Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) ametnikud on hakanud tagantjärele musta valgeks rääkima ja igal pool kordama jutupunkte, justkui olnuks tegemist vaid ühe halvasti sõnastatud lausega ameti saadetud tagasiside dokumendis ning et uudistesaadete sisu objektiivsuse kontrolli jutt pidavat puudutama vaid kolmandate riikide, mitte Eesti enda väljaandeid.

TTJA infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtla intervjuu on õnneks mustvalgel ERR-i veebilehel olemas ja sellest on selgelt lugeda, et jutt käib ka Eesti väljaannetest.

Veelgi enam, too ametnik leiab, et regulatsiooni võiks laiendada uudistesaadetest kaugemale ("Võiks osapooltega arutada, kas piirduda uudistesaadetega või võiks see laieneda ka tegelikult teistele saadetele."). Ning toob ise eeskujuks Läti, kus olevat ajakirjanduse reguleerimisega palju kaugemale jõutud ("Lõunanaabrid on rohkem mõelnud ka selle peale, kuidas võimalikke probleeme ennetada. Võib-olla tasuks ka meil naabritelt õppust võtta.").

Meenutan, et Lätis sai üks meediaväljaanne äsja trahvi, sest mitte väljaanne ise, vaid saatekülaline kasutas ühte sõna "vales" tähenduses. Lätis toimuvast "vihkamise õhutamisest ja nõiajahist" on pikemalt rääkinud näiteks uuriva ajakirjanduse keskuse Re:Baltica üks asutajaid Inga Springe.

Eestis tehakse head, aga kindlasti ka halba ajakirjandust. Nagu ka kõikides teistes vabades ühiskondades. Aga mis on olnud siiani Eesti tugevuseks, on see, et meil on ajakirjandust suhteliselt vähe riiklikult reguleeritud, ning teisalt saab ajakirjandus ise väga hästi hakkama ka eneseregulatsiooniga.

Olen olnud ise kaks perioodi ajakirjanduse eneseregulatsiooni organi Pressinõukogu liige ja kinnitan, et mingit siidikinnastes kohtlemist või tsunfti kaitse mentaliteeti selles organis pole. Ja alati saab minna kohtusse, kui keegi tunneb, et Pressinõukogust ei piisa ja et tema õigusi on rikutud.

Kuid hakata ajakirjandust riiklikult reguleerima ja tekitada nii ka enesetsensuuri, näitab totalitaarset mõtteviisi.

Mis mind murelikuks teeb – ja mitte ainult selle kaasuse pealt – on see, et 32 aastat pärast iseseisvuse taastamist on meil ametnikke (ma ei üldista seda kindlasti kõikidele ametnikele), kelle arusaamad maailma asjadest on üha sarnasemad nendega, kelle eest nad sõnades justkui üritavad meid kaitsta. Kusjuures kurioossel kombel on nad suurema osa oma elust elanud vabas Eestis.