Iraanil on üks suuremaid sõjalisi jõude Pärsia lahe piirkonnas. Lisaks sellele omab Iraani Islamivabariik suurimat raketiarsenali Lähis-Idas. Erinevate hinnangute kohaselt on Iraani võitlusvõimeline vägi, tegevteenistujad ja reservväelased kokku, alates 800 000 kuni kahe miljoni võitleja suurune. Tõenäoliselt on see siiski kordades suurem tänu aktiivsest reservist välja liikunud, kuid endiselt võitleja oskustega suure meeste hulga tõttu.

Iraan on välja arendanud kaks eristuvat ja paralleelsete struktuuridega relvajõudu: Artesh (regulaarne sõjavägi) ja Islamivabariigi Revolutsioonikaart ehk Pasdaran. Arteshil ja Pasdaranil on oma väeliigid (maaväed, õhujõud ja merevägi) ja lisaks haldab Pasdaran mitmeid erinevaid erioperatsioonide üksusi, sh enesetapuvõitlejaid.

Iraan on pidanud sõjalise varustuse impordi osas toetuma peamiselt Venemaale ja Hiinale. Puuduste kompenseerimiseks tuginevad relvajõud suurel määral raketi- ja droonijõududele.

Teherani ballistilisi rakette tuleks näha mitte ainult heidutusvahendina, vaid ka nende võimekuse tõttu rünnata ka kaugemale, nagu me asja nägime. Peamiselt on need varustatud tavaliste lõhkepeadega, kuid võimalustega bioloogiliste, keemiliste ja ehk isegi tuumalõhkepeade saatmiseks.

Iraani 2440 kilomeetri pikkuse merepiiri kaitseks (sh 740 km Kaspia merel) on varutud ja toodetud suures koguses kiirründelaevu, mereväe miine (maailma viies suurim varu) ja loodud on Lähis-Ida suurim allveelaevastik (hinnanguliselt 19 alust).

Iraanis kehtib ajateenistuse kohustus kõigile meessoost kodanikele vanusevahemikus 18–34 eluaastat.

Mosaiikdoktriin

Iraani relvajõud koolitavad ja rakendavad sõjategevuses õpetust, mida nimetatakse mosaiikdoktriiniks. See on metoodika, mis on kõige paremini kirjeldatav kui "irregulaarne sõjapidamine ja hübriidoht".

Iraani kontseptsioon asümmeetrilisest võitlusest kombineering konventsionaalse sõjapidamise, erioperatsioonide, mässutaktika ja terrorismi elementidest (sh enesetapurünnakud). Rõhuasetus on kaudsete, mittekonventsionaalsete meetodite ja vahendite kasutamisel vastase survestamiseks, alavääristamiseks, kurnamiseks ja lõpuks loobumiseks.

Erinevalt paljude riikide relvajõudude tsentraliseeritud juhtimisest annab Mosaiikdoktriin suure autonoomia ja vabaduse allüksustel ise määrata oma tegevusi. Selle tulemusel on Iraani allüksuste otsused ja tegevused vähemalt näiliselt sünkroonist väljas, mis muudab nende manöövrid ettearvamatuks, kuid samal ajal võimaldavad kiiret ja tõhusat otsustamist lahinguväljal.

Ideoloogia

Ajatolla Khomeini: "Me ekspordime oma revolutsiooni kogu maailmale, kuni hüüd "Allahu Akbar" kõlab kogu maailmas."

Kaitseplaneerimine on Iraani Islamivabariigis juhitud neljast peamisest strateegilisest tegurist:

1. Muuta Iraani relvajõud regionaalseks sõjaliseks jõuks, mis suudab avaldada mõju kogu Lähis-Idas ja kaugemalgi.
2. Vältida 1980. aastal toimunu kordumist ehk Iraagi sissetungi Iraani, mis oli tingitud traagilisest heidutuse ebaõnnestumisest, ning võidelda rahvusvahelise (Ameerika Ühendriigid) ja sionistide (Iisrael) plaanitava riigipöörde vastu.
3. Heidutus ja kaitse tuumarelvadega.
4. "Suure saatana" (USA) ja selle parema käe, "väiksema saatana" (Iisrael) hävitamine.

Geograafia ja populatsioon

Iraan paikneb geograafiliselt Lääne-Aasias, pindalaga 1,65 miljonit ruutkilomeetrit ehk suuruselt maailmas 19. kohal. Maapiir on Afganistani, Armeenia, Aserbaidžaani, Iraagi, Pakistani, Türgi ja Türkmenistaniga, millest ükski ei paku väga head platvormi vägede eelpaiknemiseks enne rünnakut. Lisaks on Iraanil merepiir põhjas Kaspia merel ja lõunas Pärsia ja Omaani lahes, mida Iraan suudab mineerida ja valvata allveelaevadega.

Iraani maastik on valdavalt mägine ja kivine, ligi 23 protsenti on kõrb ja vaid ligi kaheksa protsenti on metsane, mis teeb liikumise füüsiliselt üsna kurnavaks, pakub vähe varjumisvõimalusi ja soosib kaitsjat läbi reljeefse maastiku, ettevalmistuse ning kohalike olude põhjaliku tundmise.

Iraani rahvaarv on hinnanguliselt 87–88 miljonit, sellest on teenistuskõlbulikud hinnanguliselt 41 miljon inimest. 51 protsenti rahvastikust pärslased, on ka aserbaidžaane ja kurde. Usult on 89 protsenti šiiidid ning üheksa protsenti sunniidid. Pealinnas Teheranis, mis paikneb riigi põhjaosas, elab umbes 14 miljonit inimest. Keskmine kirjaoskus riigis on 89 protsenti.

Erinevad uuringud viimaste aastate jooksul näitavad, et 60-80 protsenti Iraani elanikest ei ole rahul praeguse režiimiga ja eelistaksid demokraatlikumat riigikorraldust. Alates 2017. aastast on aset leidnud mitmed erineva skaalaga režiimivastased protestid, mis on jõuga maha surutud.

Seega hõõgub süte all tuli, kuid endiselt on liiga palju kõhklejaid, et tõsiselt riiki pöörata. Mitmes mõttes on Iraani rahvas autokraatse režiimi pantvangis nagu näiteks Valgevene inimesed.

Kokkuvõtteks

Sõjaliselt on Iraan raske ja keeruline vastane. Maavägede rünnak Iraani territooriumile saaks olema suure tõenäosusega kordades verisem ja kurnavam kui Iraagi ja Afganistani puhul oli. Relvajõud on saanud aastakümneid kõrvalt õppida lääneriikide tugevusi ja nõrkusi ning valmistunud just sellisteks suurteks rünnakuteks.

Mosaiikdoktriini rakendamine teeb suure tõenäosusega nende sõjalised käigud ja vastused ettearvamatuks. Maastik soosib nende tegevust ja võib üsna kindel olla, et vajalikud varud ehk logistika on juba hajutatud. Ilma hea logistikata sõda ei pea. Irregulaarse sõjapidamise üks peamisi sihtmärke on vastase logistika hävitamine, et tal lõpeks laskemoon, kütus ja toit. Sellele Iraani vägi ka oma rõhu asetab.

Asustatud keskuste ja koos sellega tsiviilelanike ründamine võib mõjuda pigem radikaliseeruvalt. Iraan on aastaid arendanud religioosete enesetapuvõitlejate üksusi, mis võivad väljapääsmatus olukorras nii täiendusi saada. Tugevalt religioosses ühiskonnas on sellised ilmingud kordades kergemad juhtuma kui läänepoolsetes tsivilisatsioonides.

Seega ei oleks Ameerika Ühendriikide ega tema liitlaste rünnak Iraanile praegu kuidagi ratsionaalne ega võidetav ka siis, kui Iraanil ikkagi ei ole veel oma tuumarelva valmistatud. Viimase kohta puuduvad igasugused usutavad andmed. Seega võib füüsiline rünnak Iraani vastu viia ka mingis ulatuses tuumarelva kasutuseni, kui riigi juhtkond leiab, et enam ei ole midagi kaotada.