Saatsite justiitsministeeriumile kirja, milles märgite, et avalikus ruumis kaamerate kasutamist puudutavad reeglid peaks seaduses oluliselt täpsemalt lahti kirjutama. Te juhtisite tähelepanu andmekaitse inspektsiooni juhendile,
kus seisab, et "avaliku korra tagamisel on praegu kujunenud olukord, kus mõnes omavalitsuses katab kaameravalve pea terve omavalitsuse territooriumi. Eriti just väikese omavalitsuse puhul on sellisel juhul elanikud pideva jälgimise all". Kas teie hinnangul selline kirjeldatud olukord on õige ja põhjendatud?

Neid hinnanguid selles kirjas me ei andnud. Pigem on mõte pöörata justiitsministeeriumi tähelepanu nendele küsimustele, mille inimesed on õiguskantslerile saatnud. See on kahtlemata üks nendest. Kui avaliku võimu ehk siis linna, valla, riigi kaamerad ja ka eraomanike enda kaamerad sisuliselt katavad kogu territooriumi, isegi metsa, siis mida see tähendab inimpsüühikale. Siin õiguskantsleri inimõiguste nõukojas professor Talis Bachmann pidas suurepärase ettekande, kus ta selgitas, et niisugune nii-öelda panoptikumis elamine tõenäoliselt on inimese psüühikale väga raske. Et see viib silmakirjaliku, kammitsetud käitumiseni ja paljude muude halbade tagajärgedeni, mis võib-olla ei ole siis selle korra ja turvalisuse tagamisega päris heas tasakaalus.

Aga praegu siin selle olukorra põhiseaduspärasust me hindama ei hakanudki,
vaid kuna justiitsministeerium ongi seaduste muutmise käsile võtnud, siis palume ära lahendada need mured, mis inimestelt meieni on tulnud ja kus me ei saa anda päris head vastust, sest et seaduses on selle koha peal lihtsalt lünk. Või siis tuleb rakendada mõnda päris vana seadust ja see tulemus võib olla ebaõiglane, kas inimesele ebaõiglane või siis võib-olla ka riigi ja näiteks turvalisuse seisukohalt täiesti ebamõistlik.

Te juhite oma kirjas tähelepanu, et seaduse järgi võib avalikku ruumi kaamera
paigutada ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Ja et samas ei võimalda seadus kaamerat paigaldada olukorras, kus tegemist on alles ohu ennetamisega. Ma saan aru, et need, kes neid kaameraid on paigaldanud, ütleme siis politsei- ja piirivalveamet, aga ka kohalikud omavalitsused, nemad leiavad, et seaduses see alus on juba olemas. Ehk siis seesama ohu väljaselgitamise vajadus. Võtame nüüd näiteks ühe suvalise Tallinna tänava. Kust see piir siis peaks jooksma? Mis täpselt annab aluse kaamera paigutamiseks, sest praegu ju ohtu välja selgitada kaamera paigutajate hinnangul on igal ajal tarvis?

Selle peabki riigikogu kindlaks määrama. Probleem on võib-olla selles,
et korrakaitseseadus... vabandan, et sellist järeldust luban, aga minu arvates on selles mõttes ebaõnnestunud, et sealt ei saagi täpselt aru, mida tohib teha
ja mida ei tohi teha. Ja ka õiguskantsleri kirjas justiitsministrile on viidatud väga headele teadusartiklitele, mis neid vastuolusid selgitavad. Nii et tõesti on võimalik, et heas usus on neid kaameraid paigutatud, aga tegelikult võib välja tulla, et praegused seadused seda ei luba. Ja sellega ma ei ütle, et seda ei tohiks teha, vaid see ongi küsimus, mille riigikogu peaks otsustama. Mis on need tingimused, et kohalik omavalitsus oma peatänavatele, aga võib-olla justnimelt vähem valgustatud nurgatagustesse paigaldabki kaamerad. Ja kui riigikogu sõnaselgelt selle õiguse annab, tuleks ka määrata, mida selle pildiga tohib teha.
Kui kaua seda kasutatakse, kes seda näeb, millal need andmed kustutatakse ja kas inimesel, kes sinna pildile on jäänud, on omakorda õigus seda kaamera
salvestist saada, et näiteks, kui seal tema vara kahjustati, näiteks lõhuti tema auto ära, et kas inimene siis ka ise võiks saada need andmed selleks, et kindlustusse minna selle pildiga. Need asjad on praegu reguleerimata, aga see on täpselt
see töö, mida riigikogu tegema peab.

Te märgite ka justiitsministeeriumile saadetud kirjas, et põhiseadusest tulenevalt tuleks kaameratele paigaldamise menetlus reguleerida seaduses ja lisate, et kaamerate paigaldamine peaks toimuma avalikkust kaasates. Saan ma teie mõttest õigesti aru, et avalikkus, näiteks kohalik kogukond võiks saada kaasa rääkida, kuhu mõne konkreetse kaamera pilk ulatub või et kas mingisugune konkreetne ristmik või pargiala jääb avalike kaamerate vaatevälja või ei tohiks jääda?

Ideaalis nii võiks olla. Niimoodi ka kogukond tõenäoliselt lepib sellega
kõige paremini ja küllap siis sellel on ka ennetav mõju, et inimesed ei lähegi sinna mingisugust halba tegu toime panema ja teisalt, armastades ise jooksmas
ja jalutamas käia, siis kindlasti, kui sa tead, et park on pideva valve all, on hästi valgustatud, siis on ka julgust sinna ise minna jooksma või rattaga sõitma või jalutama ja lubada sinna ka näiteks lapsi. Päris hulk aega aastast on meil õhtud peale kooli ja tööd ikkagi kaunis pimedad, aga liikuda inimesed tahaks. Nii et ega siin ei olegi üheseid lahendusi, aga õigusriigis tuleb riigikogul läbi kaaluda inimeste õiguste piirangud ja sisulised ohud, mis sellega inimestele
võivad kaasneda ja teiselt poolt see kasu, mida saadakse ja siis näha ette ka need abinõud, kuidasmoodi võimalikke ohtusid vähendatakse. Näiteks, et inimese biomeetrilised andmed ehk näiteks näokujutis salvestatakse, võib-olla ei suudeta seda salvestist küllalt hästi kaitsta. Võib-olla see langeb kellelegi ohvriks, kes kasvõi tehisintellekti abil teeb sellest mingisuguse võltsingu, mis hakkab seda inimest kahjustama. Samamoodi on lubamatu inimese jälitamine ja just nagu peopesale võtmine, kui ta ei ole kurjategija, vaid lihtsalt elab oma elu.

Ma täna hommikul olen proovinud välja selgitada, kas mõni kohalik omavalitsus annab mulle mingisuguse kaardi või nimekirja, mis näitaks, missugune osa nende territooriumist on kaamerapildiga kaetud. Tallinn ja Tartu ütlevad üsna üheselt, et kaamerad on politsei pärusmaa, samal ajal Tallinnas tunnistatakse, et kaamerapilti saab jälgida ja kaameraid ka liigutada ikkagi ka munitsipaalpolitsei amet, veel enam kaamerate eest tasub siis Tallinna linn. Kas selline ülevaade võiks avalikkusel olla, kus on näha missugune ala omavalitsusest on kaamerapildiga kaetud ja missugune ei ole?

Kui riigikogu niimoodi otsustab ja ka omavalitsus nii otsustab, siis kindla peale. See teema on rohkem andmekaitse inspektsiooni pärusmaa ja siin tuleb kindlasti
arvestada seda, et kui politsei näiteks kasutab kaamerapilte selleks, et tabada terrorismis kahtlustatavat, siis loomulikult oleks kõikide teavitamine sellest, et jälitusseadmed on üles pandud, eesmärkidega vastuolus. Ka see on kirjas selgelt öeldud, et niisugusteks juhtudeks peab riigikogu täpselt samamoodi jätma võimalused, mis laseb kurjategijad kätte saada.

Kas praegu on see teil teadaolevalt kuidagi reguleeritud, et kas inimestel on õigus teada, missugune ala on kaamerapildiga kaetud ja missugune ei ole? Sest tihti on avalike kaamerate juures sellest teavitav silt. Kas praegu võiks avalikkus seda ülevaadet saada?

Põhiseaduse järgi, juhul kui riik või kohalik omavalitsus kogub andmeid, on inimesel tõesti õigus teada saada, mis andmeid tema kohta hoitakse. Erandiks on loomulikult kuritegevusega seotud küsimused. Aga küsimus on praktikas, et kas sa tead üldse, kelle kaamera see on. Mida nende andmetega tehakse? Kelle käest üleüldse küsida? Võib-olla veelgi teravamalt on see probleem seotud droonide küljes olevate kaameratega.

Näiteks on õiguskantslerile tulnud päris mitmeid kaebusi, kus inimene näeb, et tema eramaale või siis tema korteri akna taha pidevalt sõidab mingisugune droon kaameraga, ta ei saa aru, kelle oma see on ja praeguse seaduse järgi tal ei ole õigust seda ka alla tuua, ta peaks kutsuma politsei. Kui juhtub olema kiuslik naaber, kes meelega drooniga nii põrina kui ka filmimisega oma naabrit segab, siis loomulikult politsei saabumiseks on see droon juba läinud. Ja kui sa seda drooni lihtsalt filmid, siis ka sellega sa ei tõenda, kelle oma see on.

Mõned aastad tagasi ei olnud see suur probleem, aga praegu, kui vaadata õiguskantsleri kirjakasti, siis neid küsimusi ikka tuleb. Kasvõi niisugune eluline näide, kus talunik ütleb, et maa-ameti ortofotod on väga head oma täpsuses, aga tema jaoks tulenevad sellest ohud, sellepärast et sealt pealt on näha, kus on tema kallid põllutöömasinad. Ta võib omalt poolt ju kaamerad üles panna, iseenda vara kaitseks ja enda huvides filmimine on kahtlemata lubatud ja seda ma usun, et keegi ei keela. Aga see varguse vastu kahjuks pahatihti ei aita. Tema soovis meie käest seisukohta, et kas need fotod peavad kindlasti olema nii detailsed ja et kas äkki saaks ikkagi ära hägustada näiteks info selle kohta, et tema talu maadel on teatud kohtades kallis põllutöötehnika. Nii et see temaatika on hästi mitmekesine.

Nii et ka see vajaks hulga hoolsamalt reguleerimist, kas naabrikaamera pilk võib ulatuda minu hoovi.

Täpselt. Ja jälle on meil terve hulk kaebusi, mitte ainult eramajadest, kus loomulikult sa ju tahadki filmida oma väravat, oma garaaži väravat, aeda, et näha,
kes sealt üle tuleb või kas üle tuleb. Samamoodi võib-olla huviks hoopiski see,
et vaadata näiteks kitsesid. Paljud teevad seda, et loodust kahjustamata lihtsalt olla ümbritseva loomade eluga kursis, aga sinna pildile võivad jääda ka teised inimesed. Ja lisaks on meil tulnud kaebusi kortermajadest, kus tundub, et tegemist võib olla ka naabri teadliku kiusamisega või niiviisi ta seda võtab, et iga tema samm, kui tema tuleb uksest välja, et siis see on jälle filmitud. Ja samas võib-olla see, kes filmib, väidab, et ei, mina kaitsen sellega oma ust.

Nii et jällegi selline küsimus, kus inimestel peaks olema selgus, et ühelt poolt vara kaitse peab olema võimalik. Teiselt poolt inimesel peab olema võimalik oma elu elada soovi korral, kui ta ei ole just õigusrikkuja, ikkagi niiviisi, et tal on võimalik ka tagasi tõmbuda ja mitte jääda kõikjal kaamerapildile, mitte olla kogu aeg salvestatud.

Üks teema on ühistute paigutatud kaamerad ja nende järelevalve elanike üle. Mõned ühistud viimasel ajal on kaamera oma prügiputka juurde pannud selle jaoks, et vaadata, kas elanikud panevad prügi ikka õigesse kasti. Ka riik ütleb, et õige prügisorteerimise eest peab vastutama ühistu. Kas seadus annab üldse vastuse, kas siin on kaamera asjakohane?

Ühest ja head vastust ei anna, aga võiks anda. Sest on täiesti võimalik, et on näiteks korteriühistu koosolekul kõik ühistu liikmed, kõikide korterite elanikud, andnud nõusoleku, et panemegi selle kaamera, sest keegi sokutab kogu aeg
klaasikonteinerisse plasti ja paberikonteinerisse üldprügi. Või siis, et tulevad inimesed hoopis teistest kohtadest, kes ei olegi meie ühistu inimesed ja nemad panevad oma prügi meie prügikasti ja meie maksame. Ja võib-olla panevad ka
valesse kasti. On täiesti võimalik, et kõik ühistu liikmed on sellise filmimisega nõus. Aga on ka võimalik, et see otsus tehakse enamusega või et kaamera pannakse lihtsalt üles ja kelleltki ei küsita midagi. Ja nüüd juba tekivad tõesti juriidilised küsimused ja kõikidel oleks märksa kindlam elada, kui riigikogu oleks
need valikud selgelt läbi kaalunud ja need oleksid inimestele teada, mida siis võib ja mida ei või.

Lõpetuseks tuleme tagasi selle küsimuse juurde, et kas ja mis ulatuses ühiskond seda jälgimist sisse saab võtta. Kui me kujutame ette näiteks kaamerate paigutamisel ka seda avalikku menetlust, siis põrkuvad seal ju selgelt nende inimeste huvid, kes ütlevad, et õige hõlma ei hakka keegi ja nende inimeste huvid, kes ütlevad, et nad tunnevad kõhedust, kui teavad, et keegi saab neid jälgida. Ja lõpuks see on ju ikkagi kaalutluskoht, et kas põhiseadus annab meile siin mingisuguse vastuse. Kumb mõte peaks siis peale jääma?

Nende kahe mõtte vahel tuleb leida tasakaal. See on minu arusaamist mööda põhiseaduse loogika.