Üks suur teema, mida soovite korrastada, on riigi rahaasjad. Kas te maksutõuse pooldate või teil on sarnane tunnetus nagu Mart Võrklaeval mullu detsembris, et inimesed on maksutõusudest väsinud ega soovi neid?

Selles küsimuses on kaks poolt. Ma arvan, iga Eesti inimene saab ju sellest aru, et maksutõus iseenesest ei ole mingi positiivne kingitus. Maksutõusu ja üldse maksuraha on vaja kokku koguda mingite tegevuste jaoks.

Kui me nüüd vaatame Eestit tervikuna – kus me oleme, siis meil on naabriks isevalitseja, kes ei hooli oma rahvast ja tahab teisi riike proovile panna. Ukrainas on käimas täiemahuline sõda, siis on selge, et kaitsevaldkonnas ja julgeolekuvaldkonnas on olukord ikkagi üsna kriitiline.

Ja teine valdkond, milles me kindlasti peame korda looma, on majandusvaldkond. Võib-olla korda looma ei ole siin õige sõna, aga väga palju tähelepanu tuleb pöörata tegevustele, mis aitavad meie ettevõtlusel kasvada, aitavad kõrgema lisandväärtuseni jõuda ehk siis majanduse konkurentsivõime tervikuna. Seal on pikk nimekiri asjadest nii meilt kui ka ettevõtjatelt, mida Eesti riik võiks ette võtta. Alustades planeeringutest, kuni taastuva ja puhta energiani.

Rahanduse kordategemisest rääkides – siin on mitu etappi ja üks on kindlasti maksudebati ärapidamine.

Minu isiklik eesmärk, ma arvan ja loodan, et ka koalitsiooni eesmärk võikski olla see, et me sõnastame valitsusliidu leppe uuendamise käigus, millised maksud tulevad ja milliseks perioodiks. Ning sellise permanentse ja iganädalase uue maksu väljapakkumise festivali asemel me saame selguse ikkagi pikemaks ajaks paika.

Riigikaitsemaks on üks, mida ma kindlasti toetan. Seda toetavad minu hinnangul ka koalitsioonis olevad või koalitsioonikõnelusi pidavad erakonnad ja ka opositsioonierakonnad. Samamoodi nagu ajakirjandusest on juhtkirju tulnud selle toetuseks ja ettevõtjate poolt on artikleid kirjutatud, et see oleks mõistlik asi. See vastaks ootusele, et ta aitab eelarves katta kasvavaid kaitsekulutusi.

Üks märksõna, mida veel mainida – eelarve arusaadavus.

Et me saame ise ka aru, mille üle me otsustame. Ei ole päris normaalne olukord, eriti digitaalses Eestis, kus isegi sellised rahanduskorüfeed parlamendis kui Aivar Sõerd või Jürgen Ligi on raskustes, kui nad õige rea peaksid kokku lööma. Kõige sellega tuleb tegeleda.

Mida see viimane mõte tähendab? Kas Eesti naaseb teie juhtimisel kulupõhise eelarve juurde ja praegune eelarvestamise süsteem saadetakse järgmisi peaministreid ootama või üldse unustuste hõlma?

Ta muutub igal juhul. On riike, mis on teinud vähemalt alustuseks tänasele süsteemile kõrvale sellise süsteemi, kus me saame kõik näpuga järge ajada, mis kellel ja kui palju kulub. See on esimene samm. Kuidas see täpselt kokku pannakse, on juba rahandusministeeriumi ülesanne.

Aga ta muutub igal juhul. Tänane olukord ei ole hea.

Samal ajal, kui me otsime kõik kärpekohti, siis sellel hetkel öelda, et kuskil real oli ootamatult või tähelepanuta 100 miljonit, see ei ole kindlasti Eestis aktsepteeritav olukord. Nii et eelarve peab arusaadavaks saama.

Julgeolekumaks, millest te rääkisite, mis seal see maksuobjekt võiks olla? Kas maksustatakse vara, maksustatakse tulusid või me saame näiteks siis kõrgemad tarbimismaksud?

Täna me oleme ju alles selle debati alguses. Üldine printsiip, mis mulle tundub, et konsensusena ühiskonna on, et see oleks võimalikult laiapõhjaline. Siis on kõigil võimalik seda koormust ühiselt kanda. Eks ta erinevate valikute kombinatsioonina saab kokku.

Ma arvan, et kuu lõpuni vast tuleb oodata, sest selleks hetkeks on meil kogupilt ja detailid suuresti paigas ja siis juba valitsuse tasandil teeme need otsused. Ja parlament on siis seaduse kehtestaja.

Tõenäoliselt see maks ei saa jõustuda 1. jaanuarist, sest head tavad ja reeglid seda ei võimalda. Aga kas see suund on võimalikult kiiresti esimesel võimalusel?

Me püüame võimalikult tempokalt toimetada. Siin on kaks asja. Üks, nagu ma kirjeldasin, on see riigikaitse vajadus ja et me peame riigikaitsesse rohkem panustama. Ukraina sõda on ikkagi ka väga hästi meie asi, sest seal sõditakse lõppkokkuvõttes ka meie vabaduse, Euroopa vabaduse eest. Meil tuleb seetõttu panustada Ukraina võitu. Meil tuleb ka ennast kindlustada.

Teine teema on eelarve tasakaal, see tähendab seda, et ka eelarve asjad tuleb ikkagi püüda nii palju korda saada, et asutakse ikkagi paranemise suunas liikuma.

Reformierakond on lisaks maksutõusudele olnud aastaid kriitiline ka võlakoormuse tõusu osas. Kas laenukoormuse suurendamine on teie poolt välistatud või kui õigeteks asjadeks laenu võtta, siis teie laenu ei karda?

Reformierakonna laenuvastasust on ühepoolselt kirjeldatud.

Reformierakond ja ka mina ei ole kunagi toetanud laenuvõtmist laenuvõtmise pärast.

Ma väga kahtlen, et me leiaks ka Eestis arukaid inimesi, kes ütlevad, et võtame laenu ühiskonnale ja alles siis hakkame vaatama, mida me selle laenuga teeme. See oleks küll üks väga äraspidine olukord.

Kui on vaja laenu finantskohustuste katteks, asjade tegemiseks, siis Eesti riik on võtnud varem laenu ja võtab ka tulevikus laenu. Nii lihtsalt seda positsiooni saab ka kirjeldada.

Kui Rail Balticu valmis ehitamiseks on tarvis võtta laenu, siis teie sellise laenu poolt oleksite?

Vot Rail Balticuga on nüüd see lugu, et sellest tean ma oluliselt rohkem, kuna kliimaministrina ma tegelen sellega pea iganädalaselt. Rail Balticule on selles eelarveperioodis ehk 2027. aastani umbes 1,3–1,4 miljardit Euroopast tulemas . Ja järgmiselt perioodilt me ei oota vähem. See vajak on ligi 500–600 miljonit eurot ja selle saab tegelikult ka ettevõte ise võtta oma tulevaste tulude vastu. Ehk on erinevaid finantseerimisvõimalusi.

Rail Baltic on tegelikult eelarve mõttes ju tuluprojekt, sest iga 10 miljonit, mis me Euroopas suudame Rail Balticu ehituse suunata, sellest umbes kolm miljonit tuleb eelarve plusspoolele. Nii et Rail Balticu jaoks vähemalt hetkel laenu ei ole vaja võtta. Kui tulevikus on vaja, siis seda saab arutada.

Aga kiiret ühendust Euroopa südamesse on vaja nii majanduse kindluseks, inimeste kindluseks kui ka ühenduseks Euroopaga ja nii-öelda kuuluvuse määratlemiseks, millest rääkis juba omal ajal president Lennart Meri.

Olete lubanud oma poliitikukarjääris korduvalt, et Eesti põhimaanteed tuleks välja ehitada. Jutt käib Euroopa Liidu ees võetud kohustustest. Kas seda on võimalik ja mõeldav teha laenuraha eest?

Teoorias on laenuraha eest võimalik kõike teha.

Aga teedeehituse puhul on minu isiklik arvamus küll, et põhimaanteed tulekski valmis ehitada. Varasema majandus- ja taristuministrina on endiselt minu nimel Eesti kõige suurema taristuehituse ehk Kose-Mäo teedeehituse algatamise ja kokkuleppimise rekord. Parem oleks, kui see aja jooksul üle lüüakse ja me saaksime teed neljarajalisteks.

Loomulikult tasub täna arvestada, et Eesti panustab avalikust rahast päris palju investeeringuteks. Kui Euroopa Liidu keskmine on umbes kolme protsendi kanti, siis Eesti on Euroopas teisel kohal umbes 5,7 protsendiga. Kui me vaatame kogu taristu valdkonda, siis väga palju raha läheb nii Rail Balticusse aga näiteks ka majade renoveerimisse. Sügisel avaneb jälle täiendav 160 miljonit selleks, et saaks maju ja kodusid korda teha. Nii et eks seal taristu ehituses ka vaadata, mis see mõistlik tasakaal on.

Aga loomulikult tuleks teede ehitusse raha juurde panna – see on minu isiklik arvamus, mis loomulikult kohtub rahandusliku reaalsusega.

Riigikaitse laen  – kas see on mõeldav või kuna laenu on juba niigi palju võetud, siis pigem mitte?

Laen on lihtsalt üks viis erinevaid tegevusi finantseerida. Pigem on küsimus selles, mis otstarvet see laen täidab. Riik oma tegevusi saab alati finantseerida laenuga. Eesti on selleks väga kenasti võimeline ja väga mõistlikel tingimustel.

Riigikaitse puhul on pigem arutatud kahte asja. Üks on riigikaitsemaks, mis riigikaitse kasvavate vajaduste jaoks ja ka sisejulgeoleku kasvavate vajaduste jaoks on vajalik. Ja teine pool on eelarve tasakaal.

Mida veel on arutatud, siis riigikaitse võlakirjade väljaandmist. See on Eesti 200 poolt välja pakutud. Eks me seda debatti koalitsiooni konsultatsioonidel hakkame pidama, mida täpselt on vaja. Et saada eelarve ja rahaasjad korda, et oleks selgus ja kindlus kõigil, kuhu see riik läheb.

Teedest rääkisime, räägime autodest ka. Mis automaksust saab? Kas riigikogu peaks tegema seaduses puudega inimeste poole korda ja siis saab president seaduse välja kuulutada? Või peaks seaduse laiemalt avama, sest kui mõelda nendele seisukohtadele, mida te kliimaministrina seaduseelnõu kohta olete varem avaldanud, siis pigem soovisite teistsugust automaksu?

No elus on nii, et ega kõiki arvamusi ei võeta arvesse. Hoolimata sellest legendist, et kliimaministeerium on kõikvõimas.

Aga nüüd te saate peaministriks!

No ma veel ei ole peaminister. Aga ilma naljata, siis koalitsioonipartnerid selle automaksu sellisel kujul ära menetlevad ja ära parandavad, leiavad presidendi tehtud ettepanekutele lahendused. Sest lõppkokkuvõttes see automaks tuleb niikuinii tulevikus, aasta-paari pärast, üle vaadata ja kõik kitsaskohad likvideerida.

Aga see, mis on juba parlamendi poolt vastu võetud, presidendile saadetud ja tagasi saadetud, parandatakse ära ning saadetakse uuesti presidendile. Kes siis hindab ja võtab vastu otsuse, kas see välja kuulutada või mida sellega edasi teha. 

Teie hinnangul, kas automaksu sellisel kujul on vaja või oleks rohkem vaja seda keskkonnaaspektidest lähtuvalt?

Oleme ausad, see praegune automaks on ikkagi valdavalt varamaks. Ja ma arvan, et enamus Eesti rahvast on ka aru saanud, et tegelikult selle varamaksuga kaetakse sedasama vajadust, mis meil Eestis on. Need on erinevad kasvavad kulutused, on see siis sotsiaalhoolekanne, on need pensionid, on need toetused, on see haridus, mis iganes sisejulgeoleku valdkonnad. Nii et tegelikult on tegemist valdavalt varamaksuga, aga seda nüüd otsast peale hakata ümber tegema keskkonnamaksuks? Ma arvan, et see pigem on järgmiste aastate või järgmiste tsüklite teema. Parlament on midagi vastu võtnud, debatt on peetud ja uuesti seda pidama hakata? Ma ei pea seda reaalseks, vähemalt täna sellist kokkulepet koalitsioonis ei ole.

Olete välja öelnud, et koalitsioon peaks praeguste partneritega jätkama. Aga kui nüüd ikkagi sotsiaaldemokraadid kärbetega nõus pole, kas neil on kohta teie valitsuses?

Ma arvan, et küllap ka sotsiaaldemokraadid mõistavad kärbete vajadust. Ma olen kohtunud Lauri Läänemetsa ja Margus Tsahknaga. Oleme delegatsiooni juhtide vahel seda debatti pidanud ja nad kindlasti saavad aru, mis riigi seis on.

On täitsa kindel, et raadioeetri kaudu ma kindlasti ei loobi ühtegi ultimaatumit. Vastupidi, me otsime koos lahendusi. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on ka kindlasti hästi juhitud ja kindlalt kaitstud Eesti.

Te pole ju esimest päeva poliitikas, te olete ju näinud, millega Läänemets valitsuse pressikonverentsidel tegeleb. Kas te usute, et ta on valmis ja võimeline muutuma?

Erinevalt küsimuses sõnastatust ma ei arva, et Lauri Läänemets peaks muutuma. Selles koalitsioonis saabki olema kolm erinevat partnerit. Igaühel on õigus oma maailmavaatele. Sotsiaaldemokraatide nägemus Eesti tulevikust on pigem astmeliselt kasvav tulumaks. Meie arvame, et ühetaoline.

Paljudes küsimustes me kokku ei lepi, aga see ei tähenda seda, et me ei otsi koos paremat lahendust Eestile. Praegu kärbete puhul on ju tegemist reaalsusega. Kui me tahame, et tulevikus ka majanduses oleks selgus, et iga päev ei arutataks uusi makse, et ka väljapoole oleks Eesti riik usaldusväärne, kaitseraha oleks olemas, siis me peame mingid otsused tegema. Ja parem on need otsused teha kohe kõik koos ja minna edasi.

Läänemets soovib ka ministrikohad üle vaadata. Kas ta peaks tegema rehkendused oma ministrikohtade piires või on teil sisuline valmisolek on ka selleks, et ministriportfellid ümber mängida? Näiteks kuni selleni välja, et järgmine kliimaminister võiks olla sotsiaaldemokraat?

Lauri Läänemets on nii mulle kui ka Margus Tsahknale sellest kenasti teada andnud ja me oleme kokku leppinud, et kõik need sellised nii-öelda proportsioonide küsimused partnerite vahel, kõik isikute valikud, jäävad sisuaruteludest järgmiseks.

See on läbirääkimiste vana tava, et isikute ja portfellide küsimused jäävad alati lõppu. Muidu juhtub nii, et mõnele meeldib mõni valdkond ja portfell nii palju, et see kosub tohutult suureks ja ülejäänud kiduvad selle kõrval. Seetõttu see jääb kõik lõppu. Seni saavad kõik rahulikult spekuleerida selle üle, mida keegi sellest mõtleb ja umbes paari-kolme nädala pärast jõuame selleni, et saame ka öelda, kuidas see plaan on.

Teil on endal mitu rauda korraga tules. Te peate pidama kõnelusi koalitsioonipartneritega ja mõtlema tõenäoliselt ka sellele, kes on järgmine kliimaminister, kui see portfell jääb Reformierakonnale. Ajakirjandus spekuleerib juba mõned päevad kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa nimega. On seal alust või ei?

Ajakirjanduse spekuleerimisel on alati alust. See ei tähenda seda, et need otsused alati sellised on. Nagu ma ütlesin, kõik isikute valikud ja proportsioonide jaotused on läbirääkimiste lõpusirgel.

Kui keegi küsib, et kas Keit Kasemets on oluline osa kliimaministeeriumi juhtimisest, siis võin vastata iga kell, et soovitaksin teda igasse ametisse. Tegemist on väga võimeka inimesega ja vähemalt pool või kui mitte kaks kolmandikku sellest, mis me oleme saavutanud, võib tema ja ülejäänud ametnike nimele kirjutada. Mina olen temaga koostöö üle väga rahul.

Nendel koalitsiooniläbirääkimistel ei osale Reformierakonna poolt ametlikus delegatsioonis rahandusminister Mart Võrklaev, kuigi rahaasjad on läbirääkimiste keskmes. Kas Eesti saab endale uue rahandusministri?

See ei ole päris täpne, et Mart Võrklaev ei osale.

Läbirääkimiste delegatsiooni saab kinnitada teatud hulga inimesi. Me lihtsalt valisime valdavalt ametikohapõhiselt inimesed sinna delegatsiooni ja et see oleks mõistliku suurusega.

Mart Võrklaev osaleb nende läbirääkimiste ettevalmistamisel. Tänagi arutame temaga pikemalt rahandusküsimused läbi. Ta igapäevaselt aitab ja toetab. Ta osaleb nendel läbirääkimistel lihtsalt rahandusministrina, mitte delegatsiooni poolt.

Aga tema tulevik teie loodavas valitsuses...

...nüüd me jõuame jälle ringiga täpselt selle sama küsimuse juurde tagasi. Ütlen järjekindlalt, et personaalia otsused tulevad läbirääkimiste lõpus. Ma ilmselt saan seda korrata täitsa sõbralikult umbes kaks või kolm nädalat veel.

Ma saan aru, et mul pole mõtet kaitseminister Hanno Pevkuri kohta küsida, sest saaksin täpselt samasuguse vastuse. Aga mis saab maksuküürust? Kas see teema on teie jaoks püha ja see peab kaduma või arvestades seda, kui palju oleks eelarve positsiooni võimalik kergendada järgmisel aastal, oleks mõistlik see aasta või kahe võrra edasi lükata?

Ehkki Eesti rahvas ütleb, et mõnda küüru parandab ainult haud, siis maksuküüruga on tegelikult umbes sama lugu, et see ei ole isegi euroopalikult arutatava astmelise tulumaksuga võrdne. Kui keegi tahab seda maksuküüru tagasi, siis ta peaks tegelikult arutama astmelise tulumaksu sisseseadmist.

Teiseks, nagu eelmistes küsimustes ka selgus, siis on maksunduses olemas kuue kuu printsiip. Tänaseks on maksuküür ju kaotatud, mis on oluline meenutada. Ja see tähendab seda, et kui tahta sügisel nüüd uuesti maksuküüru seadusega sisse viima hakata, siis maksumaksja jaoks mis tahes olukorra ebasoodsamaks muutmiseks kuluks veel kuus kuud. See tähendab, et peaksime sügisel tegelikult tegema uue maksutõusu ehk uue astmelise tulumaksu. Seetõttu see maksuküüru rong on juba ajaliselt ja printsiipides läinud. Sellest joonest oleme tänaseks juba üle.

Teie vana erakonnakaaslane, nüüd on ta juba mõnda aega uues erakonnas, Andrei Korobeinik ütleb, et te kindlasti ei lähe kaasa Kaja Kallase majanduspoliitilise agendaga. Korobeinik tõenäoliselt tunneb teid hästi. Mis plaan teil siis on?

Korobeinik tunneb mind hästi? Selles ma julgen kahelda. Aga võib-olla ta tunneb siis mind paremini, kui ma ise arvan. Tema on leidnud oma õnne Keskerakonnas ja soovin talle edu, nagu Keskerakonnale tervikuna.

Mida mina tahaksin majanduspoliitikas näha? Esiteks, üldine majanduse konkurentsivõime. Milline Eesti majanduse pilt tulevikus peaks olema? Puhta kõrgema lisandväärtusega, mis tähendab seda, et siin on ruumi kasvada uutel tööstustel, muuhulgas kaitsetööstusel. Aga mitte ainult. Kõik need, kes väärindavad siinset ressurssi, saavad kindlasti eelise. Need, kes kasutavad taastuvenergiat, saavad eelise.

Üks oluline kitsaskoht, mis tuleks ära teha, on kogu menetluste ja planeeringute pikkus. Oleme ausad, väga paljud head ideed jäävad selle taha, et me liigutame aeglaselt. See ei saa nii olla.

Samamoodi tuleb meenutada meie tugevusi digiväljal, kus on riigipoolne toimetamine veidi tuhmuma löönud. Bürokraatia, asjaajamise lihtsus, majanduse konkurentsivõime ja majanduse kasv kõrgemast lisandväärtusest ja puhtamast ekspordivõimelisest majandusest, see peaks olema tegelikult see eesmärk, mis toob meile uut jõukust ja hoiab Eesti ilusa ja puhtana.

Te rõhutasite nii laupäeval intervjuudes kui ka Reformierakonna juhatus oli teile heakskiidu andnud, et Eesti peaks olema tore koht, kus lapsi kasvatada. Miks te selle väärtuse kilbile tõstsite?

Reformierakond on aastaid olnud üks peresõbralikumaid erakondi. Loomulikult on ajad olnud keerulised ja palju debatti on olnud sellel teemal, millised on toetused ning mis on toetuste ja teenuste vahekord. Aga ma arvan, et üks Reformierakonna paremaid otsuseid läbi aastate on olnud vanemahüvitise sisseseadmine.

Ja kui me vaatame Eesti tulevikku, siis minu lugu on kindluse lugu. Et me loome kindluse kaitses, loome kindluse rahanduses, loome selguse ja kindluse majanduskeskkonnas ette võtta. Eesti on üks paremaid riike, kus lapsi kasvatada. Me peame hoolitsema selle eest, et teenused oleks inimestele kättesaadavad.

Sest olgem ausad ja vaatame tõele näkku – praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist.

Ja päris lõpetuseks, mis on ajaraam, millal praeguste plaanide kohaselt teie valitsus ametisse astub?

See sõltub väga paljudest teguritest, mitte ainult minu enda plaanidest. Me sel nädalal viime läbi ettevalmistavaid konsultatsioone, see tähendab palju tehnilist tegevust. Järgmisest nädalast, 8. juulist alustame sisuliste konsultatsioonidega. Ja siis umbes kaks nädalat kulub selle peale kindlasti, võib-olla ka kolm.

Kuu lõpuks püüaks jõuda selleni, et kui peaminister tagasi astub ja vabariigi president võtab aja ja arutab erinevate erakondadega läbi, milline see järgnev valitsus võiks olla ja teeb ettepaneku, siis on sealt 14 päeva. Nii et umbes juuli lõpp või augusti algus võiks olla see aeg, millal uus valitsus võiks olla koos. Ja septembris kogu eelarve ja rahapool peaks ka pildina koos olema.

Mis see tööpealkiri uuele valitsusele võiks olla? Me oleme siin näinud erinevaid valitsusi, "Päikesetõusuvalitsust" ja siis kunagi oli ka üks "Sibula koalitsioon". Mis võiks olla uue koalitsiooni nimi?

Ausalt öeldes ei ole sellele mõelnud. Küllap see meile pannakse. Aga kui keegi minult küsib, siis ma ütleks, et "Kindlus kasvuks" võiks olla selle pealkirjaks.