Peaminister Kaja Kallase tagasiastumisega saab üks ring täis. Eesti on mõne aasta jooksul saanud naispresidendi ja naispeaministri ning nüüd on meil nii naisekspresident kui ka naisekspeaminister. Selles osas on Eesti igati edumeelne ja kaasaegne riik ning kuna see on nüüd siis lõpuks läbi tehtud, kaob ehk edaspidi vajadus kõrge ametikoha puhul selles ametis olija sugu eriliselt rõhutada, peaasi, et nad on asjalikud ja ametisse sobivad inimesed.

Kaja Kallas juhtis kolme ja poole ametis oldud aasta jooksul kolme valitsust. Seega oli ta ametis kauem kui suurem osa Eesti peaministreid. Kaja Kallasest kauem hoidsid riigitüüri Jüri Ratas, kes oli peaminister veidi üle nelja aasta, ja muidugi rekordiomanik Andrus Ansip, kes oli peaminister üle kaheksa aasta.

Kolm aastat on parajalt pikk aeg, et esmaspäeval ametlikult lõppenud aega Kallase ajastuks nimetada. Asi pole isegi täpses kestuses ajaliselt, vaid kõiges selles, millega viimastel aastatel oleme pidanud silmitsi seisma alates koroonakriisist lõpetades sõjaga, millest esimene sai õnneks läbi, aga teine kahjuks ikka veel kestab.

Kindlasti on palju neid, kelle poolehoid Kallase vastu nende aastate jooksul kadus või lausa vaenulikkuseks muutus ning kes nüüd korra kergendunult hingavad, kuid samal ajal ka raskelt ohkavad, sest keeruline on ette kujutada poliitikast huvitatud eestlast, kellele Kaja Kallas üldse ei meeldi, aga tõenäoline järgmine peaminister Kristen Michal üliväga sümpaatne on.

Selle üle, kas Kaja Kallas oma ametisse sobis ja ka tegelikult hakkama sai, jõuab veel arutada küll, kui selleks parasjagu aega või tahtmist leidub. Kallas ise ütles "Vikerhommikus", et tema juhitud valitsused said hästi hakkama. Selle kohta, mis nihu läks, ütles Kallas samas, et "asju, mida ma kahetsen, on kindlasti, aga praegu ei ole veel õige hetk neid välja öelda. Aga kunagi, kui ma kirjutan oma raamatu, siis seal kõik need asjad välja toon. Praegu ikka kõik teised toovad välja neid negatiivseid asju."

Võimalik, et Kaja Kallase peaministriajale lõpliku hinnangu andmine jääbki kaugesse tulevikku, kui ta ise või keegi teine sellest kõigest raamatu kirjutab, aga selleks ajaks on huvi meie kaasaja vastu peamiselt akadeemiline.

Võib-olla läheb hoopis nõnda, et Kaja Kallase ajastu hakkab juba aasta-paari pärast tunduma lausa "vana hea Kallase ajana". Alo Raungi märkis Eesti Päevalehes, et "pange tähele, varsti me igatseme ja kiidame Kaja Kallast". Nii võib minna küll, aga vaid sellisel juhul, kui elu läheb nüüdsega võrreldes veel ohtlikumaks, kallimaks ja üldse närusemaks. Hoolimata kõigest on meil nii riigi kui ka üksikisikutena seda kukkumismaad küll ja veel.

Kindlasti on Kaja Kallas jätnud oma järeltulija jaoks peaministrilauale kolm kinnist ümbrikku, mis avada, kui asjad keeruliseks lähevad. Esimeses ümbrikus on kiri "Süüdista kõiges mind", teises kiri "Anna lubadusi tulevikuks" ja kolmandas sedel sõnumiga: "On aeg teha valmis kolm ümbrikku". Ei pea olema suurem asi selgeltnägija ennustamaks, et Kristen Michal avab kaks esimest ümbrikku kui mitte uue valitsuse esimesel pressikonverentsil, siis enne selle aasta lõppu kindlasti.

Eestil on vähemalt selles mõttes peaministritega vedanud, et neid ei ole iseseisvuse taastamisest alates just eriti palju olnud ja kõik nad on olnud omamoodi meeldejäävad tegelased ning nii heas kui ka halvas jääb Kallas kindlasti üheks meeldejäävamaks peaministriks päris pikaks ajaks.

Kui Kaja Kallasest saab Euroopa Komisjoni välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, siis vähemalt mõneks ajaks on ta Eesti sisepoliitika jaoks kadunud. Usutavasti naaseb Kallas kunagi siiski kodumaale ja siis saab olema huvitav vaadata, kas ta on rohkem Mart Laari või Andrus Ansipi moodi ekspeaminister. Vahest hoopis Taavi Rõivase moodi, aga see on siiski üsna kahtlane variant.

Võib-olla tõesti tervitavad praegused vastasedki Kallast mõne aasta pärast kui kodumaa päästjat ja võimalikku uut (nais)presidenti. Võimatu see pole, sest maailm on igapäevaseid imesid täis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.