Kaasaegne kooliarhitektuur on Eesti viimase kümnendi üks suuremaid ruumilisi edulugusid ja seda mitmes vaates. Haridusministeerium ja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on 2013. aastast praeguseni projekteerinud ja rajanud üle Eesti ligi 20 suurepärast õpikeskkonda pakkuvat riigigümnaasiumi.

Need koolid on Eesti ruumikultuuri oluliselt edendanud, loonud arusaama, kuidas head kooliruumi – siseruumist välialadeni – mõista ja kavandada ning kuidas seda läbi arhitektuurikonkursi ka tellida. Mitmed kiiduväärt uued praktikad on laiapindselt juurutatud. Olukorras, kus Eesti haridusmaastik on kriisis, senised investeeringud koolihoonetesse tunduvad põhjendamatult suured ning vaja on leida uusi lähenemisi, on asjakohane mõelda, kuidas minna siit edasi, mitte tagasi.

Kool kui ruumilise keskkonna arengu katalüsaator

Eelmine koolide ehitamise laine oli Eestis ligi pool sajandit tagasi, 1970.–1980. aastatel, mil Lasnamäest Viljandini rajati ligi 60 ühetaolist tüüpkoolimaja. Need "õppimise masinad", ruumiliselt üliratsionaalsed hooned on nüüdseks moraalselt vananenud ning paraku ka ehitustehniliselt oma aja lapsed, need on hooned, mida ei ehitatud kestma.

Viimasel kümnendil toimunud kvaliteedihüpe – nõukaaegsetest arhitektuurivabadest tüüpkoolimajadest arhitektuurikonkursi kaudu saadud ning Eesti tippbüroode projekteeritud riigigümnaasiumihooneteni – on olnud märkimisväärne. See on oluline panus Eesti ruumikultuuri edendamisse. Esmane investeeringukulu on olnud suur, kuid sama suur on lootus, et energiatõhusad kvaliteethooned püsivad suuremat remonti vajamata aastakümneid.

Riigigümnaasiumite positiivset mõju tuleb mõista koolihoonest laiemalt. Nii mõnegi Eesti väikelinna jaoks on riigigümnaasiumid olnud n-ö sajandi investeering, mis on meelitanud hääbuvatesse asulatesse ärksaid noori. Kvaliteetne õpi- ja töökeskkond, kus igapäevaselt viibida, on kahtlemata oluline hüve nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Riigigümnaasiumid on märkimisväärselt panustanud ka avalikku ruumi. Mitmes väikelinnas aitavad riigigümnaasiumid tugevdada ajaloolist linnasüdant, muuta see elujõulisemaks ning toimivad vaatamisväärsusena.

Kuidas arvutada kasu?

Kui me räägime kvaliteetsest ruumist ja suurtest investeeringutest sellesse, on kõige keerulisem vastata küsimusele, kuidas mõõta investeeringu ühiskonnakulusid ja -tulusid laiemalt, valdkondade üleselt.

Me teame, et investeeringud kvaliteetsesse linnakeskkonda ja avalikesse hoonetesse aitavad ruumiliselt maha jäänud, hääbuvates või segregeeruvates piirkondades parandada linna kuvandit, meelitada talente, lõimida erinevaid ühiskonnagruppe ja hoida ära suuremaid ühiskonnakriise tulevikus, kuid valem, kuidas sellist kasu mõõta, puudub. Kui kaudset ühiskonnakulu mitte arvestada, tunduvadki investeeringud "betooni" jahmatavalt suured.

Kindlasti vajavad investeeringud koolihoonetesse ja õpetajate palka olulisel määral tasakaalustamist, kuid sama kindel on, et kui me soovime kasvatada uusi põlvkondi elukeskkonna kvaliteeti mõistvaid ja väärtustavaid inimesi, tasub meeles pidada Winston Churchilli klassikaks kujunenud tsitaati: "Me kujundame oma hooneid ja seejärel kujundavad need meid." Vaimset, sotsiaalset ja akadeemilist arengut soosivas keskkonnas kasvanud ja arenenud noored suudavad luua tulevikus suuremat ühiskonnakasu.

Modulaarne, paindlik, muutuv koolimaja

Väga suur väärtus, mille riigigümnaasiumide programm on toonud, on selge pildi loomine, kuidas head koolimaja projekteerida. Kümnete koolihoonete arhitektuurikonkursside raames on läbi töötatud sadu ruumilahendusi ning katsetatud, mis toimib ning millised lahendused end ei tõesta.

Nõukogude aja taak, üleskasvamine väga standardiseeritud elu- ja koolikeskkondades, on toonud kaasa ühiskondliku allergia tüüpprojektide vastu, kuid nimelt kooli- ja lasteaedade uute tüüplahenduste, selliste, mille keskmes on muuhulgas õpikeskkonna kvaliteet, väljatöötamine võiks olla üks viis, kuidas edasi liikuda.

Tuginedes just riigigümnaasiumide programmi kogemusele: kui eemaldada liigsed kellad ja viled, on valdav osa ruumilahendustest, mida üks kvaliteetse keskkonnaga koolimaja peaks õppimiseks ja õpetamiseks, sh õuesõppeks, sportimiseks, huvitegevusteks, koosolemiseks ja koolimelust eraldumiseks pakkuma, siiski üsna standardiseeritud ega eelda tingimata igakordset täiesti nullist mõtestamist.

Järgmise sammuna võikski riigigümnaasiumite programmist saadud kogemused kaasa võtta ja töötada välja modulaarsete koolimajade lahendused mustermaja süsteemis, mis on kiiremini projekteeritavad ja ehitatavad, kohandatavad erinevatesse keskkondadesse ja mõttemudelilt ringsed ehk kokku- ja lahtimonteeritavad, et kohaneda ühiskonna muutuvate vajadustega, näiteks demograafiliste muutustega.

Selline lähenemine lubaks mõtestada kokkuhoidu laiemalt: aitaks lisaks rahale kokku hoida materjali- ja inimressursse. Tallinna linn juba teeb sel suunal edusamme, 2023. aastal korraldati koostöös Eesti Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskusega Põhja-Tallinna mustermajasüsteemis lasteaedade arhitektuurivõistlus.

Modulaarsete ja ringmajanduslikel põhimõtetel rajatud koolihoonete väljatöötamine koostöös arhitektkonnaga võiks võtta meilt sunni teha väga raskeid otsuseid teljel inimesed versus arhitektuur ning olla Eesti uus ruumiline edulugu, mis toetab ka puidutööstust. Nimelt kaasaegsed haridushooned enam eriti betooni valatud ei olegi.

Rohkem ristkasutust

Õppimise tähendus on viimasel kümnendil oluliselt muutunud. Koolitee ei ole kindla alguse ja lõpuga eluetapp, sest ühiskond liigub elukestva õppe ja pideva ümberõppevajaduse suunas. See tähendab, et ka koolihoonetest tuleks mõelda kui kohaliku elu keskustest, mis koolipäeva lõppedes pakuvad täiendõpet, kogukonnategevusi ja uusi enesearendamisvõimalusi.

Avaram käsitlus koolist kui sellisest, millega käib kaasas kooli teistsugune majandusmudel, võiks aidata teenida koolidel rohkem omatulu. Kõige kulukam avalik hoone on selline, mida tuleb üleval pidada, mis on osa ajast tühi ja tulu ei teeni.

Omavalitsused ja riik saaksid edaspidi teha veelgi paremat koostööd, et rajada koolide juurde ristkasutuses avalikke ruume – spordiväljakuid, tegevus- ja viibimiskohti, mis oleksid õhtusel ajal linnaelanike käsutuses või vastupidi, teha koostööd linna avalike ruumide ja parkide uuendamisel, mis saaksid päevasel ajal toetada koolide õuesõpet. On ilmne, et Eesti linnade avalikud ruumid, linnaväljakud, spordiplatsid ja pargid, on enamiku osa ajast alakasutuses, kuid investeeringud nendesse on väga suured.

Kvaliteet ei pea ka olema ilmtingimata kallim

On ilmselge, et Eesti kõige suurem väärtus on inimesed ning senised haridusvaldkonna arendamise praktikad on olnud liialt hoonete poole kaldu, kuid sama selge on, et uute haridushoonete projekteerimise moratoorium meid ei aitaks. Eestis on endiselt mitmeid haridusasutusi, mis õppetegevuse jätkamiseks kvaliteetseid ruume vajavad. Modulaarne kooliarhitektuur võiks olla Eesti järgmine ruumiline edulugu, kuid täielikult ei saa loobuda ka unikaalhoonetest.

On halb, et mõned lähiaastatel valminud koolimajad on arhitektuuris ja sisustuselementides kujunenud niivõrd eksklusiivseks, et mõjuvad priiskavalt, riivates ühiskonna õiglustunnet, kuid kvaliteetset koolikeskkonda iseeneses ei tohiks kirjeldada kui luksust, sest hästi lahendatud kvaliteetne arhitektuur ei pruugi olla tingimata kallim.

Eriti just piirkondades, mis on ruumiliselt mahajäänud ja segregeerumas, vajame kvaliteetset, kuid maksumuse mõttes mõistlikult hinnastatud unikaalarhitektuuri ka edaspidi ja koos täpsemalt sõnastatud hanketingimustega, mis aitavad arhitektidel ja ehitajatel ühiskondlikke ootusi paremini mõista.