Eelmises kommentaaris kirjutasin elektri hinnast ja laenuintressidest. Need on konkreetsed näitajad, mille mõju konkurentsivõimele on väga suur. Eesti Panga ökonomist Taavi Raudsaar kinnitas väidet, et meie laenuintressid on keskmiselt pooleteise protsendipunkti võrra kallimad. Samuti kinnitati, et ei ole ühtegi muud põhjust kõrgemateks laenuintressideks kui siinsete pangaaktsionäride oluliselt suurem kasumiootus.

"Siit on hea edasi minna," ütleksid spordimehed. Energeetikaekspert Arvi Hamburg väitis, et me ei saa Skandinaavia elektrihindu järgmise sajandi jooksul. Karm hinnang meie võimalusele soomlastega konkureerida, aga vähemalt ausalt välja öeldud. Nüüd me vähemalt teame, et meretuulepargid ei too mitte odavat elektrit, vaid peaaegu kolm korda kallimad tariifid kui meie põhjanaabritel.

Rahandusministeeriumi spetsialist soovitas paar kuud tagasi eksportööridel kasutada oma tasuvusarvutustes Soome-Rootsi palkasid. Mina lisaksin, et kindlasti tuleks sinna panna ka Eesti elektrihind ja laenuintressid. Huvitav, kui palju jääb siis alles neid eksportööre, kes nende tingimustega kasumlikult tegutseda suudavad. Karm olukord ja selle kinnituseks on meie langev majandus.

Kuidas saaks veel konkurentsivõimet parandada?

Lihtne asjaajamine

Veerandsada aastat tagasi oli meie üks konkurentsieelis lihtne asjaajamine. Enam mitte. Kui ettevõtjad nüüd kohtuvad, siis räägivad nad anekdootlikke lugusid riigi bürokraatiast. Sellest, kuidas neid kusagil menetleti või praegu menetletakse.

Ettevõtjad, kes on kolmkümmend ja rohkem aastat tegelenud oma ettevõtete ja nende kaudu meie majanduse ülesehitamisega, on väsinud. Väsinud bürokraatiast. Väsinud sellest, et mida aeg edasi, seda vähem meiesuguseid usaldatakse.

Vaatame trendi ja näeme, et aina rohkem ja rohkem asju on reguleeritud ja aina rohkematele teemadele on vaja saada ametnikelt kooskõlastust. Või kui ei ole vaja kooskõlastust küsida, siis igal juhul on vaja raporteerida. Näiteks seda, kuidas sa vähendad kulutusi energiale jms. Nagu omanik ise ei mõtleks selle peale. Tegelikult loomulikult mõtleb, sest ellujäämiseks tuleb pidevalt kulutusi vähendada. Aga arvatakse, et sa ei mõtle piisavalt.

Eesti keelde on tekkinud uus sõna "menetlemine". Vanasti otsustati, aga nüüd menetletakse. Menetletakse detailplaneeringut. Kümme aastat. Või viisteist. Menetletakse finantsasutuse pisikest äriplaani muutust ja küsitakse uut äriplaani ettevõttelt, millel on sadu miljoneid kasutajaid. Ei usuta, et selline ettevõte midagi ise ka teab. Kuude, et mitte öelda aastate kaupa menetletakse luba osta oluline osalus mitteolulises finantsettevõttes.

Sellise menetlemise peale põgenevad siit investorid, öeldes vaid, et see ei ole investeerimiskõlblik riik. Loomata jäävad kümned ja sajad töökohad ning riigil saamata maksutulu.

Üks näide omaniku õiguste ja vastutuse valdkonnast. Minu sõber on igati korralik omanik ja istutas oma kinnistutele 200 000 puud. Mõelda vaid – 200 000! Ja samal ajal käis ta keskkonnaametiga kohut selle üle, kas ühel oma kinnistul võttis ta maha rohkem või vähem kui 20 tihumeetrit puid. Ehk paarkümmend puud.

Ei ole just meeldiv ajaviide inimesele, kes selle ajaga midagi mõistlikku võiks teha. Jällegi on juurpõhjus arvamus, et omanik on rumal ning vastutustundetu ja ametnik teab paremini. Kuidas teisiti nimetada seda, et 200 000 uut puud ei loe, aga loeb 20 tihumeetrit küttepuid. Ja seda endale kuuluval maal.

Või toome näite tööinspektsioonist. Miks peab kontrollima kaasaegsetes büroohoonetes olevaid advokaadi- või arhitektibüroosid? Reklaamifirmasid? Me uhkustame sellega, et meil on parimad PISA-testi tulemused ja maailma ühed targemad lapsed. Aga siis, kui need targad lapsed ülikooli ära lõpetavad ning tööle lähevad, muutuvad nad ametnike arvates kohe rumalateks ja vastutusvõimetuteks kodanikeks, keda on vaja kontrollida. Miks me ei taha inimesi usaldada?

Kui kõik need "menetlemiste" kulud kokku lugeda, siis me saame aastas kokku mitte kümnete, vaid sadade miljonite eurode suuruse laekumata maksutulu. Ettevõtlik inimene tegeleb asjadega, mis ei loo väärtust. Motivatsioon langeb, paljud uued asjad jäävad tegemata ja maksutulu laekumata.

Põhjus on palju sügavam kui lihtsalt bürokraatia. Tihti on põhjus see, et me ei taha omanikku usaldada. Me usaldame rohkem ametnikke ja soovime aina rohkem, et las omanik kooskõlastab oma otsused ametnikega. Aga omanik jääb vastutama. Õiguseid võtame vähemaks, kuid kohustuste hulk kasvab. Samal ajal ametnike õigused aina suurenevad, aga vastutus mitte. See lihtsalt ei ole jätkusuutlik.

Viiskümmend aastat prooviti meie maal käskude ja keeldudega elu juhtida. Konkreetse omaniku asemel oli ühine omand ja vastutus kadus. Siis selgus, et see ei ole mõistlik. Elu areneb kiiremini seal, kus on rohkem vabadust ja kus on konkreetne omanik. See kogemus on kolmkümmend aastat hiljem meil millegipärast ununenud.

Kui me tahame, et meie majandus areneks, tuleks otsustavalt vähendada ametnike võimu ja anda omanikele vabadus ja vastutus tagasi. Hea põhimõte on ikka see, et kes otsustab, see ka vastutab. Meil ei ole vaja seltskonda, kes otsustab, aga ei vastuta.

Rohepöördega peaks meenutama, et tark ei torma

Euroopa Liit viib ellu suurt eksperimenti, mida kutsutakse rohepöördeks. Idee on ilus, aga vahendeid selleks napib ja küsitav on meetod, kuidas seda ellu viiakse. Kas käsukorras saab majandust juhtida? Kas inimene muutub? Minuvanused kahtlevad, kuid nooremad tahavad proovida.

Igal juhul on selge, et Euroopa majanduse konkurentsivõime sellest langeb. Ning koos konkurentsivõimega langeb ka elatustase. Viimastel kuudel on seoses Euroopa Parlamendi valimistega toimunud silmatorkav muutus ja rohepöördel on pöördeid maha keeratud. Saadakse aru, et paljud suured eesmärgid ei ole ilma elatustaseme olulise languseta saavutatavad. Kuidas ka ei tahaks käskida ja korraldada, meil on siiski demokraatia ja valijate arvamusega tuleb arvestada.

Arvestades rohepöörde praegust olukorda ei peaks selle elluviimisega kiirustama. Vastupidi. Meie õhk on maailma üks puhtamaid ja meil on palju pakilisemaid probleeme, mida lahendada. Alustades madalast sündimusest kuni kaitsevõime parandamiseni. Peaksime võtma sellise positsiooni, et oleme pigem sabassörkijad kui tempotegijad.

Odavam eluase läbi lihtsama asjaajamise

Järgmiseks heidame pilgu valdkonda, mida on suhteliselt lihtne korrastada kiirema asjaajamisega. Kinnisvaraarendajate arvates on uute korterite hindades 15–20 protsenti nn asjaajamise kulusid. Need on kõik ehitusega seotud administratiivsed kulutused, mida on vaja teha alates detailplaneeringust kuni hoone üleandmiseni. Lisaks veel kümme või rohkem aastat krundi all kinni oleva raha hind.

Eesmärk võiks olla, et see ei ole üle viie protsendi. Ehk kokku saaks hoida vähemalt kümnendiku uue korteri hinnast. Pered saaksid selle asemel võtta väiksema laenu või osta suurema korteri. Väiksem laenuprotsent ja eluaseme hind oleksid koos väga suur ning tõsine argument siin elamiseks ja töötamiseks.

Arvestades, kui raske on noortel oma elamispinnaga ja seda mitte ainult meil, võiks see olla ka meie konkurentsieelis. Kättesaadav korralik ja kaasaegne eluase. See võiks olla üks lisapõhjus, miks tubli insener või turundaja tuleks Bolti, Wise'ii või mõnda teise siinsesse ettevõttesse tööle.

Konkurentsivõime tõstmiseks peaksime tagasi liikuma sajandi algusesse ja meenutama, et lihtne ja usaldav riik on väärtus, mis meelitas siis ja meelitaks ka tulevikus siia investeerima. Igaks juhuks võiks otsa vaadata ka stsenaariumile, et mis saab riigi eelarvest siis, kui ettevõtjad ei taha enam ette võtta, vaid soovivad siit hoopis välja tagurdada.