Tänaval jalutades võib olla enam kui kindel, et kuskil mõni turvakaamera sind jäädvustab. Kuid see tõenäosus, et keegi neid salvestusi ka vaatab, on pigem väike.

"Iga päring peab olema põhjendatud, enne kui me läheme süsteemi ja ja selle (salvestise) üle vaatame. See ei ole midagi sellist, et meil on kümned inimesed, kes kogu aeg ainult kaamerapilti vaatavad. Osa neist (kaameratest) ei filmi 24/7, aga loomulikult, kui on kuskile paigaldatud, siis enamik neist ikkagi filmivad 24/7," lausus Põhja prefektuuri operatiivjuht Urmet Tambre.

Politsei kasutuses on üle Eesti 1600 avaliku ruumi kaamerat, neist üle 600 on Tallinnas. Koos eraisikute ja ettevõtete paigaldatud kaameratega on see arv kordades suurem. Kõige enam kasu on kaameratest teadmata kadunud inimeste otsimisel, liiklusõnnetuste ja raskete kuritegude uurimisel.

"Meenub Balti jaama juures juhtum, kus ühte noormeest rünnati grupi teiste noormeeste poolt ja muidu oleks see sündmus olnud tavaline väärkohtlemine, kehaline väärkohtlemine, teda löödi. Aga kui me nägime kaameras seda, mismoodi löödi, siis see kvalifitseeriti ümber tapmiskatsena, sest et teda põhimõtteliselt mitu minutit järjest maas lamades peksti," ütles Tambre.

Politsei jaoks on kaamerad pärast sõrmejälge ja DNA-d kolmas suurem muutus kuritegevuse vastases võitluses. Ühtki tehisintellekti kasutavat andmetöötlust, nagu näiteks näotuvastust, avaliku ruumi kaamerad Eestis ei võimalda.

Kuid nii õiguskantsler kui ka andmekaitseinspektsioon leiavad, et kaamerate kasutamine pole tänapäeval piisavalt reguleeritud. Järelevalveasutusteni jõuab iga päev mõni teade inimeste privaatsuse rikkumisest. Ühed sagedasemad neist on seotud naabrite omavaheliste tülidega.

"Sinnamaani, et naabrilapsed kisavad liiga kõvasti, siis pannakse kaamera, et võib-olla survestaks neid (naabreid) laste batuuti aia äärest eemale viima. Sellised väga olmelised küsimused," lausus andmekaitseinspektsiooni menetlusvaldkonna juht Liisa Ojangu.

Kuigi enamasti on kaamerate eesmärk ikkagi turvalisust tõsta, jääb alati oht, et kogutud andmed jõuavad valedesse kätesse. Seepärast on oluline läbi mõelda, kuhu talletatav info jõuab. 

"Tellides suvalise seadme kuskilt Amazonist või kuskilt mujalt veebiavarustest, (pead teadma) millised õigused sa sellele kaamerale üldse annad. Et kas ka Hiina kaamera kaudu peab saama vaba juurdepääsu võrku ja kõigele sellele, mis seal on?" lausus G4S-i erakliendiüksuse juht Tarmo Pärjala.

Kuigi kaamera paigaldatakse enamasti õige eesmärgi nimel, siis inimloomusele omaselt kiputakse neid pikapeale ka pahatahtlikult ära kasutama. Näiteks on levinud probleem töötajate jälgimine turvakaamera abil.

"Isegi kui algselt kaamera on paigaldatud õigel eesmärgil õigesse kohta, näiteks välisukse juurde kaitsmaks, et keegi sealt sisse ei murra, siis mingi aja jooksul on avastatud, et aga jube hea on kontrollida, mis kell töötaja tuli või läks. Kaamera kasutamise eesmärki painutatakse laiemaks ja jõutakse sinnamaani, kus ei peaks enam olema, kus (jälgimine) hakkab töötajat juba igapäevaselt ahistama ja mõjutama negatiivselt," rääkis Ojangu.

Andmekaitseinspektsiooni hinnangul on selline jälgimine suur privaatsuse riive, mis töötajatele viimaks ka ahistavana mõjub.

Häirivat drooni ise puutuda ei tohi

Fotograaf Kaupo Kalda jäädvustab suurema osa ajast hooneid, näiteks hotelle, mõisaid ja tuletorne. Inimestest hoiab ta drooni lausa kaarega eemal.

"Ma isegi üritan olukordi, kus on mingi võimalus, et kuskil inimene, grupp peale jääb. Siis ma lähen eemale, et mitte sattuda mingisse võimalikku konfliktolukorda," ütles Kalda.

Vahel aga juhtub, et tellimus nõuab ka rahvamassi jäädvustamist. Ja oi kui valusalt võib see kätte maksta.

"Eelmise aasta suvel ma pildistasin –  mõnus sume õhtu, inimesed istusid väljas – üldist meeleolu, sest see oli nii lahe ja teiseks telliti. Ja siis üks tüüp mingil hetkel – ma olin inimestest 20–30 meetri kaugusel – tuli lihtsalt lähedale, krahmas mu auto ukse lahti ja tahtis mulle kallale tulla. Mille peale ma tõmbasin, hambad ristis, auto uksed kinni ja kutsusime turvamehe. Ja siis ta üritas väita, et mina läksin temale kallale," meenutas Kalda.

Kuigi kallaletungi ei vabanda miski, on sellistes olukordades õigus nii pildistajal kui ka sellel, kes kaamerasilma ette jäi. Nimelt pole pildistatava nõusolekut vaja siis, kui isik pole kaadril äratuntav. Vastupidisel juhul tuleb aga avaldamiseks luba küsida.

Droonide kohta tuleb ka politseile üha enam pöördumisi. Ka selliseid, kus inimene viibib kodus ja näeb kaamerat oma akna taga. Kuid teha polegi justkui midagi.

"Kas me iga droonilennutaja tabame ja kas üldse on alust teda tabada. See on omaette küsimus, mis oli eesmärk. Droonilennutaja võib olla väga kaugel, drooni tohib alla tuua ainult õiguskaitse ehk ise ei tohi drooni ühelgi viisil tulistada või midagi muud teha. Helistage 112, kui te tunnete, et droon on teie akna taga, teie hoovis, politsei tuleb teile appi," lausus Tambre.

Kui aga õnnestub pildistaja või filmija tabada, tasub temaga alustuseks rääkida. Kuni regulatsioone napib, loeb heatahtlikkus ja soovi korral pilt või video ka kustutatakse.