Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem käis välja mõtte, et kui riigil ei jätku raha osta välismaalt juurde suurtes kogustes kalleid tankitõrjerakette, saaks sarnast ülesannet täita kodumaal toodetud droonid.

"Üks tankitõrjerakett, mis lendab viie kilomeetri kaugusele ja ümber nurga ehk mitte otse sihtimisega, tema hind on üle 100 000 euro. Droon, mis viib viie kilomeetri kaugusele kahekilogrammise laengu, maksab, ütleme näiteks 2000 eurot. Võiks ehitada neid 50 tükki sama raha eest ja võiks ehitada Eestis. Drooni võimalus tabada, ma arvan, jääb alla 20 protsendi. Ikkagi 5–10 tabaks sihtmärki selle ühe raketi asemel," selgitas Herem.

Selliste droonide tootmiseks võib olla mõistlik võtta laenu, pakkus Herem. Kui tellimus esitada Eesti kaitsetööstusele, siis ei oleks see vaid investeering Eesti kaitsevõimesse, vaid ka Eesti kaitsetööstusse ja majandusse. Rohkem laenurahast tuleks maksude näol riigile tagasi.

Seni luuredroone tootnud Eestis ettevõtte Threod Systems tegevjuht Arno Vaik ütles ERR-ile, et selliste droonide tootmine on Eestis võimalik.

"Drooni tootmise kohapealt ei ole väga suurt vahet, kas ta kannab kaamerat või lõhkepead. Igale droonile, mis kannab kaamerat, on võimalik ka granaat külge riputada. Seda Ukrainas ka täna tehakse. See ei ole tehniliselt oluliselt keerukam," sõnas Vaik.

Päris Ameerika Ühendriikides toodetud suurte ründedroonidega sarnaseid droone, mis ise kannavad kalleid rakette, Eestis mõistlik toota pole, lisas Vaik. Samas ei pea siin piirduma Ukraina näitel käsitööna tehtud FPV droonidega, mis on sisuliselt poeriiulit ostetud droon, mille külge on kinnitatud tavaline tankitõrjegranaat. Pigem võiks toota midagi vahepealset.

Eestis ei pea ka alustama nullist. Varem toodetud luuredroone saab kohandada lõhkepead kandma. Nii on võimalik uued droonid välja arendada kiiremas tempos.

"Kolmest kuust kuni pooleteise aastani – seal vahemikus on võimalik väga palju asju teha. Lihtsamaid asju kiiremini, suuremad muudatused võib-olla võtavad rohkem aega, aga kõik on tehtav. Teine asi on see, et me ei pea asju vaatama ühe-kahe aasta perspektiivis. Kui me täna ei alusta, siis kümme aastat hiljem võib-olla mõtleme, miks me ei alustanud," nentis Vaik.

Riigi algne investeering võiks anda kaitsetööstusel hoo sisse ning droone müüa hiljem välismaale.

"Stardilüke võiks olla vahemik 10 miljonit – viis kuni 15 miljonit eurot – selline väga lai vahemik, millega saaks arvestatava asja käima panna. Arvestatava tellimuse, millega saaks juba testida, katsetada. Sellel oleks juba ka mingi mõju kohalikul turul ja välisturgudele annab ka mingisuguse potentsiaali," sõnas Vaik.

Samas rõhutas kaitseväe juhataja Martin Herem, et tankitõrjerakettidel on ka muud eelised. Näiteks rakett juhib pärast lasku ennast ise – sõdur saab samal ajal vaenlase vastulöögi eest varjuda või põgeneda. Droonioperaator on aga sihtmärk pikema aja vältel, kui ta juhib mitmeid droone.

"See ei ole nii lihtne, et odav mass midagi asendab. Täna me oleme sundasendis. Meil ei ole saadaval kõiki neid asju ja meil ei ole raha selle jaoks. Kui mul oleks valida, kas töökindel rakett või hästi palju ebakindlaid droone, siis ma võtaks alati raketi," tunnistas Herem. 

Kuid just võimalus droone Eestis kulutõhusalt toota sunnib ka Heremit neile mõtlema. Koos ökonomist Raul Eametsaga pakutud mõttega laenata Eesti inimestelt oleks ehk võimalik kolmekordne võit. Intressitulu jääks Eestisse, laenuraha Eestisse ning Eesti kaitsevõime areneks.

"Mida rohkem Eesti kaitsevägi kasutab kohalikke asju, mida lähemalt saadakse, seda parem see on Eesti kaitsevõimele. See tugevdab ka Eesti kaitsetööstust, me muutume konkurentsivõimelisemaks välisturgudel. Absoluutselt iga euro, mis läheb Eesti kaitsetööstusse, tuleb see väljast või seest, tugevdab kindlasti meie kaitsevõimet ja ka Eesti riigi majandust. Täiesti selgelt," kinnitas Vaik.