Prantsusmaa president Emmanuel Macron on rääkinud sõdurite saatmisest Ukrainasse, et anda seal olevatele üksustele võimaluse roteeruda rindele. Aga minnes kaugemale, kas juulis NATO tippkohtumisel Washingtonis võivad liikmesriikide juhid arutada üksuste saatmist Ukrainasse mitte NATO egiidi all, vaid tahtekoalitsioonina?

Ma ei usu, et NATO otsustaks ametlikult või mitteametlikult saata üksuseid. Need ei oleks kunagi NATO üksused. Peamine põhjus on see, et USA president Joe Biden ja Saksamaa kantsler Olaf Scholz on välistanud ükskõik, mis üksuste saatmise Ukrainasse. Nad on NATO osa ja allianss otsustab asju üksmeeles. Tahtekoalitsioon ja riikide grupid võivad otsustada teha rohkem ja saata üksusi. Seda ei arutataks NATO tasemel, pigem kahe- või mitmepoolselt.

On oluline märkida, et mitte keegi Euroopas ei taha sõdureid saata. Ja ka Emmanuel Macron on öelnud selgelt, et ta ei välista seda, mis on väga erinev sõnumist, et ta tahab seda teha. Ta on rääkinud strateegilisest mitmetähenduslikkusest ehk siis ei lase vaenlasel teada, mida on valmis tegema või mitte tegema.

Seda öeldes, on mõned Euroopa riigid, kes võivad kaaluda, kuidas avada Ukraina võimekusi rindejoonest kaugemal ilma võitluseta, kuid andes Ukrainale inimtööjõudu mõnes valdkonnas, et ukrainlased saaksid võidelda rindel. See on võimalus, kuid seda tehakse kahepoolselt arutades, mitte NATO tasemel.

Teine element on mobilisatsioon Ukrainas. Euroopa riigid oleksid ettevaatlikud kõikvõimalike üksuste saatmisel, ja kindlasti mitte Venemaa vastu võitlema, enne kui Ukraina ise ei ole mobiliseerinud rohkem sõdureid. See võib olla osa arutelust ja käib suletud uste taga.

Kas see aasta on ukrainlaste jaoks kannatuste aasta?

See, mida Ukrainast kuulen, siis nad muretsevad, et veel läheb halvemaks, enne kui olukord paraneb. Näeme, et Venemaa proovib kasutada olukorda nüüd, kui Ukraina on nõrk ja relvatarned ei ole USA-st kohale jõudnud. Venemaa teatud määral õnnestub.

Muretsen tõsiselt pöördemomendi pärast sõjapidamises. Asi võib käest minna. Samas on mitu muud positiivset faktorit, mis juba arenevad. Loomulikult USA relvatarned, aga ka Euroopa on loonud initsiatiivid rohkemate relvade tootmiseks Ukrainale, lisaks relvi ostnud, et need Ukrainale üle anda. Loodetavasti suudavad ukrainlased rinnet hoida ja muutuvad tugevamaks aasta arenedes, kuid olukord on väga raske.

Millised riigid on laskemoona tootmist kasvatanud?

Saksamaa ja ka teised riigid on alustanud mitme süsteemi tootmise kasvatamist. Tšehhi initsiatiiv käib. Euroopa Liidu pingutus miljoni mürsu ostmiseks käib. Kõik need pingutused kestavad. Frustreeriv on see, et Euroopa ei hakanud sõjaliste võimekuste tootmist kasvatama palju varem ja seda mitte isegi Ukraina toetamiseks, aga peamiselt enda arsenali jaoks. Relvalaod on olnud pooltühjad juba viimase kümnendi.

Räägin pigem Saksamaast, see ei kehti kõigile Euroopa riikidele. Meil oli poliitika, kus polnud piisavalt relvi, sest tundus, et neid pole vaja. Tootmise kasvatamist oleks tulnud alustada 25. veebruaril ning selle otsuse tegemine võttis liiga kaua aega. Aeglaselt kasvavad lepingud, kaitsetööstus toodab rohkem, aga isegi nüüd tundub, et võiks rohkem.

Kui usaldusväärne on USA, kui ta ei suuda aidata Ukrainat poliitilise käteväänamise tõttu kongressis?

Lõppude lõpuks ju hääletus toimus ja abi tuli.

Aga läks pool aastat.

Ükskõik, kes novembris võidab, siis USA proovib anda eurooplastele rohkem vastutust julgeoleku üle. Me peaks selleks valmis olema. See peaks olema põhiline vaatamata sellele, kes valimistel võidab. Atlandi-ülene allianss on alles ja tugev. Ma ei taha paanikat tekitada, kuid Euroopa peab ise tagama oma julgeolekut ja peab valmistuma hetkeks, kus USA ei ole enam kohal ükskõik, millistel põhjustel.

Tundub, et Euroopa ei ole ärganud USA vihmavarju alt ning on endiselt unes.

Olukord on pigem klaas pooltühi-pooltäis. Võin kergelt argumenteerida, et Euroopa on ärganud. 24. veebruar oli see hetk, mil Saksamaa poliitiline juhtkond, aga ka ühiskond mõistis, et olukord on muutunud. Saksamaa kantsler tegi kolm päeva hiljem Zeitenwende kõne, milles ütles, et aeg on muutunud.

Ühelt poolt on paljud inimesed mõistnud muutust ja esimest korda eurooplased mõtisklesid, kas nende julgeolek on garanteeritud. Seda polnud minu eluajal juhtunud Lääne-Euroopas, Saksamaal veel eriti. Me ärkasime üles ja palju on tehtud. Saksamaa 100 miljardi euro erifond Bundeswehrile, suur toetus Ukrainale. Kuid samas võib argumenteerida, et kuigi oleme palju teinud, siis kas oleme ikka taibanud, kui ohtlikuks kõik võib muutuda.

Eksperdid räägivad, et Venemaa kasvatab oma vägesid ja kolme kuni viie aasta pärast suudaks ja tahaks NATO riiki rünnata Euroopas. Ma ei ole kindel, et oleme selleks valmis. Tegemist on pooltühja-pooltäis klaasiga.

Suhtumine on erinev Euroopa riikides sõltudes sellest, kus nad paiknevad geograafiliselt, ajalooliselt või majanduslikult. Peame tegema rohkem. See on isegi rohkem üldisem asi kui Ukraina või Venemaa.

Eurooplased on mitmeid aastaid elanud idees, ja mitte üksnes rahudividendides, vaid ajaloo narratiivis, kus sõjaline jõud ei ole enam oluline. Julgeolek ja kaitse ei ole enam teema, sest geopoliitiline konkurents lõppes. Rahvusvaheline vaidlus toimuks majanduslikult rahvusvahelise õiguse ja kohtu kaudu sõjaliste vahendite asemel. Kahjuks ei ole see nii. Selle muutuse on paljud inimesed läbi teinud ning nad on mõistnud, et elavad uues maailmas. Zeitenwende ajastus.

Aga paljud tahavad ka sellesse normaalsusse tagasi minna, mis emotsioonalselt on arusaadav, tahaks ju isegi naasta, aga see pole reaalne. Euroopas tuleks sellesisulist debatti pidada. Debatt on palju laiem kui Venemaa ja Ukraina üle, vaid üldisem olukorra üle, kuna on rohkem ohte ja väljakutseid, samas kui meil on väga vähe võimekusi. Seda tuleks muuta.

Kus on debatt, et riigi julgeoleku tagamiseks on vaja vähendada raha sotsiaalteenustele, töötusele, tervishoiule?

Kogu Euroopale on seda keeruline laiendada, aga Saksamaal just nimelt selline arutelu käib kaitse-eelarve üle küsimusega, kas saame suuremat lubada. Selleks on mitu viisi. Võimalik on vähendada kulutusi teistes sektorites, mis on äärmiselt raske ja ideaalis ei tahaks teha. Võimalus on makse tõsta, niisamuti võlgu võtta. Need arutelud käivad.

Mida ei saa teha, on öelda, et me ei saa kaitse-eelarvet tõsta, sest pole vahendeid. Eriti kui Saksamaal on olemas vahendid. Ma ei ütle, et raha vedeleb tänaval, aga saad teha rohkem, kui näed vajadust. Debatid kestavad, aga otsust veel ei ole. Tegemist on olukorraga, kus on äärmiselt oluline rääkida avalikkusega ja neile selgitada, mis toimub. See pole midagi, mis toimub kellegi teisega, kuskil kaugel ja mingis geopoliitilises sfääris, millest eksperdid ja poliitikud räägivad omakeskis ning vaene maksumaksja peab raha välja käima. Küsimus on enda julgeolekus ja heaolus. Selle argumendi tugevamaks muutmine nõuab ka poliitilist juhtimist ning mõned inimesed teevad seda paremini kui teised.

Kus on poliitiline juht?

Mitte üks poliitiline juht, vaid poliitiline juhtimine. Mõned suudavad seda hästi selgitada. Näiteks Saksamaa kaitseminister ütles selgelt, et me ei lähe tagasi normaalsusse. Meil on Euroopas hääli, kes niimoodi argumenteerivad, aga see on raske. Räägime ohverdamistest ja loovutamistest viisil, et me ei tahaks neid, kuigi neid on vaja. Selle selgitamine korralikult oleks umbes nii, et kulutaksin samuti raha toredamatele asjadele, aga kui pole julgeolekut, siis pole mitte midagi. Ma teeksin sellise argumendi.

Kas Scholz tahab võtta liidrirolli?

Mis mind rabas, on see, et kui vaadata Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat, siis kantsler Scholz ja sotsiaaldemokraatide liidrikandidaate on plakatitel, kus räägitakse julgeolekust ja vabadusest. Need on sõnumid, mida nad kasutavad. Teatud määral ta ikkagi keskendub sellele.

Samas see, kuidas ma proovin mõista Olaf Scholzi poliitikaid, on seotud tuumaeskalatsiooni hirmuga. See on midagi, mida on väga raske hinnata, sest on mitmeid arvamusi Venemaa tuumaeskalatsiooni kohta. Minu arvates Olaf Scholz kalkuleerib alati tuumaeskalatsiooniga, kui langetab otsuseid. See mõjutab tema käitumist seoses Ukraina toetamisega. Mida ma ei suuda selgitada, on see, et miks me ei tee rohkem, et kasvatada enda võimekusi, tootmist või relvaladude täitmist.

Ja siis kõlab lause "nii kaua kui vaja". Kas see on hea? Kuid Venemaa võtab seda teisiti, sest Kreml mõistab vaid jõudu.

"Nii kaua kui vaja" on tulnud kogemusest Afganistanis, kus öeldi alati, et teil on võim, aga meil on aega. Siin taustal on hirm, et Ukrainas ootab Putin läänest kauem. On oluline rõhutada, et eurooplased on valmis Ukrainat toetama kauem kui on vaja. Sellele see lause viitab.

Kas ei peaks olema "nii palju kui vaja", et võit saada?

Võimalik. Lõppude lõpuks on tegemist pidevalt muutuva olukorraga. Ühelt poolt võime tahta defineerida täpselt oma eesmärki, kuid oluline on, et arutelu käiks suletud uste taga, mitte avalikult. Loodetavasti see toimub. Analüütikuna ma ei võtaks seisukohta, et tuleb teha nii või naa, sest poliitilised otsustajad peavad arvestama mitmeid aspekte ja nende üle arutama. Näiteks oht oma riigile, tuumaeskalatsioon, vahetuskauplemine.

Tehisintellektist rääkides, kus lääneriigid töötavad välja eetikareeglid selle kasutamiseks – kas see ei ole juba alguspunktis kaotusseisu jäämine, sest vaenlane ei seo end selliste reeglitega?

Ma ei usu, et see on kaotatud võitlus. Esiteks, esitan väljakutse eeldusele, et ainult meie muretseme reeglite pärast. On kultuurilised, rahu- ja sõjaaja erinevused, kuid eelkõige tuleks mõelda, mis on eetilised ja moraalsed teemad ning kuidas nendega tegeleda. Kas on võimalik n-ö sisse ehitada teatud reeglid ja protseduurid, mis muudavad tehisaru kasutamise ja selle autonoomia meie jaoks paremaks?

Kui vaenlane neid reegleid ei järgi, siis sellest on kahju, kuid tekib ka küsimus, kas see annab neile eelise? On liiga lihtne öelda, et eetilisele kasutamisele loodavad reeglid muudaksid meid kohe nõrgemaks vastasest. See sõltub, aga see pole kindlasti ebavajalik debatt, mida peame.

Kuivõrd enamus komponentidest tehisarule või ka droonidele tulevad Hiinast, siis kas lääs kordab oma viga, kui jätab end liiga sõltuvaks Hiinast nagu varem olid Venemaast?

Oleme teinud neid vigu, aga käivad pingutused asja joonde ajamiseks. See ei käi nii, et nüüd on tehtud, vaid see on protsess. Euroopa Komisjon räägib riskide vähendamisest ehk vaatab tarneahelat ja osiste päritolu, mida on vaja majanduse ja sõjaväe funktsioneerimiseks. Komisjon proovib mitmekesistada ning vähendada ohtusid ja haavatavusi. See on väga hea.

Teatud mõttes on Venemaa poliitika ja viis, kuidas ära kasutada meie sõltuvust Vene gaasist, andnud võimaluse mõelda haavatavustele seoses Hiinaga. Siin on taas klaas pooltühi-pooltäis. Käivad pingutused riskide vähendamiseks ja mitmekesistamiseks, kuid samas tekitab üllatusi mõne töösturi sõnum, et nad ei hooli ning nad jätkavad nii kaua, kuni süsteem töötab ja siis katki läheb. See on ohtlik suhtumine ja poliitiline juhtkond peab seda jälgima.

Kas Venemaa juht Vladimir Putin on legitiimne sihtmärk või on lääs keelanud võtta teda ette?

Ma ei tea, mida USA on ukrainlastele öelnud. Arvan, et Ukrainal on õigus end kaitsta, mis rahvusvahelise õiguse järgi sisaldab ka rünnakuid Venemaal. Ukraina ei ole kohustatud sõda pidama ainult oma territooriumil, kui teine riik teda ründab. Rahvusvahelise õiguse järgi on olemas legitiimsed sihtmärgid, aga ma ei tea, mida liitlased on öelnud. Tunnetus on, et liitlased on ukrainlastele öelnud, et nad ei ründaks Venemaad liitlaste sõjaliste vahenditega.