Inglise keeles on tabav ütlus: "Punch above your weight". See poksi puudutav piltlik väljend tähistab olukorda, kus madalamasse kaalukategooriasse kuuluv võistleja üritab vastu astuda endast raskemale vastasele ning viimase nokauti lüüa. Samamoodi on viimastel kuudel Eesti poliitikas toimetanud erakond Isamaa ning päris edukalt.

Tallinna üle kivide ja kändude kulgenud koalitsiooniläbirääkimisi jälgides võis jääda mulje, et Isamaa üritab neid venitada ning ultimaatumeid esitada ainult seetõttu, et avalikkuse silmis tähelepanu saada, ja et erakonna liikmete ja valijate jaoks ongi Venemaa kodanike valimisõiguse piiramine prioriteetide reas absoluutselt esikohal. See on aga liialt lihtsustatud käsitlus.

Isamaa, mis on nüüdseks tõusnud konkurentsitult kõige populaarsemaks parteiks, vaevalt võimukõnelustega seoses veel täiendavat meediatähelepanu hädasti vajas. Ükski senine küsitlus ei viita samuti, et Eesti elanikud valimisõiguse piiramist, võrreldes majandusolukorraga, maksude ja Ukraina võiduga, kaugelt kõige tähtsamaks peavad.

Võitlus käis millegi palju suurema nimel. Isamaa üritab paremtiival saada esiparteiks ning selleks kõige olulisemates sümbolväärtusega küsimustes Reformierakonnale kohta kätte näidata. Kuna Isamaa on nii esindatust riigikogus kui ka pealinna volikogus arvestades pigem endiselt kergekaallane, siis võistlus saabki praegu käia pigem imagoloogilisel tasandil.

Kui vaadata majandusseisu ning valitsuse suhtelist käpardlikkust eelarve- ja maksuküsimuste lahendamisel, siis paistab, et kõige paremini majandus- ja rahandusasju taipava partei maine ongi Reformierakonnalt juba nihkunud Urmas Reinsalu juhitud erakonnale. Vaja oli näidata, et ka vene küsimuses on Isamaa kõige otsustavam ning eestimeelsem partei.

Kuna praegu Toompeal valitsusvastutust ei evita, siis rahvusvahelises poliitikas Kremlile vastandumisega paremtiiva valijate silmis Isamaal punkte korjata ei õnnestu. Seega tuli abiks võtta paremuselt teine strateegia ehk koduvenelastele koha kätte näitamine.

Reformierakonna käed on aga selles küsimuses seotud, sest olles Toompeal koalitsioonis sotsidega ei saa nad kuidagi valimisõiguse piiramise temaatikal peamiseks eestkõnelejaks pürgida. Nii panigi Isamaa oravad osavalt kahvlisse ning nüüd teab igaüks, et just Isamaa on kõige julgem ning eestimeelsem partei, kes agressorriigi kodanikelt valimisõiguse peagi ära võtab.

Kuid, kuidas võtab? Tallinna võimuläbirääkimistel saavutas Isamaa teisegi ja palju praktilisema võidu. Sisuliselt õnnestus neil oma Trooja hobune Stenbocki maja siseõuele veeretada, lisades pealinna koalitsioonileppe sabasse klausli, et valitsusel on justkui kohustus teemaga edasi liikuda. Nii sai Isamaa enda kätte jõuõla, kuidas Tallinna võimu kaudu mõjutada valitsuses toimuvat.

Oleks täiesti naiivne uskuda, et seesugune kogenud poliitik nagu Urmas Reinsalu kõhkleks seda jõuõlga uuesti kasutamast. Vaimusilmas võib juba ette näha, kuidas enne kohalikke valimisi hakkab Isamaa midagi nõudma näiteks maksupoliitikaga seoses.

Reinsalu üritab paremtiiva valijat veenda, et just Isamaa, mitte aga enam Reformierakond, on kõige kompetentsem majanduspartei, kõige eestimeelsem jõud ning Isamaa paneb lõppkokkuvõttes nüüd paika, mida arutatakse või ei arutata all-linnas ja koguni Toompeal.

Kuigi Isamaa ambitsioon näib võimas, siis ometi on sellel omad nõrgad kohad.

Esiteks, Isamaa kompetentseima majanduspartei imidž püsib nii kaua, kuni nad ise võimule saavad ning praeguse karmi eelarvereaalsusega peavad silmitsi seisma.

Teiseks, Isamaa võib üritada Reformierakonnalt küll sümboolsel tasandil korraks röövida suurima rahvuslase tiitli, aga seda on vaja kinnistada ka hiljem tegudega. Ärgem unustagem, et Reformierakond saavutas rahvuslikult meelestatud kodanike jaoks esivaliku staatuse alles peale Pronksiööd. Huvitav, millise "vene mässu" kavatsevad maha suruda isamaalased?

Kolmandaks ei tasu ka arvata, et Toompea koalitsioon lubab Isamaal nii edukalt oma Trooja hobust uuesti kasutada nagu praegustel võimuläbirääkimistel. Kogenud ja osavad poliitikud ei asu Eestis ainult Isamaa peakontoris.

Lõpetuseks tasuks mõelda, et isegi kui Isamaa toetus on 28 protsenti ja Reformierakonna toetus 17 protsenti, siis parteide tõeline tugevus tuleb ilmsiks kriisihetkedel. Helir-Valdor Seedri ajastul oli Isamaa toetus tihtilugu valimiskünnise lähedal, aga Reformierakonna reiting ei langenud isegi idavedude skandaali päevil kordagi püsivalt alla 15 protsendi. Vahe on kolmekordne!

"Punch above your weight" võib ka poliitikas olla ahhetama panev jõudemonstratsioon, kuid päris raskekaallaseks saamiseks võib sellest esialgu väheseks jääda. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.