Analüütik: Hiina ja Venemaa on sõbrad, aga näevad rahvusvahelist korda erinevalt
Hiina ja Venemaa on sõbrad, kuid neil on maailmast ja rahvusvahelisest korrast erinev nägemus – kui Peking pooldab rahvusvahelist korda, siis Moskva korratust, ütles rahvusvaheliste suhete analüütik Bobo Lo intervjuus "Välisilmale". Venemaa sõda Ukrainas on analüütiku hinnangul muutnud Hiina invasiooni Taiwanile varasemast ebatõenäolisemaks.
Venemaa režiimi juht Vladimir Putin osales Pekingis Xi Jinpingi korraldatud galal, mis pühendatud kahe riigi diplomaatiliste suhete 75. aastapäevale. Nad ütlesid, et suhted peavad minema paremaks ja sügavamaks. Kui sügavaks need saavad minna? Neil on juba strateegiline suhe.
Jah. Neil on väga arenenud strateegiline partnerlus. Kuid sel partnerlusel on limiidid, millest räägiti enne täiemahulist sõda Ukrainas. See suhe põhineb reaalpoliitikal, teatud põimunud huvidel ja see on palju olulisem kui ideoloogilised sarnasused. See on tugev suhe.
Venemaa ja Hiina on üksteisele peaaegu nagu sõbrad, kuid neil on maailmast ja rahvusvahelisest korrast ka päris erinev nägemus. Hiina tahab esitada väljakutset USA liidrirollile maailmas, kuid ta ei taha lahti saada kogu rahvusvahelisest süsteemist. USA juhitud süsteem on olnud Hiinale väga kasulik ja soosib jätkuvalt Hiina huve võtmevaldkondades. Olukord on Putini jaoks erinev. Venemaa ja Putin isiklikult saavad kasu korratusest maailmas. Mida rohkem on maailmas kaost, seda rohkem on Venemaal võimalik rakendada mõjuvõimu.
Erinevus seisneb selles, et Peking pooldab rahvusvahelist korda, kuid sellist, mis on Hiinale praegusest korrast kasulikum. Venemaa ei toeta rahvusvahelist korda üldsegi. Venemaa toetab rahvusvahelist korratust. See on võtmeasi Moskva ja Pekingi arusaamas maailmast.
Enne, kui täiemahuline sõda Ukrainas algas, siis Venemaa režiimi liider nõudis, et NATO tõmbaks tagasi 1990. aastate piirideni. Venemaa on selgelt välja öelnud oma eesmärgid, kuid Hiina mitte. Mis on Hiina ülim eesmärk?
Hiina tahtis, et sõda ei toimuks. Sõja alguses järgis Hiina nööril käimise taktikat. Ühelt poolt peab ta Venemaad toetama, sest strateegiline partnerlus on väga tähtis, aga teisalt Peking tahab jääda rahvusvahelisse süsteemi. Seega ei soovi Hiina riskida USA või üldisemalt lääne teiseste sanktsioonidega. Hiina on püüdnud panna end positsiooni, kus ollakse väga hea sõber Venemaaga, aga ollakse ka reeglite järgija maailmas.
Kui nad oleksid seda, siis oleksid nad pidanud Putini vahistama.
Kujutagem ette, et Hiinal oleks karmim poliitika Venemaa suhtes. Hiinlaste jaoks on probleem, et isegi kui nad teevad kõik õigesti, nii nagu lääs tahab, ei saa nad mingit tunnustust USA-lt või saavad väga vähe Euroopalt. USA-s ei pea paljud inimesed Putinit esimeseks kurjamiks maailmas, vaid hoopis Hiinat suureks eksistentsiaalseks ohuks USA-le. Venemaa on nagu huligaan, kes pole nii tähtis.
Hiina jaoks ongi see probleem, et kui nad muutuvad Venemaa suhtes karmimaks, siis tekib kaks probleemi. Esiteks, kes tahab võõranduvat, kättemaksuhimulist, koostööd välistavat naabrit, kellega jagad 4300 kilomeetrit piiri, kuid ei saa mingit tunnustust USA-lt. Sa võõrandud Venemaast, kuid ei saa lähemale USA-le või läänele. Seega poleks tal üldse sõpru. See, kas nõustume Pekingiga, on omaette teema, aga nii näeb Peking asju. Hiina on justkui ümber piiratud.
Venemaa kaotamine tähendaks, et tal polegi sõpru. Hiinal on väga ebameeldiv strateegiline naabrus. Jaapan, Lõuna-Korea, USA ja India ning kui lisada Venemaa sellesse gruppi, siis Pekingis olles oleks see väga ebamugav. See on üks põhjustest, miks nad panustavad nii palju Hiina-Vene partnerlusse. Asi ei ole selles, et nad nii väga vajavad Venemaa toetust, kuigi see on kasulik, vaid peamine on see, et Hiina ei vaja Venemaa vaenulikkust. Hiina laseb Venemaal teha, mida too soovib, sest vaenulik Venemaa võib sekkuda Hiina huvidesse Kesk-Aasias, Kirde-Aasias, Arktikas ning rahvusvahelises korras laiemalt. Seetõttu on hiinlased venelaste suhtes kenad. See on peamine põhjus teiste seas.
Carnegie keskuse teadur Alexandra Prokopenko kirjutas artikli ajalehes Financial Times, kus märkis, et Venemaa ja Hiina valitsused on suutnud näidata märkimisväärset võimekust adapteeruda USA sanktsioonidega viimase kahe aasta jooksul, kasutades Hiina piiriülest pankadevahelist maksesüsteemi ehk Cipsi ülekannete tegemist. Kas Hiina eesmärk on USA dollari asendamine maailma majanduses?
Jah ja ei. Hiina tahab selgelt nõrgendada USA domineerivat dollari positsiooni rahvusvahelises finantssüsteemis. Probleem Hiina jaoks on selles, et seda ei juhtu. Üks asi on kasutada Cipsi Venemaaga kauplemises. Kasutada rubla või remninbit on kerge, sest Venemaa on sanktsioonide all nagunii ja ei saa muud süsteemi kasutada.
Aga kui vaadata Putini visiiti, siis ta võttis kaasa palju pankureid. Mitte ainult keskpanga juhi, vaid ka teisi võtmepankureid nagu (German) Gref. Nad ilmselt otsivad viisi, kuidas jätkata kauplemise suurendamist ilma, et hiinlased satuksid ameeriklaste ja läänega probleemidesse, julgustamaks teiseseid sanktsioone. Nad töötavad välja logistikat, kuidas neid vältida.
Minu arvates on vähem kui viis protsenti Hiina rahvusvahelistest ülekannetest tehtud läbi Cipsi. See tähendab, et kuigi Hiina tahab vähendada dollari mõju, siis teisalt on nad dollarist suures sõltuvuses. Ja asi pole selles, et hiinlased tahaksid dollari asemel eurot või muud lääne valuutat, sest kõiki valuutasid kontrollivad riigid, kes on USA liitlased. Hiinlased võivad soovida, et nad ei sõltuks nii palju USA domineeritud rahvusvahelisest finantssüsteemist, kuid see on reaalsus ja see jätkub päris pikka aega.
Aga nad toetavad ju Venemaad kõikvõimalike sõjaliste vahenditega?
Jah. See on huvitav. Viimastel kuudel või isegi aasta jooksul oleme näinud, et Hiina on muutunud vähem diskreetseks Venemaa toetamisel. Esimesel aastal proovisid nad balansseerida Venemaa ja rahvusvahelise süsteemi toetamise vahel, kuid lootes, et ei ole liiga palju Venemaaga seotud. Nad on muutunud üha avatumaks Venemaa toetamises näiteks elektrooniliste komponentidega, osade relvadega ja nii edasi.
Üks põhjus on see, et hiinlased arvavad, et sõjas on toimunud otsustav pööre ja Ukraina kaotab. Hiina usub ka, et lääne tahe Ukrainat toetada on nõrgenemas. Ta näeb, et globaalne lõuna on tugevalt häiritud, et sõda on kestnud nii kaua ja juhtinud lääne tähelepanu mujale nendest prioriteetidest, mis on globaalsele lõunale olulised. Näiteks kliimamuutus, globaalne vaesus.
Seega hiinlased näevad, et Ukraina kaotab lahinguväljal, lääne nõrgenevat toetust Ukrainale ja globaalse lõuna rahulolematust – kui panna need kolm faktorit kokku, siis hiinlased leiavad, et nad pääsevad probleemidest ja ei pea olema nii ettevaatlik.
Venemaa täiemahulise Ukraina sõja alguses ütlesid paljud analüütikud ja juhid, et tegemist on näitega lääne toetusest Ukrainale, et heidutada Pekingit Taiwanit ründama. Seni, ja nagu te isegi ütlesite, kas näide on Pekingi jaoks olnud piisavalt tugev, et mitte rünnata Taiwani?
Siin on mitu aspekti. Jutt, et Peking tungib Taiwanisse, oli ülepaisutatud ja seda isegi enne Ukraina sõda. Ja siis algas sõda. Peking tegi kaks järeldust. Militaarse ja diplomaatilise. Logistiliselt on Ukraina vallutamine Venemaa jaoks palju lihtsam kui Pekingil sisse tungida Taiwani. Ukrainas on tasane maa ja Venemaal pidi olema murdev edumaa varustuses, sõdurites ja ilma looduslike takistusteta. See pidi olema kerge ja otse minek, aga ometi see nii ei olnud.
Hiina vaatas, et kui Venemaa ei suuda palju lihtsamat sõjalist operatsiooni täita, siis logistilised raskused Taiwani ründamiseks on 100 korda suuremad. Selleks tuleb ületada 160 kilomeetrit merd. Taiwan on põhimõtteliselt USA liitlane. Taiwan on palju paremini ja tänapäevasemalt varustatud kui Ukraina.
Militaarse aspekti kõrval on poliitiline-diplomaatiline. Kui ameeriklased, kes ei olnud varem niivõrd huvitatud Ukraina toetamisest, siis kui suures ulatuses toetaksid nad Taiwani invasiooni korral? Taiwan on strateegiliselt USA jaoks palju olulisem kui Ukraina. Taiwani puhul pole küsimus ainult Taiwanis, vaid kogu USA julgeolekusüsteemi suhetest Indo-Vaikse ookeani alal. Kahepoolsed julgeolekulepped Filipiinide, Singapuri või Taimaaga, liitlus Lõuna-Korea ja Jaapaniga – kõik see satub ohtu, kui USA laseb Pekingil Taiwani vallutada.
Hiinlased nägid, et kui ameeriklased on nii motiveeritud Ukraina puhul, siis on nad 10 või 100 korda motiveeritumad Taiwani toetamiseks. Lisaks on see palju keerulisem logistiline ülesanne. Seega on sõda Ukrainas muutnud Hiina invasiooni Taiwanile veelgi ebatõenäolisemaks.
Aga teine aspekt on see, kui Putin võidab sõja Ukrainas. Ütleme, et ta saavutab hävitava võidu või kokkuleppe enda tingimustel. Hiinlased võivad järeldada, et lääs üllatas meid reageeringuga, kuid kokkuvõttes on läänel puudu püsivusest. See toetab Hiina poliitikat ehk lääne tahte püsivat õõnestamist Taiwani toetamiseks suure pauguga toimuva invasiooni asemel.
Suure invasiooni probleem on see, et sellega ühendad teisi – USA, Jaapan ja kõik liitlased regioonis ning mitmed riigid, kes on erapooletud. Seepärast arvan, et invasioon on väga ebatõenäoline. Sellele tuleb lisada veel see, et Hiina majandus on hädas. Kas riskeerid sõjaga majanduslikult kõige tähtsamas piirkonnas? Ebatõenäoline.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Välisilm"