Näituse kujundusega, kus ühe toa sees on justkui teine tuba, viitavad kunstnikud Virginia Woolfi esseele "Oma tuba". Teisalt on seal lubanud kunstnikud oma tubadesse ka teiste inimeste lood.

"Näiteks Thea toas on lugu tema sõbrast, kes elas Gruusia kodusõja üle rõivaste valmistamise kaudu. Ja Dianal on keraamilised tassid, millega saab kutsuda teisi inimesi teejoomis- ja jagamisüritusele," ütles kuraator Inga Lace.

Tartus tegutsev kunstnik Diana Tamane on peamiselt keskendunud fotograafiale ning tõi näitusele Jaapanis tehtud fotod. Seekord eksperimenteeris ta aga ka keraamika ning  video- ja helikunstiga.

"Ma tahaksin, et kui tuled näitusele, siis sul on siin hea olla ja tahad rohkem aega võtta. Mingis mõttes ka võtta aega iseendale ja olla mõnusas keskkonnas. Ma arvan, et me elame nii kiires tempos. Ma tekitasin mingis mõttes selle ruumi iseendale, võib-olla ma mingis mõttes olen veidike läbi põlenud, vahel kunstnik tahab teha midagi, mis tal iseendal on natuke puudu. Seal on üks video, ma olen õppinud natuke tantsu- ja liikumisteraapiat; seal on üks praktika, mida ma kasutan selleks et inimene saaks jällegi rahulikumalt võtta, vaadata seda liikujat, olla kuidagi iseendaga ka samal ajal," rääkis Tamane.

Näitus kuulub Tartu 2024 põhiprogrammi ning on suuresti inspiratsiooni saanud kultuuripealinna kunstilisest kontseptsioonist, ellujäämise kunstid. Näituse ruumid võiksid tegijate sõnul olla koht turvaliseks dialoogiks.

"Selles tõeliselt pingelises poliitilises olukorras, kui me oleme Eestis sõdiva Venemaa kõrval, Gruusiale avaldab samuti Venemaa survet ja Gazas toimub sõda. Need ruumid on teatud mõttes ka mõtisklemise, lõõgastumise ja kokkutuleku ruumid," ütles Lace.

Näitus on Tartu kunstimajas avatud juuni lõpuni.