7. maiks 2026 peab Eesti võtma üle nn vaigistuskaebuste ehk SLAPP-ide vastase direktiivi.¹ Vastav eelnõu ette valmistatud ja kooskõlastusringile saadetud.² Direktiivi eesmärk on kaitsta sõnavabadust ja vältida kohtusse pöördumise õiguse kuritarvitamist. Samal ajal tekib küsimus, kas tegemist on Eesti jaoks sisulise ja Euroopa Liidu tasandi reguleerimist vajava probleemiga.

SLAPP-ide (Strategic Lawsuits Against Public Participation) all mõistetakse kohtuasju, mille eesmärk on kriitiliste häälte hirmutamine, kurnamine või vaigistamine.

Tüüpiliselt on selliste hagide sihtmärgiks ajakirjanikud, meediaväljaanded või kodanikuaktivistid, kes tegelevad avalikku huvi pakkuvate teemade kajastamisega. Kohtumenetluse algatamine või isegi selle ähvardus võib viia enesetsensuuri, piirata teabe kättesaadavust ja pärssida demokraatlikku debatti. Seda riski ei saa alahinnata.

Anti-SLAPP direktiiv püüab selliste praktikate levikut ohjeldada, andes kohtutele muu hulgas võimaluse ilmselgelt põhjendamatud nõuded varases staadiumis rahuldamata jätta ning rakendada kuritarvituslike menetluste suhtes heidutavaid abinõusid. Direktiivi toetajad näevad selles olulist sammu sõnavabaduse ja demokraatia kaitsel.³ See argument on veenev eeskätt nende riikide kontekstis, kus SLAPP-id on süsteemne probleem.

Eesti olukord paistab olevat õnneks teistsugune. CASE'i (Coalition Against SLAPPs in Europe) raporti⁴ kohaselt tuvastati aastatel 2010–2023 Euroopas 1049 SLAPP-i juhtumi, millest Eestis oli vaid neli. Seega võib väita, et SLAPP-id ei ole Eestis laialdane nähtus. Seda näitab ka asjaolu, et Eesti paikneb 180 riiki hõlmavas ajakirjandusvabaduse indeksis teisel kohal.⁵ See ei tähenda, et SLAPP-i oht Eestis puuduks, kuid tegemist ei ole siin keskse probleemiga. 

Tekib küsimus, kas SLAPP-ide probleemi ulatus ja Euroopa Liidu õigusandja liikmesriikidelt nõutav lahendus on omavahel mõistlikus proportsioonis. Iga uus menetluslik erireegel muudab õigussüsteemi keerukamaks ja võib tuua kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid. Anti-SLAPP mehhanisme võidakse hakata kasutama ka õigustatud nõuete tõrjumiseks või menetluste venitamiseks. Sõnavabaduse ja tõhusa kohtuliku kaitse vaheline tasakaal on habras.

Küsimus ei ole vaigistuskaebuste ohtlikkuses, vaid direktiivi vajaduses ja mõõdukuses. On riike, kus anti-SLAPP regulatsioon on hädavajalik. Eesti puhul on aga põhjendatud küsida, kas probleem, mida soovitakse lahendada, on piisavalt suur, et õigustada uute ja erandlike menetlusnormide kehtestamist. Eriti olukorras, kus kehtiv õigus juba võimaldab ilmselgelt alusetuid ja pahatahtlikke hagisid tõrjuda ning menetluslikke kuritarvitusi ohjeldada.