Koalitsioonikõnelused Kristen Michali valitsuse kokku panemiseks saavad küll palju tähelepanu, kuid tegelikult ei ole avalikkus saanud teada muud kui vaid seda, et kõrgeid ootusi ei maksa seada. Toompeal räägitakse aga üha kindlamas kõneviisis sellest, et välja tullakse nii käibe- kui ka tulumaksutõusuga. Arvestades Eesti majanduse madalseisu ei ole tegemist hea otsusega.

Riigi rahanduse väga halb seis on juba kõigile selgeks saanud, samamoodi ka asjaolu, et tegevuspõhine riigieelarve ei ole arusaadav mitte kellelegi. Kurioosum on aga see, kuidas täiesti selge arusaamise juures, et eelarvest ei ole võimalik aru saada, pole sellega mitte midagi ette võetud.

Reformierakonnale meeldib parteid reklaamida kui rahatarka erakonda, kus on eksperdid, kes suudavad riigi finantsasjad kontrolli all hoida. Nüüd on need eksperdid leidnud, et tegevuspõhine riigieelarve ei kõlba kuhugi. Ometi on Reformierakond taas Stenbocki majast riigiasju tüürinud juba 2021. aasta algusest, seega võiks eeldada, et vajadus asja muuta selgunuks juba oluliselt varem.

Palju päriselt puudu on?

"Kindlates kätes" rahaasju varjutab ka teadmine, et 2023. aasta valimiste eel jäeti rahvale rääkimata, mida tegelikult tegema hakatakse. Nagu praeguseks lahkuv peaminister Kaja Kallas on tunnistanud, on valimiskampaanias maksutõusudest rääkimine ebapopulaarne. Sellise olulise teema mahasalgamine tekitab aga paratamatult kahtluseid, milline ülevaade riigiasjadest on üldse otsustajatel endil. Sealjuures mõjus kõverpeeglina informatsioon, kuidas 2024. aasta riigieelarvesse kanti üle 750 miljonit eurot kasutamata jääki, mille päritolu lubas rahandusminister hoogsalt välja selgitama asuda.

Lisaks väärib meenutamist asjaolu, kuidas riigikontroll on korduvalt juhtinud tähelepanu viletsale suutlikkusele eurotoetuste kasutamisel nii eelmisel kui ka käimasoleval perioodil. Ametkonnad on neid väiteid muidugi pareerinud ning kinnitanud, et kõik on suurepäraselt kontrolli all. Kas aga päriselt kontrolli all või kontrolli all nagu tegevuspõhine riigieelarve, on hetkel veel selgusetu. Kuni selge pole riigieelarve tegelik seis (ning tundub, et ei ole), ei tea me aga ka päriselt, kui palju raha puudu jääb.

Kui Michali valitsus tuleb välja käibe- ja tulumaksu tõstmisega, siis mõjutab see taas eestkätt madalapalgalisi inimesi. Lisame veel tulumaksuvaba miinimumi muutmise (mille üle on juba avalikult tülitsetud) ning saame tulemuseks korraliku koormise, mis sunnib suure tõenäosusega paljusid inimesi endale täiendavat tööd otsima.

Töökus ja ettevõtlikkus on loomulikult head omadused, sest nende najal saabki turumajanduslik riik püsida, kuid seda ei saa ära kasutada rehkenduse teist poolt tegemata. Peaks olema täiesti selge, et kui kodanikel palutakse taas püksirihma pingutada ning rahakotti kergendada, teeb sama ka riik ehk loobub teatud hulgast bürokraatiast kokkuhoiu nimel. Küsimus ei olegi niivõrd kokku hoitavate eurode arvus, vaid solidaarsuse ja mõistlikkuse printsiibis.

Töökusele ning ettevõtlikkusele üles ehitatud taasiseseisvunud Eesti edu ei saa jätkuda, kui toodetakse liigseid regulatsioone ning omakorda vajatakse ressurssi, et nende regulatsioonidega täitmise ja kontrollimisega tegeleda.

Jõuline kärbe avalikus sektoris, ametnike arvu drastiline vähendamine tooks endaga kaasa šokiefekti, kus ressurssi tegelemiseks jaguks vaid sellele, mis on päriselt kriitiline. Asja iseloomustamiseks võib tuua lihtsa olmelise võrdluse: kui talve saabudes on ahi sisse kukkunud, aga pottsepa asemel tellid hoopis mustkunstniku, ei pruugi külmal ajal kuigi mõnus olla.

Poliittehnoloogias jäävad kõik teised erakonnad oravaparteist kaugele maha ning eks see peegeldub ka valitsuse juhtimise aastate koguarvus. Osavus poliittehnoloogias ei tähenda siiski seda, et automaatselt osatakse hästi hakkama saada ka riigiga. Küllap ei ole veel ununenud Taavi Rõivase "peenhäälestamise" programmid ning üldine arrogants, mis lõppes opositsiooniga.

Kahjuks ei suutnud Keskerakond oma koalitsioonipartneritega pakkuda võimul oleku perioodil piisavat ja usaldusväärset alternatiivi, vaid aur kulus paljuski parteide siseeluliste küsimuste lahendamisele. Valija andis tehtule väga kriitilise hinnangu.

Kaja Kallase valitsemise perioodile on ehk liiga vara anda lõplikke hinnanguid, kuid omajagu taavirõivaslikku uhkust on seal küll. Kristen Michal oma madalate ootustega jutuga ehk vähemalt püüab – või vähemalt teeb nägugi, et püüab – Eesti inimesi mõista. Ühiskonna sidususe mõttes on see väga oluline.

Michalil on vähe ambitsiooni

Reformierakond on oma võimu märgatavalt kasvatanud. Riigikogulase Alar Lanemani ning Tallinna volikogu liikme Jaanus Riibe liitumine Reformierakonnaga tähendab, et võimutäius kasvab, partnerite osakaal muutub väiksemaks ning nendega ei pea nii palju ka arvestama.

Samal ajal pole vastust küsimusele, kas sealjuures tajutakse ka endale võetud vastutust. Võim on küll magus ja tugev positsioon lubab kiireid otsuseid, kuid kui selle kõige viljad on rahva jaoks kibedad, oleme taas raisanud aega ning Eesti edukuse kasvatamise asemel hoopis kellegi isiklikke ambitsioone täitnud.

Michali kokku pandaval valitsusel on veel võimalik Eesti viia kursile, kus töökus ja ettevõtlikkus peegeldub kogu riigi arengus, mitte vaid elegantses bürokraatias. Õigupoolest on võimalik seda teha ka siis, kui koalitsioonileping on juba valmis, sest viimasel ajal ei ole niikuinii kiputud järgima, mis sinna kirja on saanud.

Juhul, kui Reformierakond jätkab teed, kus sirutatakse käsi veelgi sügavamale rahva rahakotti ning riigiaparaati proportsionaalselt ei kärbita, oleme jätkuvalt stagnatsioonis. Lõputu maksuparaad ning regulatsioonide vorpimine toob kaasa äärmuste esiletõusu, nagu näeme hetkel paljudes riikides lähemal ja kaugemal. Ja siis on Eesti sattunud juba päris mäslevale merele. Ametisse pürgiv Kristen Michal räägib aga seevastu, et ootused tuleb madalal hoida.