Aimar Ventsel: Venemaa paleus

Kummalisel kombel pole Venemaa koht, kuhu Venemaa-ihalejad massiliselt välja rändavad. Riik, mille traditsiooniliste pereväärtuste alustalaks on seadustatud perevägivald, ei kohtle selliseid idealiste just hästi, kirjutab Aimar Ventsel.
Hiljuti jooksid Venemaa meediakanalitest läbi uudis, et üks Kanada farmer oma perega kolis Venemaale. Muidugi tehti sellest suur üleriigiline uudis stiilis "kanadalased kolivad Venemaale, sest neil on kodumaal halb elada".
Kanada perekonna puhul joonistuvad välja samasugused mustrid, mis domineerivad ka teiste sarnaste juhtumite puhul. Padukonservatiivne kristlane tunneb ennast kusagil läänemaailmas halvasti, kuna lastele õpetatakse koolis asju, mis ei ühti tema konservatiivse maailmapildiga. No see sama asi, et on olemas ka muud perekonnavariandid kui isa ja ema ja nende lapsed. Ja siis see, et kusagil on olemas samasoolised, neid isegi näidatakse televiisoris ja nad teevad paraade.
Siis kuuleb läänlane, et on olemas selline tore maa nagu Venemaa, mis on kristlike väärtuste kaitsja ja kus homopropaganda (mida iganes see tähendab) on karistatav. Läänlane müüb oma elamise ja omandi maha ning kolib perekonnaga Venemaale. Venemaa meedia teeb uudisest infosündmuse, mida käiatakse nädalaid kui mitte kuid.
Läänest tulnud perekond räägib, kui õnnelikud nad on Venemaal ja kui külalislahked on vene inimesed. Reeglina räägivad lääne inimesed ka sellest, kui odav on Venemaal elada, kuidas hinnad on kordades madalamad ja kuidas nende elujärg on paranenud.
Selle viimasega on nii, et Venemaal ongi esmased tarbekaubad, kütus ja arstirohud palju odavamad. Eriti võrreldes Kanadaga, mis on üks maailma kallimaid riike. Millega odavate hindade üle juubeldajad aga ei arvesta, on ka see, et ka palgad on Venemaal suurusjärkude võrra väiksemad kui enamikus Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides. Aga see selleks.
Mõned aastad tagasi kolis Venemaale "saksa" perekond. Saksa on siin jutumärkides, sest tegemist oli nendega, keda Saksamaal nimetatakse Spätaussiedler ehk 1990. aastatel Venemaalt või mujalt endisest Nõukogude Liidust Saksamaale kolinud etniliste sakslastega, kes tihti olid venekeelsed ja kes siiamaani pole Saksamaa ühiskonda täielikult integreerunud.
Antud juhul oli tegemist kuuelapselise järjekordse padukonservatiivse überkristliku venekeelse perekonnaga. Mis iganes see põhjus oli, aga maandusid nad täielikus kolkakülas lagunevas tares, mis ühest otsast hallitas ja teisest otsast lagunes ning mädanes.
Algus oli optimistlik: oleme kodus, kõik on kristlased, homosid pole, perekond on traditsiooniline, ilm on ilus. Suvi sai aga otsa ja algasid raskused. Venemaal adapteerumine pole kerge, eriti on see raske enam-vähem maailma lõpus asuvas väljasurevas külas.
Miks nad sinna läksid, on mulle mõistatus. Võib-olla hindasid nad oma entusiasmi ja võimalusi üle, võib-olla kumisesid vanemate peas nende oma vanemate muinasjutulised ülistuslaulud elust õitsvas kolhoosis.
Nii või teisiti, kui Venemaa meedia oli piimalt koore riisunud ehk teinud hulgaliselt reportaaže sellest, kui õnnelik on elu Venemaal võrreldes omasooiharusest mädanevas läänes, hakkas meie "sakslaste" elu vaikselt viltu vedama ja poole aasta pärast naasid nad vaikselt ja ilma erilise meediakärata Saksamaale.
Täpselt samamoodi, nagu millalgi lahkus Venemaalt ja sättis Belgias oma elu sisse Gerard Depardieu. Meenutuseks, et Depardieu läks Krimmi okupeerimise ajal suure meediakäraga Venemaale, otsustas millegipärast elama hakata Saranskis (mille kohta BBC korrespondent Steven Rosenberg ütles kuiva briti sarkasmiga, et see linn on "rather dull" ehk siis suht mõttetu koht), tantsis Ramzan Kadõroviga kasatšokki ja sai president Vladimir Putinilt Venemaa kodakondsuse.
Tants sai lõpuks otsa, Saranski argipäev lõi sisse ja ega Depardieu-sugusel pole tegelikult Venemaal suurt midagi teha ka.
Samamoodi ei süüdista ma ülalmainitud "sakslasi". Ükski normaalne lapsevanem ei soovi oma lastele elu viltuvajunud pehkinud tares jumalast unustatud Venemaa ääremaal, mida muu maailmaga ühendab lagunenud tee. Heal juhul. Ole sa kui homofoob ja ultrakristlane tahes.
Ma millegipärast usun, et Kanada farmeri perekond saab hakkama. Tegemist paistis olema tõsiste tööinimestega, kes on pärit Kanada sellest osast, kus ilm inimesi just ei hellita. Nagu mees ütles, siis on ta harjunud lume, lörtsi, pori ja pikkade vahemaadega. Kavatsesid nad osta maad ja hakata tegelema põllumajandusega, mida perekond kõige paremini teha oskab. Iseasi, kuidas nad Venemaa bürokraatiast läbi võitlevad ja muu Venemaa igapäevaga toime tulevad. Kuna paistis, et tegemist on tahtejõuliste ja visade inimestega, siis ma soovin neile vaid edu.
Venemaale on ikka elama mindud, ehkki mitte massiliselt. Näiteks peab üks Venemaa väikelinnas elav endine USA eriväelane videoblogi. Ta paistab eluga väga rahul olevat, saab oma eriväelase pensioni ja mis tal viga. Leidub lääne ettevõtjaid, kes vaikselt Venemaal toimetavad, ennast eriti ei afišeeri ning on leidnud turuniši, mis neile elamiseks piisava sissetuleku võimaldab.
Siiski, kummalisel kombel pole Venemaa koht, kuhu Venemaa-ihalejad massiliselt välja rändavad. Riik, mille traditsiooniliste pereväärtuste alustalaks on seadustatud perevägivald, ei kohtle selliseid idealiste just hästi. Kui sa ei ole ekstreemsuste ja retroümbruse austaja, siis pole tavalisel eurooplasel või põhjaameeriklasel Venemaal peale Moskva ja Peterburi kesklinna just midagi teha. Seda muidugi Venemaa-ihaldajad ei tea.
Mind huvitab hoopis see, et mida nad teavad. Mis on see, mis takistab kasvõi meie Eesti Venemaa-armastajad oma vara maha müümast ja unelmate Venemaal uut elu alustamast? Sellele küsimusele sooviks ma vastust küll.
Toimetaja: Kaupo Meiel