EKRE fraktsioon laguneb teie silme all või vähemalt tühjeneb. Pea kolmandiku liikmetest olete kaotanud. Kas te tunnete ka ise mingisugust vastutust selle eest?

See otsus, mis eile sündis, ei sündinud üleöö. See ei sündinud ka kerge käe või südamega. Me vaagisime ju kõiki variante väga põhjalikult. See kahju, mis praegu erakonnale tuleb või lahti rullub, oli vältimatu ja hoidis ära suurema kahju.

Seda, et meil on erakonna sees tõsine erimeelsus ja meil on mitte suur, aga üsna intensiivne juhatuses ja fraktsioonis esindatud tuumik, kes tahab erakonna põhimõtteliselt teises suunas viia. Teistmoodi teha. Minu hinnangul ja ka nende enda kinnitusel muuta erakonda nii-öelda peavooluerakonnaks – meie meelest soinistada meid. Kui seda on vaja tõlkida inimestele, siis muuta vastuvõetavaks peavoolu teistele parteidele.

See suund on meil olnud juba mõnda aega, see kristalliseerus pärast riigikogu valimisi, kus leiti, et kui oleksime pehmemad ja sõbralikumad ja ei kritiseeriks neid selgeid globalistlikke, liberaalseid, ideoloogilisi usuartikleid nagu rohepööre või siis homopööre või kõik need muud asjad. Et kui me seal oleksime leebed ja vagurad, siis meil läheks paremini ja võetaks valitsusse. See on nende tuumiku iva. Sinna juurde käib jutt sellest, et erakonna juhtimine tuleb muuta laiapõhjaliseks, kollektiivseks, kaasavaks.

Mis selles halba on?

Me oleme näinud sellist erakonda Eestis, selle nimi oli Vabaerakond. Vabaerakonnastumist meile juhtimismudeliks pakkudes toovad inimesed ei tee mitte erakonda suureks või tugevaks, vaid toovad erakonda juhtimisparalüüsi, vastutamatuse, otsustamatuse. Muuhulgas on kogu selle vabaerakondliku juhtimismudeli eesmärk ju võtta maha meie senine, 12 aastat hästi töötanud juhtimismudel, kus meil on tugev ja reljeefne erakonna esimees, kes panebki paika selle liini, kes paneb paika need sõnumid, erakonna tooni – selle taha ongi meie toetajad koondunud. See taheti nüüd ära muuta.

Need on väga põhimõttelised erimeelsused. Need ei ole isikutevahelised, need ei ole emotsionaalsed. Selles mõttes, et keegi kellelegi ei meeldi. Need olid väga põhimõttelised erimeelsused.

Kui me ei oleks praegu seda joont vahele tõmmanud, siis me näeme seda Isamaa näite puhul, Keskerakonna näite puhul. Lõpeb see ikka täpselt samamoodi. Lõpeb ta ikka sellega, et mingid inimesed lähevad ära, aga vahepeal tehakse erakonna organisatsioonile, toetusele ja toimekusele veel rohkem kahju. Me ei saanud seda lubada.

Ma saan sellest jutust aru, et kui te läksite eile õhtul juhatuse koosolekule, siis te iseenda jaoks ja ka oma mõttekaaslaste jaoks olite otsuse ära teinud, et need inimesed tuleb võimalikult kiiresti erakonnast välja visata.  

Me olime enda jaoks selgeks teinud, mis on meie valikud. Ka teine pool teadis väga hästi, mis on nende valikud – see tuli eile juhatuse koosolekul väga selgelt välja. Neil on plaan B. Nende plaan B on, kui neil ei õnnestu Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast teha sellist peavoolu liberaalidega flirtivat asja, siis nemad teevad ise uue erakonna. Juhatuse koosolekul tuli see välja. Seda nad ka vihjasid varem. See annab ka palju parema arusaamise, miks nad nii räigelt oma senist erakonda maha tegid ja ründasid.

Kes oli teie vastaspoole juht?

Ma siiski arvan, et see ideoloogiline juht oli Jaak Valge. See leer on meie silme all lahti rullunud, kes siis need inimesed olid. Need ongi need väljaastujad. Loomulikult on mul kurb meel. Tunnen Henn Põlluaasa 2006. aastast, Jaak Madisoni 2012. või 2013. aastast. Me oleme seitse puuda soola koos ära söönud. Palju asju poliitikas koos ära teinud. Minu meelest mina ei ole muutunud, vaid nendel on ühel hetkel tekkinud arusaamine, et nüüd tuleb teha erakonnas põhimõtteline kannapööre või muudatus ja mina olen selle takistaja.

Selles olukorras konflikt oli muutunud nii põhimõtteliseks ja vastasseis nii lepitamatuks, et ei saanud enam koos edasi minna.

Kas teile endale ei tulnud kunagi pähe mõtet, et kui teie isik on muutunud selleks takistajaks ja kaheldamatult väga olulised inimesed visati välja või nad kõndisid minema, siis te ise astute korraks kõrvale ja teete sisemist kampaaniat, teie asemele tuleks teie mõttekaaslane. Kas teil seda mõtet ei tekkinud? See võiks olla see kompromissi koht, et keegi teine, näites Rain Epler, on erakonna juht. Te naerate?

Ma ei naera sellepärast. Loomulikult ma mõtlesin selle peale. Mõtlesin ka selle peale pärast riigikogu valimisi, et kas nüüd on see koht, kus tuleks erakonna juhi koha pealt tagasi astuda. Kuna mul oli väga selge, et kui mina lahkun erakonna juhi koha pealt, siis võtavad erakonna üle need inimesed, kes tahavad meid soinistada. Ei ole teisi selliseid kandidaate, kes tahaks astuda minu kingadesse.

Te olete asendamatu?

Ei, vastupidi. Ma arvan, et ma ei ole asendamatu. Aga ma jõudsin enda sees väga kindlale veendumusele, et kui ma erakonna juhi kohalt üks päev lahkun, siis ma annan üle tugeva, terve, ideoloogiliselt kindlal alusel seisva erakonna.

Aga see erakond ongi tugev, terve ja seisab väga kindlal ideoloogilisel alusel. Ka praegu aastal 2024.

See seltskond, kes meil täna ära on läinud, tahtis seda muuta. See oligi see tüli põhjus. Ma ei saa loobuda sellest, mida ma olen üles ehitanud 12 aastat, mille pärast ma olen võidelnud nii kaua. Lihtsalt jätta see inimestele, no vabandust väga – Silver Kuusik on käinud läbi viiest eri erakonnast, kolmest on ta välja visatud.

Ma tean, kui populaarne on Jaak Madison, aga tänumeelt tal ei ole kopika eest. 23-aastaselt ta sai Helmete tehtud imidžiga ja Helmete tehtud parteiga riigikogu liikmeks. 27-aastaselt ta sai Helmete tehtud erakonna tööga europarlamendi liikmeks.

Nüüd ta leiab, et see on kõik vale ja halb olnud. Tema sisuliselt tahab liituda europarlamendis selle fraktsiooniga, mis on Isamaa. Mismoodi ma ütlen, et ma enam ei taha teiega jageleda, võtke üle. Ma ei saa seda teha, sellega veaksin alt kõiki neid inimesi, kes on tulnud erakonda sellepärast, et see, mida mina olen teinud, mida Mart on teinud, mida me kõik koos oleme teinud, on neile meeldinud ja nad toetavad seda.

Räägime eileõhtusest koosolekust veel. Rain Epler, ma saan aru, tegi ettepaneku visata need inimesed erakonnast välja. Te olite teinud omavahel mingisuguse plaani, et kui jõuate isikute arutamiseni, siis Rain tõuseb püsti ja ütleb, et aitab – uks on seal. Oli nii?

Päris nii ei olnud. Rain tegi ettepaneku arvata välja Silver Kuusik ja Jaak Valge.

Henn Põlluaasa ei olnud esialgu?

Henn Põlluaasa väljaarvamise ettepaneku tegin mina. Raini ettepaneku alus oli see, et valimisnädalal lipupäeval tegid Kuusik ja Valge pressiteate, kus nad teravalt kritiseerisid erakonda, erakonna juhtimist. Sisuliselt ladusid letti kõik need liberaalse leeri nii-öelda jutupunktid, mida me oleme aastaid ja aastaid kuulnud, mis kõik on valesti EKRE-ga. Saatsid sellise pressiteate välja. See on erakonna kampaania kahjustamine, see on erakonna maine kahjustamine. Sellist asja ei saa teha.

Te ise istusite pühapäeval Tre raadios, kus ütlesite väga käredaid sõnu Henn Põlluaasa kohta. Kas keegi tõusis püsti ja ütles, et viskame Martin Helme välja erakonna kahjustamise eest?

See süüdistus oli, et ka see pühapäevane saade tegelikult tegi kahju meile, aga kahju tegemine algas ikka palju varem.

Avalikkuse jaoks algas kahju tegemine siis, kui Silver Kuusik saatis erakonna juhatusse, mis on selgelt kinnine list, teadlikult väga ilusti konstrueeritud ja skandaali õhutava ja süüdistavas toonis pika kirja meie erakonna finantsasjade kohta.

Meil oli eile umbes kahetunnine pikk arutelu, kus kõik need süüdistused said ilusti maha lükatud, ära selgitatud, miks kunagi nii on tehtud. Sai väga selgeks see, et Silver Kuusik ise on olnud nende otsuste juures, on neid varem toetanud. Henn Põlluaas ise on olnud nende otsuste juures, juhatuse liikmena on neid toetanud kaks korda aastas.

Vähemalt on meil erakonna juhatuses põhjalik ülevaade rahalisest olukorrast, eelarve planeerimisest, kampaania planeerimistest, kampaania planeerimise jaotamist. Nad on istunud seal laua taga, nad on kõiki neid asju kuulnud, näinud ja heaks kiitnud. Ja siis nad saadavad juhatuse listi kirja, kus nad nii-öelda skandaalses võtmes küsivad, kuidas niisugused asjad on olnud võimalikud, ja järgmine päev lekitatakse see meediasse.

Meil ei ole uurimisorgani võimekust, aga selge on see, et kirja saatjad lekitasid. Meie jaoks on see selge. Me ei saa seda tõestada, aga meie jaoks on see selge. Seda tehakse kolm nädalat enne europarlamendi valimisi.

Minu, kui esinumbri, põhiaur eurovalimiste lõpusirgel on tegeleda erakonna seest mulle kaela lükatud solgipange maha pesemisega. See on erakonna kampaania kahjustamine, see on erakonna maine kahjustamine. Mitte ainult minu kui erakonna esinumbri, vaid erakonna maine räige kahjustamine, põhikirja vastane tegevus.

Henn Põlluaasa väljaarvamine oli minu ettepanek ja selle põhjus on väga lihtne. Ta väidab kindlas kõneviisis, et Mart Helme on erakonna juhatuse koosolekul kiitnud või õigustanud Putini sõda Ukrainas – see on puhas laim.

Ükski teine erakonna juhatuse liige seda kuulnud ei ole, sellist arutelu, sellisel viisil ei mäleta. Ütlevad, et selliseid lauseid, selliseid sõnu ei ole olnud. Aga seda mäletab selgelt see seltskond, kes Silver Kuusiku esimeheks tahtis teha. Seda mäletab Henn Põlluaas ja seda mäletab Jaak Madison.

Ja siis sa tuled jälle meediasse sellega, ja mida teed – hakkad oma erakonnakaaslasi, oma erakonna aseesimeest ründama nende jutupunktidega, millega Kaja Kallas võimleb iga nädal või SALK, Jüristo võimleb iga nädal.

See on ka põhikirja vastane tegevus, aga lisaks sellele see on ju mitte ainult ühe oma erakonnakaaslase kahjustamine – see on kogu erakonna maine kahjustamine. Niisugust asja ei saa lihtsalt lubada.

Räägime Jaak Madisonist, kelle kaotus ilmselt on erakonna jaoks ikkagi kõige valusam. Äsja sai ta suurepärase tulemuse Euroopa Parlamendi valimistel. Millal ta teile ütles? Kas ta juhatuse koosolekul ka ütles, et läheb minema?

Ei öelnud.

Sellel tuumikul oli regulaarselt omavahelisi koosolekuid. Üks neist koosolekutest toimus päev varem ja sellel koosolekul lepiti kokku, et kui kedagi hakatakse välja viskama, siis kõik nad lahkuvad. Nendest lahkujatest me näeme, kes see tuumik oli. Vähemalt riigikogu ja juhatuse liikmete võtmes.

Avalikkusel tuleb aru saada, et ega need poliitilised hoovused ja intriigid, mis erakonna sees või üldse poliitikas toimuvad – suurem osa neist avalikkuseni kunagi ei jõua, aga meile endale erakonna sees olid need asjad, nii-öelda häirekellad käisid juba pikemat aega.

Miks te Madisoni siis välja visanud? Kui ta on sellesama seltskonna, kuidas te väljendasite – liberaalglobaalse maailmavaate toetajate pundis. Miks te teda välja ei visanud?

Väljaviskamine on igal juhul kõige viimane samm või kõige rängem asi, mida teha saab. Keegi ei taha kedagi kunagi välja visata. Isegi kui ollakse tehtud nii inetuid asju nagu on tehtud, siis see on kõige viimane asi, mida me teeme.

Meie eile õhtune otsus oli tingitud sellest, et juhatuse enamus sai aru, et kui me praegu seda otsust ei tee, siis see jõuab sinna paratamatult ühel hetkel ikka. Lihtsalt vahepealsed nädalad ja kuud toimub erakonna sees jätkuv tülikiskumine, toimub erakonna maine kahjustamine seestpoolt meie enda vastu.

Lõpeb see ikka mingi hulga inimeste äraminemisega või väljaviskamisega. Näeme seda Isamaa ja Keskerakonna näidete põhjal, kuidas see dünaamika läheb. Me olime väga kindlalt otsustanud, et me ei lase oma erakonnal niimoodi pikalt sellel tülil vinduda ja erakonda paralüüsi viia.

Natuke rohkem kui aasta pärast on kohalikud valimised. Me peame oma rivi sirgeks saama enne kohalikke valimisi. Praegu on valus, aga kui me oleksime seda edasi lükanud, oleks hiljem veel valusam olnud.

Te ei mõelnud selle peale, et pühapäevasel kongressil võib Silver Kuusik saada liiga palju hääli, mis mõjuvad teile ebameeldivalt, ja et on mõistlikum visata need inimesed enne välja? Et ta ei saaks üldse kandideerida. Võib-olla oleks olnud jällegi lihtsam see, et pühapäevane kongress annab teile selge mandaadi. Teil on volitused ja siis tegeleda nende inimestega.

Ma täiesti kindlalt ja rahulikult ütlen, et Silver Kuusikul ei olnud mitte mingisugust šanssi võita erakonna esimehe valimisi. Sellest sai ta ise ka aru, kui ta tuli minu juurde ja hakkas kaupa hõõruma, et ma aitaks tal saada aseesimeheks.

Millal ta seda tegi?

Eelmise nädala esmaspäeval.

Kui ma mõtlen ka juhatuse valimiste peale. Olles enam-vähem hästi kursis sellega, mis seis meil erakonnas on, kust ja kuidas, millised delegaadid meil tulevad. Ma üleliia ei pabistanud, et juhatus saaks olema minu suhtes väga vaenulik.

Seda olukorda me oleme näinud ju. Keskerakonnas juhtus nii, et küll esimees valiti ära, aga siis juhatus, mis istus, oli seal tema suhtes vaenulik. Ega partei niimoodi töötada ei saa.

Ma ei kartnud seda ja mul ei ole probleemi sellega, et alternatiivne platvorm ja ka erakonna ideoloogiline kannapööre pannakse kongressil hääletusele. Ma absoluutselt ei muretsenud, et kongress oleks sellega kaasa läinud.

Meie põhiküsimus oli kaks teemat. Oli ka ettepanekuid, et teeme kongressi ära, jätab parema mulje ja vastuargument oli see, et mille poolest see parema mulje jätab? Et teeme kongressi ära ja siis hakkame neid nii-öelda kaotajaid välja viskama? Millegi poolest see ei jäta paremat muljet.

Põhiargument oli see, kui sa oled nii räigelt rikkunud põhikirja ja nii räigelt oma erakonda kahjustanud ja laimanud oma erakonnakaaslasi ning erakonna mainele teinud kahju valimiskampaania lõpusirgel. See on nii selgelt põhikirja- ja erakonnavastane töö, siis mis põhjusega me neid hoiame edasi? Et jätaks parema mulje? Me ei saa seda teha.

Tulen tagasi Madisoni jutu juurde.

Madison ütles juba eelmise aasta sügisel, et tema võib-olla tahab vahetada fraktsiooni, europarlamendi gruppi. Nüüd meie erakond on ID grupi liige. Me oleme väga rahul selles grupis, kõrgelt hindame selle grupi sellist tugevust, ühtsust ja ideoloogilist platvormi.

Töötame ka selle nimel, et europarlamendis ID grupp ja ECR grupp – mis on siis Euroopa konservatiivid ja reformistid, mis on kaks kõige parempoolsemat konservatiivsemat gruppi – et need ühineksid.

Aga Madison andis mõista, et tema liitub EPP grupiga. EPP grupiga liitumine tähendaks sisuliselt sedasama, kui meil parlamendi mõistes mõni meie saadik läheks Isamaa fraktsiooni.

Mis on ka parempoolne ja konservatiivne.

Aga teine partei ja see on ikkagi partei vahetamine. See oli üks põhjustest. Raha teema oli teine põhjus, aga see oli üks põhjustest, miks ta nimekirjas ei olnud esinumber.

Mul oli mure, et kui ta ära valitakse, siis ta nii-öelda hüppab üle – võtab konservatiivide hääled ja siis läheb nendega peavoolu toetama.

Praegu kahetsete? Oleksite pidanud selle asja tooma avalikkuse ette? Valija oleks siis teadnud, et valib kolmandat Isamaa kandidaati.

See mure meil oli. Nüüd saame näha järgnevatel päevadel, kas see mure realiseerub. Aga see oli mulle teada lihtsalt. Räägin uuesti, et poliitikas sa viimase hetkeni üritad selliseid asju, mida ei ole võimalik tõestada, hoida siiski vaka all ja lahendada neid ära seesmiselt, mitte ajades teravaks.

Lõppkokkuvõttes ei õnnestunud.

Mis see teie enda edasine strateegia on? Kui vaatate ajaloos tagasi, siis Keskerakond võiks olla ju näidis teie jaoks – see on erakond, kust 2002 lahkus suur seltskond inimesi. Erakonna populaarsus sellest praktiliselt ei muutunud, sellepärast et erakond seostus paljudele inimestele Edgar Savisaarega. Loodate praegu selle peale, et EKRE seostub Martin Helmega ja perekond Helmega?

Jaa. Ma lisan seda, et Keskerakond oli ja on siiamaani Eesti kõige suurema liikmeskonnaga erakond. Meie vahe Keskerakonnaaga eelkõige tuleb sellest, et me oleme väga maailmavaateline erakond ja väga kindlal maailmavaatelisel alusel.

See oli ka nüüd praeguse tüli üks tuum. Kuigi jutt sinna juurde läheb, et "ei – me põhimõtetest ei tagane, aga osade põhimõtete eest ei hakka enam nii intensiivselt võitlema ja võib-olla osades kohtades pehmendame üldse kõiki oma käike".

Minu meelest ei ole Eestis juurde vaja veel ühte peavoolu globalistlikku parteid, kes aeg-ajalt teeb rahvuslikke ja konservatiivseid häälitsusi, et mingeid valijaid enda poole meelitada, aga tegelikult ei võitle nende eest. Mina soovin, et meie erakond oleks edasi võitluslik ja väga reljeefne.

See on ka niisugune valikukoht loomulikult, et võib olla mõned teised näevad selles ka probleemi. Ma arvan, et meie liikmed hindavad seda, et meil on nii-öelda kindla käega juhtimine erakonnas. Ma arvan, ka meie valijad ei pane seda kuidagi pahaks, vaid pigem eelistavad seda, et erakond on kindla käega juhitud ja väga maailmavaateliselt juhitud.

Tagasiside erakonna seest on väga selgelt see, et soinistumisega mitte mingil juhul ei olda nõus kaasa minema.

Loomulikult, me teame, et meil seisab ees raske periood. Meilt läheb mingi hulk inimesi ära, meil läheb fraktsioonist mingi hulk inimesi ära. Kindlasti Pärnu linna fraktsioon, Tartu linna fraktsioon, read hõrenevad.

Kindlasti peame arvestama ka sellega, et lähinädalatel, lähikuudel toetusprotsent võtab matsu vastu, aga see on kõik kahju, mida me pidime sisse võtma, teadmisega, et see oleks tulnud nagunii. Aga vahepeal oleks tulnud veel rohkem kahju sisse võtta. Me tõmbasime siin selge joone alla, et vältida veel suuremat kahju.

Nüüd ma ise olen selles mõttes Eesti jonni täis, et siit edasi rühkides saab ainult paremaks minna.

Arvestades seda, et rõhutate kogu aeg seda, et peate seisma oma ideede eest – te suunate tegelikult erakonda nišiparteisse. See teile muret ei tee? Kui te ise värvite ennast nurka, siis teil ei ole võimalust saada selliselt jätkates valitsusse. Te jäätegi igavesti istuma opositsioonipingile. Igas erakonnas on ka neid inimesi, kes tahaksid saada ministriks, kes tahaksid olla otsustajate ridades. Teil on tulevik olla riigikogus, ilmselt natuke väiksema fraktsiooni liikmete arvuga ka järgmiste valimiste järel. Mis see mõte on? Erakonna eesmärk on saada võimule, aga te ei saa võimule.

Täpselt sedasama juttu räägiti ju 13. koosseisus enne 2019. aasta valimisi – teil võib rohkem kohti olla, te ei saa kunagi võimule. Ärme võta juttu tõsiselt. See, kuidas võimule saadakse, sõltub osaliselt meie enda suurusest ja tugevusest. Sõltub ka kõigest muust ülejäänud poliitilise maastiku kombineerimisest.

Tuletan meelde – eelmises riigikogu koosseisus Isamaa fraktsioon oli kõige väiksem. Ta oli kahes valitsuses ja viis ellu väga suured oma poliitilised lubadused, sest kõige väiksema fraktsiooniga neil õnnestus ennast teha seal kaalukeeleks ja tähtsaks. See ei ole nii ühene, et me oleme nii suur ja siis me kindlasti oleme võimul või me oleme nii väiksed ja kindlasti ei ole võimul.

Aga vaatame ka suurt pilti.

Esimene asi on see, et eelmise aasta riigikogu valimiste järel poliitiline matemaatika riigikogus on selline, et selles riigikogu koosseisus me valitsusse ei saa. Punkt. Ükskõik kui suured või väiksed me oleme, ükskõik, mis seal toimub – meie valitsusse ei saa, sellega tuleb leppida.

Paraku Henn Põlluaasal on siiamaani maitse suus sellest, kui ta oli riigikogu spiiker ja tema ees sõna otseses mõttes rulliti kogu aeg vaipa lahti. Ta tahab seda tagasi saada. Ta ei ole sellest rollist välja saanud. Ta ei ole nõus sellega, et see on kuskil kaugel tulevikus, ta tahaks seda kohe saada. See pimestab tema valikuid või tema hinnanguid olukordadele.

Neid inimesi on teisi veel loomulikult ka kohalikul tasandil, kes ütlevad, et "Martini teravad väljaütlemised takistavad mul siin kohalikus vallas volikogu esimeheks saada".

See võimukiusatus või -ahvatlus pimestab nii mõningaidki inimesi. Sellepärast ongi vaja, et erakonnal oleks väga selge visiooniga väga tugev juht, kes ei lase sellel ahvatlusel enda vaadet hägustada ega ka erakonda laiemalt hukka ajada.

Järgmised valimised on natuke vähem kui kolme aasta pärast.

Kohalikud valimised on vahepeal.

Üks põhjus, miks me praegu tegime selle otsuse nii jõuliselt ära, oli see, et kui me oleksime venitanud – mida lähemale me jõuame kohalikele valimistele, siis seda raskem on midagi teha ja seda lõhkisemana me liiguksime kohalike valimiste suunas. Me peame selle rivi sirgu saama, me peame oma ühtsuse taastama ja praegu oli seda kõige õigem teha.

Aga riigikogu valimisteks jõuab nii palju vett merre voolata, nii palju poliitilisi mullistusi tekkida.

Teete nii nagu Savisaar ütles, et Boroditšeid on võimalik teha üheksa kuuga. Kas EKRE-s on samamoodi võimalik teha? Uusi Põlluaasu ja Valgeid?

Päris nii lihtne ei ole loomulikult. Arvestades ka seda, et need inimesed olid siiski meiega kokku kasvanud. Seda enam on mul praegu kurb ja raske näha, kuidas nad on meie vastu pööranud. Päris nii lihtne see ei ole, aga loomulikult – erakonnas on jätkuvalt peaaegu 10 000 liiget. Väljaastujaid tänahommikuse seisuga kuskil 70. Võib-olla tuleb sama palju juurde.

Aga see ei ole nüüd mingi number, mis meid kuidagi rajalt maha võtaks. Ka see, et meil läheb kolm–neli inimest fraktsioonist ära, ei ole mingi selline asi, mis meid kuidagi pikali lööks. Poliitikas tuleb aeg-ajalt kahju sisse võtta ja sealt edasi minna ja hakata uuesti ehitama.

Hommikul helistasin teie pooldajatele riigikogu liikmetele. Nad kõik ütlesid, et on omavahel kokku leppinud, et kõneisik on Martin Helme. Eesti ajakirjandus on teie isa otsinud taga kaks päeva. Kus ta on muuseas?

Käib riigikogus tööl ja kui ei ole seal, siis on kodus.

Selle asemel, et tuua oma toetajad püünele, olete kõneisik teie. Te ei usalda teisi oma kaasavõitjad? Miks selline strateegia?

Jõudsime järeldusele, et see on kõige õigem. Tegelikult ju vastaspoole rünnak oli sihitud minu vastu – minu kui erakonna esimehe vastu, minu kui esinumbri vastu, minu kui esinumbri tulemuse kahjustamise vastu. See on see põhjus, miks need erakonnast välja arvati.

Muidugi on võimalik, et ka teised kõnelevad minu eest, aga jõudsime oma arutelude käigus sinna järeldusele, et mina pean olema see, kes neid selgitusi annab ja mul on see vastutus ka. Ega eilse juhatuse koosoleku järel ütles nii mõnigi teine erakonna juhatuse liige, et elu sees ei taha esimeheks saada, sest see töö on nii kole.