Tallinna haigla arendamine on jõudnud kohta, kus tuleb langetada põhimõtteline otsus. Liigume edasi haigla projekteerimisega, ent niisama ilusaid pilte joonistada ei ole mõtet, kui meil puudub kindlus ehitusraha olemasolus. Vastavad otsused on vaja langetada lähikuudel – kas rajada Eesti nüüdisaegseim meditsiinilinnak või külmutada kogu projekt. Usun, et positiivne otsus ei ole ainult vajalik, vaid ka võimalik.

850 miljoni euro küsimus

Praeguse prognoosi kohaselt on Tallinna Haigla projekti koguhind 850 miljonit eurot. See summa on suurem kui selle aasta riigieelarve investeeringute kogumaht. Tallinna linna selle aasta eelarvest moodustab see 85 protsenti. Loomulikult, kulu jaotub mitme aasta peale, ent tegemist on Eesti kalleima hooneinvesteeringuga ning Tallinn ei suuda seda kulu täies mahus ise katta.

Ei saa muidugi unustada, kuidas aastal 2022 võttis Reformierakonna ainuvalitsus ära Tallinna haiglale planeeritud euroraha summas 280 miljonit eurot. Ent selle mälestusega ei ole midagi teha – seda otsust enam tagasi ei pööra ning peame otsima uusi rahastamise võimalusi. Tallinna linn on sellega tõsiselt vaeva näinud, otsinud sisemisi ressursse, hinnanud oma laenuvõimet ning selle tulemusena saame pakkuda valitsusele väärikat kokkulepet.

Kokkulepe on lihtne – Tallinn ehitab haigla ise valmis, kui riik maksab tagasi investeeringult laekuvad riiklikud maksud. Mõistes, et riigieelarve seis on kehv ning investeeringutoetust (mis oleks igati asjakohane) ei ole realistlik riigilt praegu saada, võiksime kokku leppida miinimumis, et riigieelarve selle projekti arvelt ei teeni. Mida see rahaliselt tähendab?

Esiteks, projekti realiseerumisel laekuks riigieelarvesse 150 miljonit eurot käibemaksu. Teiseks, ligi 100 miljonit eurot tööjõumakse (sotsiaalmaks ja tulumaksu riigieelarvesse laekuv osa). Kolmandaks, töötajatele makstakse ehituse ajal palka kokku 180 miljonit eurot. Kui pool sellest läheb Eestis tarbimisse, laekub veel teise ringi mõjuna 20 miljonit eurot käibemaksu. Kokku 270 miljonit eurot.

Arvestades, et tulevase riigikaitsemaksu baasiks on kas tulu- või käibemaks või mõlemad, suureneb nimetatud summa ligi kümne protsendi võrra. Seega kasvab Tallinna Haigla projekti realiseerumisel riigieelarve tulu 300 miljoni euro võrra.

Ülejäänud 550 miljonit eurot püüab Tallinn ise lauale panna kolmest allikast. Esiteks, olemasolevate haiglate laenuvõimekus ja põhitegevuse tulem võimaldavad rahastada Tallinna Haigla projekti ligi 200 miljoni euro ulatuses. Teiseks, olemasolevate hoonete osaline müük annab veel 50 miljonit. Ülejäänud 300 miljonit eurot saame rahastada linnakassa laenuga, mis küll suurendab märkimisväärselt linna laenukoormust ehituse ajal, ent tööle rakendudes suudab uus haigla oma rahavoost seda laenu teenindada.

Kui Tallinna linnal õnnestub lähikuudel sõlmida riigiga koostöömemorandum, mille kohaselt maksab riik tagasi projektist laekuvad riiklikud maksud 300 miljoni euro ulatuses, vajutame gaasi põhja ning oleme valmis mõne aasta pärast alustama uue meditsiinilinnaku ehitust. Head kolleegid Toompeal, teeme ära!

P.S. Minu pakkumine on muidugi iseenesest nii hea, et täiendav motivatsioonijutt võib olla üleliigne. Siiski tuletan meelde, et eriarstiabi osutamine ei ole kohaliku omavalitsuse kohustuslik ülesanne. Nagu värske riigikohtu otsus hooldereformi osas nendib, peab omavalitsus tagama esmajärjekorras just kohustuslike teenuste rahastuse. Kui Tallinna Haigla projekti realiseerimine osutub võimatuks, on Tallinn sunnitud kaaluma eriarstiabi osutamise ülesande andmist tagasi sinna, kuhu see tervishoiukorralduslikult kuulub. Ehk riigile. Kaasa paneme lilled ja postkaardi, milles soovime mitmele järgmisele valitsusele palju jõudu uue haigla rajamiseks ligi miljardi euro leidmisel riigieelarvest.