Möödunud nädalal tegi riigikontroll avalikuks Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) tehtud auditi, kust selgus, et ei ole üheselt arusaadav, kuidas RMK on teinud kestvuslepinguid erinevate Eesti ettevõtetega.

Ettevõtja ja RMK-ga kestvuslepingu sõlminud ettevõtte AS Tarmeko juht Jaak Nigul rääkis, kuidas tema näeb olukorda.

Kuidas teie näete seda olukorda, millele viitab riigikontrolli audit, et ei ole läbipaistev see, kuidas näiteks ka teie ettevõttega tehti kestvuslepinguid, et osta puitu.

Esiteks, turumajanduses ei saagi olla lepingud avalikud – see on täiesti selge. Sellepärast, et kui kommertslepingud oleksid avalikud, siis sellisel juhul see annab konkurentsieelise mingitele kolmandatele osapooltele. Seda nõuda oleks täiesti naeruväärne.

Kui riigikontroll läheb auditit tegema, siis riigikontrolli töötajatel on suhteliselt kõrge riigisaladuse luba, rääkimata sellest, et nad oleks võinud RMK-st leida need kokkulepped ja kuidas need kokkulepped sõlmiti. Nad väidavad, et nad ei leidnud neid dokumente.

Ma ei tea, mida riigikontroll seal nägi, seda ma ei saagi teada.

Aga kestvuslepingute mõte ju tegelikult, miks nad kunagi loodi – ma arvan, see oli umbes 25 aastat tagasi – oli ju see, et Riigimetsa Majandamise Keskus vajas stabiilseid, garanteeritud, maksujõulisi puiduostjaid ja samas tööstus vajas toormekindlust, et teha neid suuri investeeringuid.

Erinevus tööstuse ja teenusmajanduse vahel on see, et tööstus reeglina nõuab suurt sisenemiskulu. Sa pead panema väga palju kapitali sisse. Aga investorid ei hakka selliseid investeeringuid tegema juhul, kui neil ei ole kindlust, et see tooraine ka tegelikult nendele jõuab. See ongi kestvuslepingute mõte.

Rääkida nüüd mingisugusest lubamatust riigiabist – kahtlemata siin on riigiabi. Tähendab, tegelikult oli see, et ettevõtted tulid riigile appi. Ettevõtted tulid riigile appi – mitte vastupidi.

Siin on ka teised töösturid toonud välja selle, et just need kestvuslepingud tõid arenguhüppe puidusektoris. Kuidas siis on? Rääkige, milles see arenguhüpe seisnes.

Siin on süüdistatud eriti kahte ettevõtet – Graanul Investi ja Estonian Celli. Graanul Invest rajas umbes 10 aastat tagasi Lõuna-Eestisse Osulasse oma graanulitehase. Tegelikult enne seda ju Lõuna-Eestis ei olnudki küttepuudele mingit õiget turgu. Keegi ei tahtnud neid osta, peale kohalike soojusjaamade.

Ülejäänud küttepuit tuli vedada lihtsalt sadamatesse, sadamates hinnad olid hästi madalad. Tegelikult tähendas selline olukord seda, et vahekasutusraieid ja vahekasutusraietest tulevat puitu, ja üldse küttepuitu, ei tasunud sadamasse vedada, sest sadama hind oli madal. Transpordikulu ja raiumiskulu on kõrge. Kokkuvõttes see oli miinus. Hooldusraied ei tehtud.

Sellepärast Graanul Invest oma Osula tehasega tuli tegelikult RMK-le appi Lõuna-Eestis. Tekitas sinna küttepuidule turu. Ja seda saab ka tõestada sellega, et näiteks kui 2014. aastal oli küttepuidu kokkuostuhind sadamas umbes 23 eurot tihumeeter, siis eelmisel aastal oli see umbes 41 eurot. Vahepeal on ta käinud isegi 90 juures ära. Ühesõnaga, tegelikult Eestisse tekkis küttepuiduturg alles siis, kui tekkisid graanulitehased.

Aga Estonian Cell?

Estonian Cell on see, et Eestis on üpris palju haavapuitu. Haavapuit, kuna haab on lühiajaline puuliik, tikub väga kiiresti mädanema. Enne Estonian Celli tegelikult ka ei olnud haavapuidule eriti turgu, ta oli põhiliselt küttepuu. Estonian Cell ju sellepärast tegi selle kestvuslepingu, sest see puidumassitehas vajas stabiilset tarnet, kuna investeering oli väga suur. See on täiesti loogiline, et tehti selline kestvusleping. Selle sisu loomulikult mina ei saa teada.

Te teate ju Tarmeko lepingute sisu. Kuidas siis teie, nii nagu te väidate, läksite appi RMK-le, kui tegite kestvuslepingu, et saada puitu konkreetsetel perioodidel konkreetse hinnaga? Riigikontroll heidab ka ette, et teised ei teadnud, mis hinnaga Tarmeko puitu sai ja kui palju. Väidetakse, et kõik need, kes said kestvuslepingu, said ju teenida suuremat kasumit võrreldes teistega.

Kahjuks on jah see, et need riigikontrolliametnikud jooksid lati alt sügavalt läbi, midagi ei ole teha, aga selgitan. Ma võtsin viimased kaheksa aastat välja andmeid. Kui aastal 2017 oli meil kestvusleping suuruses 25 000 tihumeetrit RMK-ga, siis see on iga-aastaselt koguaeg vähenenud, samas hind on pidevalt tõusnud. Eelmisel aastal oli meil kestvuslepingu maht ainult 12 000 tihumeetrit. Samas on keskmine kaalutud palgi hind, mida me RMK-lt ostame, ainult tõusnud.

Rääkida nüüd seda, nagu RMK tuleks ettevõtetele kuidagi vastu – no ei ole põhjust. Tegelikult ikkagi pigistatakse meist välja täiesti viimane. Näiteks kui varem oli nii, et praakpalk – me ladustasime selle eraldi, RMK viis selle lihtsalt ära. Siis mõni aasta tagasi pandi praakpalgile odav hind – 16 eurot tihumeeter, me pidime selle ära ostma. Aga nüüd paar aastat tagasi pandi selle hinnaks 50 eurot tihumeeter, mis on kõrgem kui kütte hind. Aga me ostame selle ikkagi ära, sest me tahame RMK-ga seda lepingut teha ja RMK on nii-öelda jõupositsioonis meie suhtes.

Ma küll ei näe, kuidas RMK oleks mingisugust imelikku abi ettevõtetele teinud, et pigem on vastupidi, et ettevõtted aitavad lahendada seda, et RMK ei pea näiteks neid praakpalgikoormaid enam kuhugi ära vedama eraldi. Meie võtame tegelikult selle kulu enda peale, tegeleme ise nende probleemidega. RMK on tegelikult väga efektiivselt juhitud ettevõte või ta ei ole muidugi ettevõte – ta on riigi vist tulundusasutus või midagi taolist.

Kui RMK ei oleks kestvuslepingutega odavamalt puitu müünud, oleks olnud sama hetkehind – kust te siis oleksite puitu ostnud? Võib-olla eelistanud kedagi teist RMK-le?

Me ostame niikuinii põhiosa puidust teistelt. See on nagunii selliselt. Linnurahu ajal vedasime Lätist sadu koormaid. Mis see keskkonnale mõjub – seda oskavad teised inimesed öelda. Ütleme nii, et RMK ei aita meid absoluutselt.

Selline süüdistus RMK suhtes on täiesti ebakompetentne. Kui ettevõtted või investorid ei tea, kas nad saavad toorme kätte või mitte, siis lihtsalt investeeringuid ei tehta. See ongi see oht, juhul kui sellised kestvuslepingud ja süsteem lõpetatakse.

Ma ei kujuta isegi ette, et mismoodi saaks ühiskond toimida, siis kui see on ainult oksjonipõhine. Isegi ajaleht Postimees müüb ju oma nii-öelda ajaleheputkas ajalehti kõrgema hinnaga, kui teeb näiteks aastatellijatega. Need hinnad on ju erinevad, miks ta siis peab seal erinevaid hindu? Või kas me tahaksime saada oksjonihindu näiteks talvisele kaugküttele? Kaugküte teatavasti Eestis põhineb põhiliselt puidul ja kui me paneksime sinna need spot-id või päevahinnad ja hakkaksime kauplema, et milline kortermaja saab täna kütet ja milline ei saa – kui maksta ei jaksa, ei saa kütet. Kas sellist ühiskonda tahame?

Millegipärast on tekkinud selline arvamus, et just metsaturg ja puit peab ainsana olema oksjonil, aga kõik muu on kuidagimoodi reguleeritud. Ma ei tea, kust niisugune rumalus lendu on läinud, aga ega meil rumalate inimeste puudust ühiskonnas ei ole.

See audit toob kriitikana välja, et lepingute sõlmimise protsess peaks olema läbipaistvam ja RMK sellega nõustub, ehkki on seisukohal, et kestvuslepinguid ikkagi peab tegema ja et sellel on oma koht. Mis teie ettepanek oleks – kuidas neid lepinguid võiks siis sõlmida, et osapooled oleksid rahul?

Ma ei tea. Mina arvan, et praegu osapooled on rahul, sest lepingud – veel kord kordan – ei saa olla avalikud. Ma ei tea, mida tähendab "läbipaistvus". Okei, las riigikontrolli töötajad vaatavad, aga see, et mingisugune roheline MTÜ arvab endale õiguse olevat vaadata sisse kommertslepingutesse – halloo, sellist rumalust ei tohi mitte kunagi lasta! Samamoodi ei pea ka näiteks Postimehe ajalehel olema õigust vaadata neid lepinguid, see oleks täiesti vale. Mina tahaks võib-olla ka näha näiteks mõne rohelise MTÜ finantseerijate nimekirja, aga need ei ole avalikud. Miks need ei ole avalikud?

Sellega olete ju nõus, et kuna me räägime Eesti riigi varast – mets on Eesti riigi vara, see kuulub otseselt kogu Eesti rahvale –, et kui sellega asja aetakse, seda müüakse ja sellega tehakse tehinguid, siis kontroll selle üle peab olema ja keegi peab seda jälgima.

Kahtlemata, absoluutselt.

See, et me oleme täna olukorras, kus tehakse etteheiteid. Teie olete valmis ütlema, et teid ei tee kuidagi ärevaks, kui täna, homme, võib-olla kuu aja pärast prokuratuur koputab teie uksele ja ütleb, et näidake paberid siia. Teie seda ei karda?

Absoluutselt mitte. Tulgu, kontrolligu. Ma väidan, et selles kakluses ei ole küll mingisugust alust. See on nullalus, mingit korruptsiooni siin ei ole. Need süüdistused on täiesti alusetud. Mina näen pigem seda, et mulle ettevõtjana ei pruugi see küll väga meeldida, aga RMK töötajad töötavad väga efektiivselt ja pressivad ettevõtteid päris kõvasti. Nende positsioonilt on see ju õige ja riigi positsioonilt.

Aga ma tahaks tuua veel ühe asja. Eestis on raiemaht kuskil 10–11 miljonit tihumeetrit aastas ja ainult üks kolmandik sellest tuleb RMK käest. Samas kogu see metsa ja puidusektori nii-öelda annetatud maksutulu riigile oli 2022. aastal 1,15 miljardit eurot.

Võib öelda, et üks kolmandik sellest tuleneb puidust, mille müüs ettevõtlusele RMK. See on ligi 400 miljonit eurot aastas. See on oluliselt rohkem kui RMK kasum või RMK dividendid või kõik see muu, mida riik otseselt RMK käest sai – kas me ühiskonnana oleme valmis sellest loobuma? Miks me peaksime üldse loobuma? Mõne isiku mittearusaamise tõttu?

Jama on Eesti riigil selles, et meil tahetakse teha majandusotsuseid majandusseadusi ignoreerides. Paraku, kui asi puudutab metsamajandust, siis metsamajanduses ei saa ignoreerida ka loodusseadusi. Puud on paraku bioloogilised organismid. See tuleks endale meelde jätta.