kui palju riigis on seda reguleeritud seadustega, vaid see, kui tugev ajakirjandus ise on. Ja Eesti ajakirjandus on ennast hästi organiseerinud üle 20 aasta, kui loodi Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks ja selle jälgimiseks pressinõukogu," rääkis Hõbemägi.

Kuna suurem osa Eesti meediaväljaandeid on koodeksiga ühinenud, siis saab igaüks, kes soovib oma õigusi kaitsta, seda teha pressinõukogu kaudu, mis on "vägagi sõltumatu kogu", lisas Hõbemägi.

"Ja kui inimesele ei meeldi [pressinõukogust saadud] tulemus, siis tal on vaba voli minna edasi ja kohtus seda lahendada," jätkas ta.

Hõbemägi rõhutas ka, et ka riigikohus on oma lahendites nimetanud ajakirjanduseetika koodeksit, mis näitab, et Eesti kõrgeim kohus hindab seda ning on andnud sellega Eesti pressi eneseregulatsioonile kõige kõrgema tunnustuse.

"Nii et selles mõttes ei ole mitte kellelgi vaja hakata looma mingisuguseid reeglistikke, kuidas eraldada tõest uudist, siis mittetõesest uudisest," tõdes ta.

Sama rõhutas ka Soonvald, kes tõi välja, et kui pressinõukogu teeb mõne väljaande suhtes tauniva otsuse, siis on sellel väljaandel kohustus see avaldada ning ta ei tea ühtegi näidet, kus väljaanded oleks selle vastu protesteerinud. "Ehk pressinõukogu on alates loomisest, koosseisust, menetlemisest ja lõpuks avaldamiseni toiminud siiamaani briljantselt," ütles Soonvald.

Mõlemad peatoimetajad rõhutasid, et ajakirjandus on alati valmis tehtud faktivead parandama, kuid nende hinnangul oleks arusaamatu, kui ajakirjanduse sisusse sekkuks ametnikud.

"Sestap ma ei saagi aru, kuidas riiklikul tasandil tekivad härrad ja prouad, ma ütleks seltsimehed nende kohta, kes hakkavad siis valikuid tegema. Ma ei tea, millele või kellele toetudes [nad otsustavad], mida parandada, kuidas parandada, kuidas rääkida, kuidas eetris olla, kellele sõna anda ja stopperiga mõõta. Vigade parandamine on normaalne, seda tehakse sõltumata riigi initsiatiivist ja ma arvan, et täiendavat sellist riiklikku Glavlitilikku (nõukogude-aegne tsensuuriorgan - toim.) lähenemist Eesti ajakirjandus ei vaja," leidis Soonvald.

Mõlemad peatoimetajad avaldasid ka arvamust, et kriitika alla sattunud seadusemuudatuste algatus ei tulnud mitte poliitikutelt, vaid ametnikelt, kes soovisid Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmise külge pookida oma mõtteid ja seisukohti.

"On kurblooline, et inimene, kes töötab tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametis, on teinud põhjalikke ettepanekuid, kuidas asuda reguleerima ala, mida tema täitevvõimu osana hakkab kontrollima. See on klassikaline juhtum, et täitevvõim ei tohi luua reegleid, mida ta ise hakkab kontrollima, sellega peab tegelema seadusandja," rõhutas Hõbemägi.

"Ma olen nõus ja jätkan Priidu mõtet, et ma arvan, et tänases Eesti poliitikas on väga üksikud poliitikud, kes tahaksid tulla seadusega ajakirjandust reguleerima, suurem osa ei julge. Ma usun jätkuvalt, et ka suur osa poliitikuid, kui mitte kõik Eesti poliitikud lugesid eile seda esimest korda, et selline idee on küpsemas. See jääb puhtalt ametniku või ametnike südametunnistusele, et tahetakse tulla reguleerima seda, mida pole vaja reguleerida," ütles ka Soonvald.

Soonvald meenutas ka 2019. aasta teatriauhindade üleandmise tseremooniat, kus äsja Ungaris töötanud Juhan Ulfsak kirjeldas, kuidas seal hakkas demokraatia vähenema. "Ei olnud ühtegi konkreetset sammu, seadust, otsust või tegu. Grammhaaval, tilkhaaval hakkas demokraatia ja sõnavabadus Ungaris hävinema," kirjeldas Soonvald.

"Ja paralleel Eestiga on see, et kui me vaatame nüüd [TTJA infoühiskonna talituse juhataja] Helen Rohtla initsiatiivi, kas see on tema või tema kolleegide initsiatiiv, ma ei tea, kuid kui me vaatame seda, mismoodi riigi tõttu on Omniva püsti hädas, ega suuda ajalehti viia inimesteni, kui me lisame veel selle, mismoodi on erameediale käibemaksukohustus kraesse keeratud aastast 2025, siis ma arvan, et need kolm asja pole omavahel seotud, aga nad on juhtunud kõik ühes ajaruumis. See on kõik juhtunud ühe kuu jooksul ja kui me nüüd selle ühe kuu jooksul toimunu paneme Eesti ajakirjanduse tänasesse päeva ja tulevikku, siis ma oskan küll mures olla," tõdes Soonvald.

"Sõltumata sellest, kas Rohtla tegi seda ise või kellegi teise initsiatiivil, siis et kusagil kellegi peas on Eesti Vabariigis mõtted - kujutage ette aastal 2023! -, kes tahab hakata toimetama ja tsenseerima, andma tõe kriteeriume erinevatele uudissaadetele ja teistele programmidele, siis see kõlab täiesti nagu Lukašenka Valgevene 15 aastat tagasi," rääkis Delfi ja EPL peatoimetaja.

Peatoimetajate pahameele sihtmärgiks oli teisipäeval avalikuks saanud tarbijakaitse ja tehnilise järelvalve ameti (TTJA) ettepanekud hakata meediateenuste seaduse muudatustega kontrollima meediasisu tõele vastavust ja tasakaalustatust.