Istandike all peetakse silmas puittaimede monokultuuri, kus on istutatud üheealised taimed väga kindlate väikeste vahedega. Erinevalt istutatud metsast toimub seal ka väetamine, millel on tõsised tagajärjed mullastikule ja põhjaveele. Seadusemuudatuse paketis nähakse ette võimalus rajada istandikud looduslike hall-lepikute asemele, kusjuures seletuskirjas on toodud statistilise metsainventuuri hinnang, et taolisi puistuid on kokku 218 000 hektarit.

Ehkki eelnõu ei plaani lepikute asendamist turvas- ja lammimuldadel, võib see kaasa tuua siiski ühe Eesti loodusliku metsatüübi likvideerimise ja asendamist monokultuuridega, kus metsaseaduse nõuded edaspidi ei kehtiks.

Majandajale ei rakenduks enam piirangud raievanusele, langi suurusele ning taolistest puistutest raiutud puit ei oleks enam ka raiemahu arvestuses. Tegemist on põhimõtteliselt uue suunaga Eesti metsade majandamises ning muudatuse mõju ei ole analüüsitud elurikkuse ega kliima vaatest.

Istandike hinnaks on elustiku kadu

Kuigi maaülikooli metsandusteadlaste sõnul on hall-lepikute monokultuurid tõhusad energiapuistud, mõjuks niivõrd mastaapne hall-lepikute (aga ka teiste puuliikide) istandike rajamine elustikule laastavalt, eriti kui plaan lubab ka massilist võõrliikide toomist Eestisse. Ehkki võõrliikide istandikke on varasematel kümnenditel teistes Euroopa riikides rajatud, käib nüüd nende usin asendamine looduslike liikidega, et kadunud elurikkus tagasi tuua.

Üle maailma leidub arvukalt uuringuid, mis näitavad istandike liigivaesust, võrreldes looduslike puistutega. Kusjuures negatiivne mõju on leitud enamike liigirühmade, eriti aga linnustiku puhul. Seega on vale eelnõu seletuskirja väide, nagu istandikud mitmekesistaksid maastikku.

Lühiealistes monokultuurides napib lindudele nii pesitsuspaiku kui ka toiduobjekte. Just linnustiku liigivaeses seisundis aga peegeldub ka muude elustikurühmade vähene elurikkus. Enamikule metsaliikidele tähendavad istandikud nullelupaikasid, kus tingimused on nii äärmuslikud, et organismid ei suuda seal ellu jääda.

Seetõttu soovitavad lähikümnendi uuringud nii Euroopast kui ka USA-st (taas)kujundada istandike struktuuri ja puuliikide koosseisu mitmekesisemaks just kadunud elurikkuse ja vaesunud elupaikade pärast. Põhjamaades on seda juba ka praktiseeritud. Miks soovime toimida Eestis risti vastupidi?

Tasub ka tähele panna, et monokultuurid on väga vastuvõtlikud maastikupõlengutele. Arvestades üha sagenevaid põudasid, tuleb maastikke pigem "tulekindlamaks" muuta, kui teha need kliimamuutustele vastuvõtlikumaks. Samuti ei saa kiirekasvulisest energiapuidust valmistada kestvustooteid ja üle jääb vaid energeetiline otstarve, mille tagajärjel paisatakse süsinik atmosfäär tagasi.

Hall-lepikute asendamine istandikuga on mõtlematu

Eriti murettekitav plaan on asendada toimivaid metsaökosüsteeme (hall-lepikuid) massiliselt istandikega, kus ei kehti metsandusseadus. Ehkki metsanduse seisukohast võivadki looduslikud hall-lepikud ning põllumaadel kasvavad noored lehtmetsad olla väheväärtuslikud, on reeglina tegemist viljakate kasvukohade noorte ja keskealiste puistutega, kuhu pärast aastatepikkust looduslikku arengut (suktsessiooni) kujuneb liigirikas ja suure pesitsustihedusega linnustik.

Tartu Ülikooli ökoloogid leidsid 2022. aasta uuringus, et looduslikult kasvanud viljaka mullaga metsades on selgelt mitmekesisem ja arvukam linnustik kui samaealistes istutatud kuusikutes. Ent isegi istutatud kuusikutes (mitte segi ajada istandikega) kujunes küpsetes puistutes välja okasmetsalinnustik. Plaanitavates istandikes pole selline stsenaarium võimalik ja linnustiku kadu oleks pöördumatu, sest lühikese raieringiga puupõldudel on linnustik sisuliselt taastumatu.

Eestis kaob hinnanguliselt 60 000 linnupaari aastas ning kõige linnurikkamad kooslused, kõrge produktsiooniga viljakad metsad, on olnud aastaid suure raiesurve all. Nõnda mastaapse ala muutmine lindudele ja muule elustikule kasututeks elupaikadeks kiirendaks metsalindude arvukuse langust veelgi.

Senine üliintensiivne metsade majandamine on nii elurikkuse kui ka kliima vaatest loonud ootuse survet metsade majandamisele vähendada, kuid praegu kavandatavad muudatused on hoopis suur samm vastupidises suunas: ligi üheksa protsenti metsamaast muudetakse puupõlluks ja Eesti metsade majandamise intensiivsus kasvab sellega veelgi.

Võõrliikide massiline toomine loodusesse (mh invasiivseks nimetatud punane tamm, Quercus rubra) tähendaks, et Eesti metsast plaanitakse teha senisest veel suurem tööstusele orienteeritud rahamasin.