Alustame, nagu siin saates tavaks on saanud, sellest, milline on teie toetus. See on ka iseenesest ju see põhjus, miks me oleme kutsunud siia igast nimekirjast esinumbri ja ankrumehe, sest on ju tegemist suuresti isikuvalimistega. Seda erinevalt riigikogu valimistest, kus erakond kinnitab valimisnimekirja ja nii see järjestus põhimõtteliselt suuresti ka jääb, siis Euroopa Parlamendi valimistel otsustavad täiesti lõplikult valijate hääled. Ehk siis piltlikult öeldes, kui EKRE esinumber ja erakonna esimees Martin Helme saab vähem hääli kui Jaak Madison, kes on nimekirjas üheksandal kohal, siis Euroopa Parlamenti lähebki Jaak Madison.

Praegu, kui ma vaatan neid erinevaid uuringuid, Norstati uuringut ja Kantar Emori uuringut, üks tellitud Ühiskonnauuringute Instituudi teine rahvusringhäälingu poolt, siis need mõlemad ütlevad umbes sama asja, et Jaak Madison on umbes kaks korda populaarsem kui Martin Helme.

Helme: No eks neid uuringuid on igasuguseid ja ju me peame neid siis uskuma. Ehkki tegelikult võib-olla ei pea ka. Aga mida nad veel ütlevad, on see, et me oleme lähedal sellele, et me saame kaks kohta. See sõltub hästi palju mingitest asjadest, mis täna on veel lahti, näiteks valimisaktiivsusest, sellest, kui aktiivne on konservatiivide valija, see sõltub sellest, kui palju jääb alla künnise hääli. Aga meil ei ole võimatu saada kahte kohta ja seda me sihime. Ja see on see põhjus, miks me sellise nimekirja niimoodi tegime ja ma arvan, et me pingutame siin kuni valimispäevani, et seda kahte kohta püüda.

Jaak Madisson, te olete tõesti kolme kõige populaarsema kandidaadi seas. Teist eespool on ainult Marina Kaljurand ja Urmas Paet. Mida te siis olete nii õigesti teinud, et olete oma erakonna esimehest kaks või kolm korda suurema toetusega?

Madison: No esiteks ma mainin, et valimispäevani on veel 20 päeva jäänud, mis tähendab seda, et kolmandaks ma kindlasti jääda ei soovi. Ja Marina me püüame kinni, sest kõige aktiivsem telekampaania periood, kus inimestele näidatakse, kes seisavad päriselt Eesti huvide eest Brüsselis ja Strasbourgis, on konservatiivse rahvaerakonna kandidaadid, sealhulgas mina. Aga kui me hakkame meenutama viimast viit aastat, siis ma julgen väita, et ma olen olnud ainukene seitsmest (Eestist valitud saadikust – toim.), kes üritas esimesest päevast saadik anda vähemalt tagasisidet, informeerida nii enda valijaid kui ka tulevasi valijaid ja ka võimalikke oponente ja vaenlasi sellest, mida me üldse teeme seal Brüsselis.

Sest üldiselt see muster on väga samasugune peale kõiki eurovalimisi: valitakse ära viieks aastaks seitse päkapikku, kes kaovad sinna kuskile ära, kuni siis kuu enne järgmisi valimisi tullakse välja õhupallide ja pastakatega, et valige mind palun tagasi. Aga mis ta tegi viis aastat – keegi ei tea!

Ma arvan, et see kommunikatsioon ja pidev informeerimine omaenda valijatele, et millega me tegeleme, mis on need küsimused laual, kuidas on hääletused, mis debatid – ma arvan, et see on olnud ülimalt oluline meie enda valijatele, et nad saaksid selle kindlustunde, et nad vähemalt teavad, miks nad ta sinna valisid, mis on tema seisukohad, mis on tema töö. Ja lõpuks valija siis hindab järgmistel valimistel, kas ta on rahul sellega, mis sa teinud oled viie aasta vältel või vahetame sind välja. Hetkel vähemalt uuringud, mis alati kõiguvad siia-sinna, neid ei saa võtta puhta kullana, vähemalt need küsitlused näitavad, et nii see on olnud ja muidugi ma olen väga tänulik kõikidele valijatele.

Helme: Ma tahtsin seda lisada Jaagule, et üks põhjus, miks meie saadik on olnud nähtav ja populaarne, on ju ka selles, et tegelikult ka nendel europarlamendi valimistel peegeldub see, mida me oleme viimased viis aastat näinud europarlamendi poliitikaga seoses, on see, et meie eristume. Meie ei ole Brüsselis mingisugused holopid, kes tõstavad seal kätt, kes on kõigega nõus, kes nii-öelda ajavad mingit euroasja. Meie erakond on ikkagi väga selgelt mitmetes küsimustes vastu sellele, mida tehakse Brüsselis ja eristub sellega kõigist ülejäänutest. Ja see paistab silma nii töö käigus kui ka ma arvan, praeguses kampaanias.

Aga samas, isegi kui me paneme teie kahe praegused uuringutepõhised toetused kokku, siis me saame umbes ühe Urmas Paeti toetuse. Urmas Paet teeb midagi järelikult palju paremini, kui teie kokku teete?

Madison: Mul oleks väga huvitav näiteks vaadata või jälgida debatti, kus osalevad Marina Kaljurand ja Urmas Paet. Ja teemaks oleksid näiteks suurperedelt rahade äravõtmine, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, käibemaksutõus, maamaksutõus näiteks – meil on eraomanike kinnistutel üle 500 000 inimese ja neile kõigile tahab seesama Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond lükata korraliku maksulaeka kaela. Mida need kaks kandidaati kostavad siis nende küsimuste teemal? Kas see toetus püsib ka siis? Kahtlemata nad on väga silmapaistvalt olnud oma seisukohtades kuskil välis- ja julgeolekupoliitikas. Aga nendes küsimustes, mida nende enda erakond siin Eestis teeb ja üritab nüüd läkitada omaenda kandidaate Brüsselisse ja Strasbourgi tagasi – nendes küsimustes, nad on olnud targu vait, teades, et ilmselgelt nad esindavad omaenda erakondi ka nendes valusates küsimustes, kus sisuliselt Eestis sees keeratakse kogu Eesti majanduselu ja perepoliitika tuksi. Seega me peaksime tõsiselt küsima inimeste käest, mis on nende seisukohad ja see toetus sulab nagu kevadine lumi.

Helme: Ma ei ole isegi kindel, et me teame, mida Marina Kaljurand või Urmas Paet arvavad julgeolekuküsimustes või muudes küsimustes. Nad on tegelikult ju lihtsalt ära olnud ja see on nende poliitilise kapitali võtmeosa olnud, et nad ei ole tegelenud või mitte võtnud positsioone mitte üheski keerulises küsimuses, vaid siis justkui aeg-ajalt saavad midagi särada, mingis positsioonis särada.

Selles mõttes mina tahaksin küll kõigile valijatele meelde tuletada, et Urmas Paet on samas parteis, Marina Kaljurand on samas parteis, kes täna, pärast seda, kui nad lubasid valimistel, et pensionid on tulumaksuvabad ja pärast seda, kui nad lubasid siin ma ei tea mida kõike veel, tegelikult vähendavad pensionid tulumaksumuudatusega, tegelikult vähendavad pensioneid pensioni indekseerimise muudatusega. Ja kui valija seda premeerib, neid parteisid premeerib, siis peab valija lihtsalt väga selgelt endale aru andma, et ta on andnud loa edasi ka käituda endaga nii, nagu siiamaani on käitutud. Mina selles mõttes alati kuulen, et sisepoliitikat ei tohi europoliitikasse viia, aga vabandust väga, need on ju need parteid, kes teevad sisepoliitikat, ka Paet ja Kaljurand vastutavad selle eest.

Kas ma saan praegu õigesti aru, et Martin Helme, kes loodab saada valimistel europarlamenti, ütles praegu just seda, et valija on rumal?

Ei, ma tahan valijale meelde tuletada lihtsalt seda, mida talle eelmisel korral lubati, et need lubadused olid sulaselge vale ja nüüd needsamad inimesed tulevad ja räägivad jälle ilusat juttu. Valija ei ole rumal, aga valija, eriti keskmine valija ei jälgi ju igapäevaselt kõiki poliitilisi vaidlusi ja ei pea meeles pidama seda, mis oli aasta, kaks või viis tagasi ja seda aitavad siis konkurendid meeles pidada.

Ma tahtsin Martin Helme käest küsida seda, et tegelikult ju ei ole ainult kaks väga populaarset praegust Euroopa Parlamendi saadikut, kes uuesti sinna tagasi kandideerivad, et neid on kolm, et selles mõttes selle kolmiku moodustavad Marina Kaljurand, Urmas Paet ja Jaak Madison, kes teie kõrval siin seisab. Kas Jaak Madison läheb siis Marina Kaljuranna ja Urmas Paetiga samasse kategooriasse?

Helme: Vastupidi, ma just rääkisin, et Jaak on see olnud, kes on sealt toonud infot, mida ta teeb seal. Jaak on see olnud, kes on esindanud erakonna positsioone, erakonna positsioon on eristunud – need on kaks täiesti erinevat edumudelit olnud.

Ja kui sa enne ütlesid, et Paet on sama populaarne kui me kahe peale kokku, siis tuleb küsida, kas siis Reformierakonna nimekirjas mõni tugev kandidaat veel päriselt on? Ei olegi ju?!

No tegelikult küsitluste järgi tuleb välja, et ka Hanno Pevkur on ja Marko Mihkelson on suhteliselt tugevate näitajatega ja kui Urmas Paet teeb hea tulemuse, siis nad võivadki saada teise mandaadi, üks neist.

Helme: Võib-olla.

Madison: Kusjuures mul lihtsalt tuli meelde, kui ma enne mainisin, et välis- ja julgeolekupoliitika, kus on suhteliselt kerge ja lihtne olla populaarne avalikkuses, pannes lihtlausetest kokku lihtsaid seisukohti. Kuid lihtsalt jällegi – et valija mälu natuke värskendada, siis seesama saadik Urmas Paet seisis väga kõvasti selle eest, et oleks viisavabadus Venemaa Föderatsiooniga.

Mis aastal see võis olla?

Madison: Noh mis ta oli, vaevalt olime olnud 15 aastat iseseisvad, kui juba tahtsime viisavabadust Venemaaga. Küll ikka see ajalooline kogemus ja tunnetus on väga lühikene.

Helme: Piirileping sama moodi!

Madison: Ja sama moodi piirileping. Sama moodi sotsiaaldemokraatlik erakond, keda esindab Marina Kaljurand – sama erakond praegu seisab kümne küünega Venemaa kodanike hääletamisõiguse eest Eestis. Seesama erakond tahtis praegu suruda väevõimuga võimaliku Kremli agendi Lasnamäe linnaosa vanemaks.

Needsamad inimesed esindavad neidsamu erakondi, kes on flirtinud aastakümnete vältel hooti Venemaa Föderatsiooniga. Siis ongi küsimus, et kui pädevad nad saavad üldse olla rääkima midagi julgeoleku- ja välispoliitikast nendel teemadel, mille pärast nad on ka praegu tihti populaarsed. Seetõttu valija mälu tulebki tihti värskendada, kuna meil kõigil on kombeks unustada asju.

Nii, selle oleme nüüd selgeks saanud. Räägime nüüd teie kahe omavahelistest erinevustest. Tegelikult ju te mõlemad nõustute minuga, et sellistel valimistel nagu Euroopa Parlamendi valimised eriti on, mis on sisuliselt isikuvalimised, on kõige suurem konkurents ju erakonnasisene konkurents. Teie vahel on väga suur konkurents – te mõlemad tahaksite saada Euroopa Parlamendi liikmeks. Ma arvan, et see väide, et te saate kaks mandaati, kuulub optimistlike valdkonda, te saate ühe mandaadi ja selle mandaadi saab Jaak Madison. Aga minu küsimus on teine: mille alusel valija peab otsustama? Oletame, et on olemas EKRE valija, kes on valinud riigikogu valimistel EKRE-t, on valinud kohalikel valimistel EKRE-t. Ringkonnad on erinevad, on valinud ühte inimest ja teist inimest, Jaak Madisoni, ja oletame, et Martin Helmet ta pole saanud kunagi valida. Nüüd on tal see võimalus – mille alusel ta peab teie vahel valima?

Helme: Kui küsid, mis on meie erinevused, siis Jaak on natuke pikem. Aga nali naljaks. Mida ma oma potentsiaalsele valijale ütlen, kui ma kuulen kohtumistel valijatega, et me muidu hea meelega toetaksime sind, Martin, aga me ei taha, et sa Eestist ära lähed. Siis ma ütlen selle peale täiesti kindlalt, et ma kindlasti ei kao Eestist ära. Europarlament on ikkagi selline parlament, mille ülesehitus on niimoodi, et sa pead olema väga palju oma kodumaal või koduringkonnas. Ja asjaolu, et meil enamik europarlamendi saadikuid lähevad, või nagu Jaak enne ütles, kaovad viieks aastaks kuhugi halli udusse Brüsselis ja me neist midagi ei tea, on kriitika nende tööeetika kohta, siis mina ei kao Eestist kuskile ära, ma ei kavatse ka erakonna juhtimisest loobuda.

Ja loomulikult, mida veel tuleb öelda, on see, et mul on tõesti aastate jooksul välja kujunenud väga hea töine suhe kõikide teiste Euroopa konservatiivsete rahvuslike erakondade juhtidega, see on kindlasti [minu] tugevus. Tugevus on ka kahtlemata see, et ma olen istunud Euroopa ministrite nõukogus ehk Ecofinis (rahandus- ja majandusküsimuste nõukogus – toim.).

Need ei ole nagu mingid erilised erinevused. Ma arvan, et ka Jaak Madisonil on Euroopa Parlamendis kujunenud välja head koostööd rahvuslike erakondadega või ma eksin? Ma palusin erinevustest rääkida. Ma palusin rääkida, et miks mina kui valija, oletame, et ma oleksin EKRE valija, miks ma peaksin Jaak Madisoni asemel, kes on teinud head tööd, nagu ütleb tema erakonna esimees, valima hoopis Martin Helmet?

Helme: Mis ma selle peale muud oskan öelda, et kellele meeldivad emad, kellele tütred.

Kohe jõuame täpsemalt ka selleni. Jaak Madison võiks ka saada paar sõna öelda, mis erinevus siis on Jaak Madisoni ja Martin Helme vahel? Need erinevused on kindlasti olemas.

Madison: Muidugi on, aga lõpuks ma arvan, on see maitse küsimus. Ma arvan, et suures pildis me mõlemad esindame ju erakonna seisukohti Euroopa-ülestes küsimustes. Olgu selleks roheäärmuslus, pealetung ühiste maksude kehtestamiseks, olgu see migratsioonipoliitika tsentraliseerimine – needsamad küsimused, me oleme samadel seisukohtadel. Et kui tuleb hääletus näiteks Strasbourgist täiskogu istungil, siis ma võin kihla vedada, et 95 protsendil juhtudel me hääletaksime ühtemoodi, et vahet ei ole.

Lõppkokkuvõttes see ongi tihti poliitiline maitseküsimus. Ma väidan, et väga suur osa minu valijatest pigem soovib, et ma jätkan sama aktiivselt sama tööd, mis ma teinud olen. Ja muidugi ma võin ka lubada, et ega ma kuskile ära ei kao – ma olen sama aktiivne ja esindan samu seisukohti ka edaspidi, järgmise viie aasta jooksul. Aga lõpuks, keda nad peaksid valima, maitseküsimus: meeldib Martin, meeldib Jaak või meeldib hoopis, ma ei tea, Monika või Rain – jumala pärast, valige, kes teile enda veendumuse kohaselt kõige rohkem meeldib.

Helme: Peaasi, et valitakse EKRE-t, see on kõige tähtsam!

Väga hea, see on maitse küsimus. Olete mõlemad nõus, et see on maitse küsimus. Räägime siis maitsest. Kui mina maitse küsimustega nüüd jätkaksin, siis mulle tundub, et Martin Helme on valija seisukohast selline ehe rahvuskonservatiiv: pereväärtused, kõik muud sarnased asjad. Mitte mingit kahtlust ei teki. Aga kui ma vaatan Jaak Madisoni, lugedes seda, mis meedias on ilmunud, vähemasti – siis jääb mulje, et te olete sotsiaalselt ju väga liberaalsete vaadetega inimene!?

Madison: No te ikka teate, et tõelised konservatiivid on päris liberaalid, me seisame inimõiguste ja vabaduste eest, me seisame sõnavabaduse eest. Me seisame nii-öelda liikumisvabaduse eest, nagu me nägime Covidi-perioodil, kus näiliselt liberaalid panid meil kõigil uksed kinni avalikes ruumides. Konservatiivsuse-liberaalsuse mõisted on viimaste aastakümnetega väga palju hägustunud, kus uued vihakõneseaduse rakendajad väidavad, et on liberaalid, kuid tegelikult on tsensuuri kehtestajad.

Kas ka teie erakonnas, ma küsin üle, on siis konservatiivsuse ja liberaalsuse defineerimise üle mingid eriarvamused?

Madison: Meil on 10 000 liikmega erakond.

Ma mõtlen teie vahel?

Helme: See, mida Jaak tahab öelda, on et see, mida vanasti nimetati liberalismiks 50 aastat tagasi, on tänasel päeval… (saatejuht katkestab – toim.)

Mina ikkagi jääksin pereväärtuste küsimuse juurde. Martin Helme esindab siin väga traditsioonilisi pereväärtusi, ma arvan, et sellega keegi vaidlema ei hakka. Abielumees.

Helme: Tähistasime laupäeval 23. pulma-aastapäeva. Viis last.

Jaak Madison vist abielus ei ole.

Madison: Veel ei ole, tõesti.

Suhteid on igasuguseid, väga vabasid, ma saan aru, et Martin Helme avaldas muret…

Madison: Ma muidugi tuletaksin meelde, et kui sa meediat loed, siis sa saad petta.

Aga te vist ei eita seda, mis ma ütlesin praegu?

Madison: Ei no selles mõttes, et ma ei ole abielus, Martin on abielus olnud 23 aastat, seda on võimatu eitada. Mis ma siin eitan, muidugi see on fakt.

Aga see on mingite isiklike väärtushinnangute küsimus?

Madison: Aga lõppkokkuvõttes on küsimus ikkagi valijale tihtilugu see, et mis on sinu poliitilised seisukohad, mille eest sa seisad, mis on sinu väärtused rahvusriikluse küsimuses. Ja see, kas sa oled abielus või ei ole abielus, see on osadele valijatele väga-väga oluline, osadele valijatele vähem olulisem ja see ongi maitse küsimus, mida sa lõpuks soovid valida. Mis seal ikka.

Helme: Ma ütleks selle kohta ka nii muidugi, et kindlasti eksisteerib ühiskonnas teatud erinev standard, nõudestandard. Kui liberaalidega või sotsidega midagi taolist oleks juhtunud, siis ega see kedagi ei huvita : ei huvita nende valijat, ei huvita ajakirjandust.

Ma vaidleks vastu. Kui meil juhtus ühe teise, praegu Euroopa Parlamendi kandideeriva ühe teise liberaalse erakonna esindajaga üks oluliselt keerulisem lugu, möönan, siis oli sellest nädalate kaupa meedias juttu. Ma pean silmas Marko Mihkelsoni.

Madison: No see oli karm asi.

Helme: No see oli karm asi ja ma ütleksin, et seda mätsiti ikkagi eriti jõhkrate võtetega Eestis kinni. Ja see on ikkagi asi, mis päriselt peaks olema lõppenud kriminaalmenetlusega.

Aga teie erinevuste juurde tagasi tulles, siis teie sotsiaalset konservatismi või sotsiaalset liberaalsust käsitlete ikkagi isiklikult plaanil erinevalt?

Helme: Ma ütlen selle teema kohta niimoodi, et meil oli Jaaguga sellest vestlus, meil on erakonna juhatuses olnud sellest vestlus, ma olen oma seisukoha väljendanud ja ma rohkem sellel teemal ei peatu.

Kas andsite Jaak Madisonile nõu abielu sõlmida?

Helme: Jah, ütleme siis niimoodi, et kutsusin teda üles käituma erakonna põhiväärtustega rohkem kooskõlas olevalt ka isiklikus elus.

Ja mis te lubasite?

Madison: Mina pole midagi lubanud. Ma arvan, et eraelulised küsimused on väga toredad ja meeldivad ja need kuuluvad Kroonika lehtedele. Aga hetkel selles küsimuses mitte mingit sisulist probleemi ei ole tegelikult olnud. Ja kui võrrelda siin mingeid skandaale Marko Mihkelsoni võimaliku perverssusega, siis minu puhul pole mitte ühtegi uurimist olnud politseis. Politsei saatis valekaebuse prügikasti.

Aga kas kaebusega on Brüsselis midagi tehtud?

Madison: Ei, see läks prügikasti.

Olete kindel selles?

Madison: Täiesti kindel!

Seda ei menetleta?

Madison: Ei! Ei, see on null, tapetud maha, kõik! See on vale kaebus, valeväide, valeinfo operatsioon kuu enne valimisi, pole küsimuski!

Ma küsin praegu lihtsalt üle, sest praegu on avalik informatsioon selline, et politsei jätkuvalt tegeleb sellega.

Madison: Ei tegele.

Kas olete saanud selle kohta mingi ametliku kinnituse?

Madison: Nad ei kommenteeri juhul, kui nad ei menetle mitte midagi. Sest üldiselt, kui tuleb kaebus, läheb Belgia politseis täpselt nagu Eestiski – üldiselt tuleb kümne päeva jooksul alustada menetlustoiminguid, kus antakse teisele osapoolele teada ja seal pole mitte midagi.

Aga see, millal ma abiellun, on muidugi mu enda asi. Lõppkokkuvõttes ei ole see ei valijate asi ega kellegi teise asi, sõbralikult öeldes.

Räägime sisust, räägime avalikest asjadest. Kohe pärast Euroopa Parlamendi valimisi peaksid Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas tulema siis ka juhatuse ja esimehe valimised. Saan ma õigesti aru?

Helme: Jah, iga-aastane kongress. Meil on erakonna kõikide tasandite kõik ametid igal aastal valitavad, rohujuure tasand – osakond, siis piirkonnatasand – ringkond ja siis loomulikult ka juhatus ja esimees.

Teie esimehena kandideerite uuesti?

Helme: Kindlasti muidugi.

Jaak Madison, te olete juhatuse liige vist?

Madison: Jah olen!

Kandideerite ka uuesti?

Madison: Vaatan, kuidas tuju on.

See on väga huvitav vastus.

Madison: Ikka kandideerin.

Aga esimeheks?

Madison: Ei kandideeri.

Kindel, aga põhjust ei ole või?

Madison: Ei no põhjus, no ma arvan, et praegune erakonna esimees on näidanud, et tugeva töö korral suudab ta erakonna toetuse üles viia, et me võidaks järgmised riigikogu valimised, et me suudaksime valitsuse moodustada ja ma arvan, et milleks seda lootust siis praegu hakata segama kuidagi nii-öelda vee sogamisega. Ma arvan, et mina keskendun praegu europarlamendi valimiste võitmisele selleks, et saada rohkem hääli kui Marina Kaljurand ja me saaksime öelda, et EKRE kandidaat oli kõige populaarsem ja keskenduda tööle Euroopa Parlamendis.

Kui nii ei lähe, kas siis olete läbi kukkunud?

Madison: Ei ole läbi kukkunud. Teate, kui palju muru on niita praegu maal, ma eile terve päeva hommikust õhtuni niitsin muru lihtsalt.

Helme: Anvar, stopp. Siin see nii-öelda teema raamistamine käib ju meedias igapäevaselt, et kui me ei saa kaks kohta, siis on katastroof.

Ei, mina ei ole seda öelnud. Aga Jaak Madison praegu ütles, et tema tahab saada rohkem hääli kui Marina Kaljurand. See on selline väga kvantifitseeritav eesmärk! Ma lihtsalt küsisin, mis see tähendab.

Helme: Ambitsiooni peab olema. Alati tuleb tahta rohkem, kui esimesel pilgul tundub, et on kättesaadav kergelt. Nii et kui me oleksime valinud kergema vastupanu tee, siis me oleksime teistpidi läinud.

Aga ma tahaksin Jaak Madisoni kiitusest erakonna esimehe aadressil jätkata. Sest ausalt öeldes, kui mina kõrvalt vaatan, siis mulle tundub, et Martin Helme ei ole sugugi nii head tööd teinud, nagu siin Jaak Madisonile tundub. Erakonna toetus on jäänud püsima küll suhteliselt kõrgele, aga siiski kolmandale positsioonile, on mõnede uuringute alusel samal tasemel valitsusse kuuluva Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, on tükk maad tagapool Reformierakonnast, on tükk maad tagapool Isamaast. See on ju olnud vahepeal teistmoodi, EKRE oli mingitel hetkedel Eesti kõige populaarsem erakond!

Helme: Jah, oli küll ja ega see ei ole nüüd asi, millega rahul võib olla. See tähendab seda, et meil ongi vaja tööd teha, et uuesti oma positsioon taastada. Ma neid küsitlusi ei pea päris adekvaatseks, mis ütlevad, et me oleme kolmandad-neljandad ja ausalt öeldes mind müstifitseerib see, et peaministri erakond, kellel on Vene äri kaelas ja kes on majanduse põhja lasknud, kes võtab pensionäridelt reaalselt pensioni vähemaks, [toetus] tõuseb küsitlustes. See müstifitseerib mind.

See natuke sarnaneb peaministri enda jutuga, kes ütleb, et tema ei saa ka aru paljudest asjadest.

Helme: Jah, ütleme ausalt, ma olen poliitikas kaua-kaua olnud, oskan lugeda poliitilist maastikku, oskan lugeda küsitlusi ja see ei mahu mulle pähe.

Oskate lugeda poliitilist maastikku ja tunnete poliitikat. Selgitage mulle, kas teie meelest ikkagi selline täiesti nagu silmaklappidega, kompromissitu obstruktsioonipoliitika, mida te riigikogus olete viljelenud väga järjekindlalt – kas see on toonud teile seda tulemust, mida te olete lootnud? Kõrvalt vaadates tundub, et pigem on see teie teatud toetajad nagu kõrvale lükanud.

Helme: Aga sa ei tea, mida me tahtnud oleme. Kui oleksime tahtnud saada protsenti, siis oleks võib-olla teistmoodi läinud. Aga meil on riigikogu valimisteni kaks ja pool aastat aega, peaaegu kolm aastat aega. Kohalike valimisteni poolteist aastat aega. Meil oli vaja näidata ära, et liberaalid rikuvad seadust ja ei hooli demokraatiast, rullivad parlamentarismist üle. Ja me näitasime selle kõigile ära! Ja meil oli vaja näidata neile ära, et meid mingisuguste pisikeste seadusemuudatustega üles ei osteta, vaid me seisame kindlalt oma seisukohtade taga.

Kas teile ei tundu, et teie tegite selle nii-öelda näitamise ära, aga need teie potentsiaalsed toetajad vaatasid, et see on meie jaoks natukene liiga laadalik ja läksid kuskile mõne teise erakonna juurde?

Helme: Jah, me kõik teame, kuhu nad läksid: nad on läinud praegu Isamaa taha. Ja nad jõuavad jälle Isamaas pettuda, selles ei ole mingit küsimust ja kiiremini, kui keegi arvata võiks! Nii et ma üldse ei muretse.

Kas te ei karda igavesti opositsiooni jääda?

Helme: Ei absoluutselt. Tuletame meelde, 2015-16-17: meie lagi on seitse protsenti, meie lagi on 10 protsenti, meie lagi on 15 protsenti, nad ei saa kunagi valitsusse – näe, saime! Ja olime vahepeal ka 27 protsendi peal nagu Isamaa. Okei, Isamaa on praegu ära võtnud, ma pakun viis kuni seitse protsenti valijatoetusest on praegu nende tulbas ja see tuleb varsti meie tulpa. Mult on vahel küsitud, et kas siis on piinlik, kui Jaak Madison saab minust rohkem hääli. Ja ma vaatan, Urmas Reinsalu ühel käel on endine sots Urve Palo, teisel käel on endine keskerakondlane – kiidab neid, saab mõlemast vähem hääli võib-olla, ja keegi ei küsi, kas tal on piinlik.

See partei ei ole ju päris partei! See on mingisugune uus Res Publica, kuhu kõik on kokku kuhjatud, räägitakse seda juttu, mida küsitlused neile ütlevad, et toob lühiajalist protsenti, see lõpeb jälle katastroofi ja pisaratega, nii nagu alati on lõppenud neil ja see valija tuleb meie juurde.

Teie, Jaak Madison, käisite siin nädalavahetusel Türi lillelaadal. Erinevad erakonnad olid kohal. Kas teile mõni valija ei tulnud ütlema, et vaadake, et te olete küll väga jõulised seal opositsioonis, aga sinna te ka jääte?

Madison: Vahel ikka on ju valijaid, kes tulevad ütlema, et kui te teeksite nõnda või toda või kolmandat asja, vaat siis te saaksite võimule ja võidaksite valimised.

Kas erakonna asju peaks teistmoodi ajama?

Madison: Alati neid on, neid on, ma ütleksin, et alati saab asju paremini teha, mina saan alati asju paremini teha, ma saan alati ise ka rohkem tööd teha Euroopa Parlamendis, ma saan olla võib-olla veelgi selgesõnalisem, veelgi konstruktiivsem. Alati saab ju paremaks teha, see pole ju küsimuski! Aga juhinduda nüüd ainult nende sõnade järgi, kui sa vahel laadal kuuled, et kui sa nüüd teed niimoodi, vaat siis läheb kõik väga-väga hästi – neid on läbi aastate olnud palju kordi, väga palju kordi. Ja lõppkokkuvõttes, kui me hakkaksime nüüd ka nagu erakonnana juhinduma nendest üksikutest või mõnest inimesest, kes hakkavad ütlema, et vaat, kui te niimoodi teete, siis jumala pärast – tehke oma erakond, tehke nii, nagu te heaks arvate! Kui te arvate, et sellise strateegiaga võideti kindlasti valimised, jumala pärast – 500 inimest kokku, looge uus erakond ja võitke valimised! See on alati selline väga tundeline küsimus, et mis on õige, mis on vale. Ja need reitingud, need küsitlused, mis see maksab – näiteks Isamaa on täiesti võimalik tulevane koalitsioonipartner esiteks. Meie suurim probleem on Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid ja Eesti200-sugune Reformierakonna ripats. Aga mis see sulle annab, kui sul on 30 protsenti reitingutes toetust kolm aastat enne valimisi? Mitte midagi! Endal on hea olla, aga mis siis!

Aga räägime paarist Euroopa Parlamendi valimiste teemast ka. Üks põhiteema, millele te olete korduvalt ka ise viidanud, on tõenäoliselt siis julgeolekupoliitika, milles Euroopa Parlamendil ole just ülemäära palju ilmselt võimalust kaasa rääkida, aga oluline roll siiski on. Teie, Jaak Madison, olete selline üsna kindla sõnaga selge Ukraina suurema toetamise pooldaja, saan ma õigesti aru?

Madison: Üldpildis jah. Küsimus on alati see, et kes maksab ja kes annab, aga jah, ma olen viie aasta jooksul selgelt mitmeid kordi öelnud, väga palju kordi öelnud, et see, kui me räägime Ukraina toetamisest, siis sõnadest jääb väga väheks. Kõigile meeldib suurelt rääkida, et teeme seda, toda ja kolmandat, aga kui läheb tegemiseks, siis fakt on see, et täna suur sõnategija, Prantsusmaa, on andnud Ukrainale relvastust ainult umbes 600 miljoni euro väärtuses. Hispaania, kes oli alles hiljuti Euroopa Liidu eesistujamaa, on sama vähe andnud.

Aga Martin Helme, teie olete Ukraina suhtes olnud natukene vaoshoitum. Kas te olete olnud teistsugusel seisukohal?

Helme: No meie seisukoht kohe algusest saadik oli see, et loomulikult me toetame Ukrainat. Loomulikult Ukraina iseseisvusvõitlust tuleb toetada kogu lääne leeril, aga kahe suure olulise kõrvalmärkusega, et Eesti saab seda teha oma võimete piires: me ei tohi nii-öelda üle oma võimete toetada, me ei tohi üle oma võimete võtta sisse immigrante, me ei tohi üle oma võimete anda raha ära. Meil on eelarve täielikul pankrotikursil ja suur osa sellest on seotud sellega, et Kaja Kallas tahab kõigile raporteerida, et ta on kõige tublim Ukrainale raha andja.

Ja teine asi, milles me erakonna sees põhimõtteliselt leppisime kohe alguses kokku, on see, et me toetame Ukrainat, ei tähenda, et valitsus on kriitikavaba oma erinevates otsustes Ukraina-poliitikas või välispoliitikas või julgeolekupoliitikas. Kui me näeme, et antakse ära relvad ja laskemoon ja me jääme ise paljaks, siis seda tuleb kritiseerida, mis siis, et meid hakatakse selle eest omakorda kritiseerima. Valitsus ei saa ennast peita Ukraina taha halva poliitika ajamisel.

Viimane küsimus, räägime rohepöördest. Ma vaatasin teisipäeva õhtul ETV valimisdebatti ja see oli üsna kole vaatamine, ausalt öeldes. Mitte saatejuhtide, vaid pigem kandidaatide poolest. Ja teate, mis selle asja õnnetu lugu on – kõik need erakonnad võib-olla peale kahe valitsusse mitte kuulunud erakonna, Parempoolsete ja roheliste – on selles situatsioonis, kuhu me oleme jõudnud, ju kaasvastutavad, kaasa arvatud EKRE.

Helme: Vaidlen vastu. Ma tahan teile üle korrata. 2020. aastal hakkas (Euroopa Komisjoni president – toim.) Ursula von der Leyen tegema oma seda suurt rohelepet. Kõik riigid andsid oma nõusoleku sellele ja meie panime sinna sisse eriti ranged tingimused: et transpordiühendusi ei tohi vähendada, et põllumajandus ei tohi kannatada ja nii edasi ja nii edasi. Meiepoolsed tingimused olid väga ranged. Muuhulgas et tuleb jätta liikmesriikidele vaba valik ise otsustada, kuidas mingeid asju teha. Need tingimused läksid sinna sisse suuresti. Okei, Jüri Ratas natuke kraapis maha, aga põhimõtteliselt neid tingimusi, mis meie sinna sisse panime, tänasel päeval absoluutselt ei arvestata. Ja loomulikult ma ütlen ka selle kohta, et tollal räägiti rohepöördest täiesti abstraktsel tasandil.

No see nüüd küll tõele ei vasta!

Helme: Ei no räägiti sellest, et 2050 meil peab olema mingisugused sellised-teistsugused, aga niisuguseid asju, nagu täna tehakse, et meile pannakse seitse prügitünni hoovi peale ja öeldakse, et Brüssel käskis – me ei ole kunagi selleks nõusolekut andnud!

Meil on lihtsalt saateaeg läbi, oli väga huvitav diskussioon. Tänan, Martin Helme, tänan, Jaak Madison. Järgmine "Otse uudistemajast" valimiste erisaade on juba kolmapäeval, siis on stuudios saatejuht Indrek Kiisler ja teised kandidaadid.