Oletame, et Eestis oleks võimul mõni teine valitsus, kes oleks ajanud teistsugust poliitikat. Kas te arvate, kas siis oleks majanduslangus olnud olematu, samasugune või palju suurem? See küsimus taandub sellele, kui suur on teie ja ka Kristen Michali isiklik vastutus. 

Jah, vastutusest kõrvale ei hiili. Ma arvan, et see ei puuduta ainult neid kahte ministeeriumi. Jõupingutusi peab olema ühtne ja alati saab paremini teha. See on üsna keeruline küsimus, et arukalt vastata. Ma eeldan, et need kataklüsmid oleksime läbi teinud ühel või teisel kujul. Aga kui nüüd prognoosida, milline oleks ühe või teise valitsuse poliitika olnud, siis võimalik, et see langus oleks kiirem olnud, võimalik, et aeglasem.

Aga mis on minu sõnum majandusplaani tegemisel - see on meie ühine mure. Ja ma arvan, et meile senimaani ja see ei puuduta konkreetselt praegust koalitsiooni, vaid nii Eesti ettevõtjaid kui ka poliitikuid laiemalt, et kui meil kaitsetööstuses ja kaitsevaldkonnas on selge konsensus, siis kui küsimus on Eesti majanduse konkurentsivõimes, siis seda ei vaadata samasuguse tõsidusega.

Loomulikult on kohti, kus reageeritakse, aga minu hinnangul me endiselt ei võta seda piisavalt tõsiselt. Enamus olulisi otsuseid, mis me praegu teeme, peaks majanduse konkurentsivõime seadma keskseks küsimuseks. Ja et see niimoodi juhtuks, selle nimel ega ei olegi midagi muud teha kui päev-päevalt tööd. Seni on meid aidanud Eesti ettevõtjate aktiivsus, Eesti inimeste tublidus ja tööoskused, aga maailm on muutumises ja me peame võtma kollektiivselt palju aktiivsema positsiooni.

Meil on Eesti konkurentsivõimega suuri probleeme, meie palgatase on kerkinud liiga kiiresti, meil on olnud väga suur inflatsioon võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ehk meil on väga suur mure. Kas te majandus- ja infotehnoloogiaministrina tunnetate, et valitsus töötab ühtse meeskonnana? 

Aus vastus sellele on, et nii ja naa. Tahtmata siin vastutusest vabaneda, aga majanduspoliitika on niivõrd terviklik, et see hõlmab sisuliselt kõiki ministeeriume. Alates haridusministeeriumist kuni kaitseministeeriumini.

Jah, üksikute koostööprojektidega me liigume väga hästi edasi. Näiteks tõstsime taastuvenergeetika ambitsiooni, mis on ülioluline kaasaegsetele tootmisettevõtetele. Aga teiselt poolt tuleb tunnistada, et kui ma loen, et peaminister ütleb, et meie kokku pandud majandusplaan ei ole valitsuse plaan, siis see teeb natukene nõutuks.

Mida meil võib olla teistelt riikidelt õppida, siis sellistes keerulistes oludes erakondliku kuuluvuse või mille iganes äraunustamine. Ja teha ühtne pingutus. Tuues jälle kaitseparalleeli, et kui sa tahad lahinguväljal domineerida, siis kõik väeliigid peavad koos töötama. See ongi selline pingutuste ühtsus. Ja ma tunnen, et see pingutuste ühtsus võiks olla tõepoolest suurem.

Kuidas see peaks toimuma? Kas peaminister peaks selle murega ka ise rohkem tegelema, sest tema on ju lõpuks kogu valitsuse juht? 

Jaa, minu üleskutse oleks küll see. Meil on peaministriga ka väga head koostööd olnud. Ma toon näitena sellesama kaitsetööstuse. Tõepoolest, sellest võib saada Eesti üks tuleviku olulisi majandusmootoreid. Meil on inimesi ja ettevõtjaid, kes tahavad teha just tehnoloogiate valdkonnas. Aga on teatud kapitali kättesaadavuse tõrge - paljud pangad ja fondid ei finantseeri surmavate tehnoloogiatega tegelevad ettevõtteid senimaani. Panime kiiresti pead kokku, tegime Baltcapi alla eraldi fondi. 4. juuliks on tingimused koos ja sügisel tahaks teha esimesed otseinvesteeringud. Ja peaminister oli väga toetav.

Aga see üksi meid ei päästa. On palju asju, kus me tegelikult võiksime liikuda koos palju kiiremini edasi, kui sellel tegevusel oleks rohkem fookust. Valitsuses tervikuna.

Mida saaks veel kiiremini edasi viia, kui valitsus töötaks ühtse meeskonnana?

Mul on kaks asja nii-öelda töölaual olevatest näidetest. Üks on konkreetne suurinvesteeringute meede. Me oleme ette valmistanud täiesti teostatava skeemi, kuidas seda kiiresti rakendada. Tõsi, loomulikult on sellel ka kulud, aga need kulud ju teenitakse tagasi investeeringute tootlikkusega lõpuks. Ja nii-öelda panustades Eesti majandusse ka muud moodi - neid investeeringuid realiseerides, tehaseid ehitades jne. Et küll oleks soov, et need otsused saaks kiiremini tehtud.

Ja teine näide, meie tööturg on päris hästi vastu pidanud selles kriisis. Ja Eesti inimestel on tööd olnud. Pigem on probleem nende kaasaegsete ettevõtetega, kel ei jätku kvalifitseeritud tööjõudu. Ei jätku Euroopa Liidus tervikuna. Ja me oleme teinud ettepaneku, kuidas sellele tööjõukvoodile, mis praegu on väga madal, lisada muutuvosa spetsiifiliselt mitte vähem kui keskmist palka saavatele ettevõtluses töötavatele spetsialistidele. Et see läheks tootmisettevõtetele.

Me ei ava piire, et tulge meile maasikaid korjama. Vaid väga konkreetsetesse sektoritesse, kus meil OSKA raportid näitavad ja ka ettevõtjad ütlevad, et kvalifitseeriti tööjõudu on puudu.

See on pikalt ette valmistatud, läbi räägitud siseministeeriumiga, ära koordineeritud tööandjatega, koordineeritud ametiühingutega, aga see lihtsalt ei liigu. Kuna neile inimestele alla keskmise palga maksta ei tohi, siis lihtne arvutus näitab, et see on 15 miljonit täiendavat maksutulu aastas.