Neljapäeval tutvustatud analüüs märgib, et Eesti pikaajalised hariduskulud ületavad teiste Euroopa Liidu riikide, välja arvatud Soome, hariduskulusid umbes veerandi võrra ning et Eesti on euroliidu tipus hariduskulude osakaaluga valitsussektori kogukuludest.

Ülejäänud euroliiduga võrreldes läheb Eestis raha palju rohkem investeeringuteks, õpetajate palgaraha osakaal on samas väiksem, märgitakse analüüsis. Investeeringute ehk hoonete ehitusele kulunud raha osakaal Eesti hariduskuludes ulatub 14,9 protsendini, ületades ligi kaks korda euroliidu keskmist taset (7,8 protsenti). Samal ajal jääb Eesti tööjõukulude osakaal jooksevkuludes euroliidu keskmisele alla – vastavalt 67,5 ja 69,2 protsenti.

Haridusminister Kristina Kallas ütles, et Eestis ehitatakse luksuslikke haridushooneid ning liigsetele ehituskuludele soovib ministeerium piiri panna. Selleks luuakse kulumudel, millega pannakse paika soovituslik ruutmeetri keskmine maksumus ning see saab standardiks omavalitsustele, kes ehitavad uusi lasteaedu või ka koolimaju. Poliitilise otsusena peaks selle asemel rohkem raha suunatama palkadeks, lisas Kallas.

Kallas märkis ka, et ilmselgelt on viimasel 30 aastal koolihoonetesse üle investeeritud ning raha targemal jagamisel oleks saanud luksushoonete ehitamise asemel renoveerida palju rohkem koolimaju, kui praeguseks on suudetud. Kallas tõi eraldi välja MuBa, mis tema hinnangul on investeeringu suurust ja õpilaste koguarvu arvestades maailma kõige kallim õppeasutus.

Aaviksoo ütles, et üks suur järeldus oligi, et raha puudutavates otsustes väärtustatakse pigem hooneid kui inimesi.

"Me ei väärtusta tegelikult inimesi rahaotsustes. Sõnades ütleme, et see on prioriteet, aga raha kulutame ilusate asjade ja majade peale rohkem kui inimeste peale," lausus ta.

"Me räägime, et õpetaja on kõige tähtsam. Samal ajal õpetajate palgad moodustavad väga väikse osa eelarvest, palju väiksema osa kui teised kulud. Jääb selline mulje, et kohati makstakse kõik teised arved ära – ehitusarved ja elektriarved ja veearved ja transpordiarved ja koolilõuna – ja siis ülejäänud raha eest püütakse tasustada inimesi. Meil on vaja inimestele oluliselt rohkem tähelepanu pöörata. Inimeste väärtustamine rahalistes otsustes tuleb tõsta tähtsamale kohale. Ja mitte sõnades, vaid tegudes," lisas Aaviksoo.

Samas on investeeringud ehk uute haridusasutuste ehitamine olnud Eestis vajalik, sest koolimajad on olnud ja suur osa on endiselt kehvas seisus, märgitakse analüüsis. Teiseks on koolimajade ehitamisel kasutatud palju Euroopa raha, mida õpetajatele palga maksmiseks poleks nagunii saanud kasutada. "Kui Eesti investeeringute tase oleks Euroopa Liidu keskmisel tasemel ja raha kasutamisele ei oleks olnud piiranguid, oleks vabanevate vahendite arvel saanud tõsta õpetajate keskmist palka hinnanguliselt 20 protsendi võrra. Samas oleks koormus riigi/KOV eelarvele välisvahenditeta märksa suurem ja võimekus palka maksta selle võrra väiksem," märgitakse analüüsis.

Õpetajate palk sõltub, kui rikas on linn või vald

Töörühm toob välja, et õpetajate tööjõukulude toetamine ühtsetel alustel riigi toetusfondi kaudu ei ole taganud üle Eesti ühtset palgataset. Ebaühtlus tuleneb eelkõige linnade-valdade suurtest sotsiaalmajanduslikest erisustest ja tööjõu piirkonniti erinevast saadavusest. Näiteks ei sõltu õpetajate palgatase oluliselt omavalitsuste suurusest, õpilaste-õpetajate suhtarvust ega kogukuludest, kuid on tuntavas korrelatsioonis omavalitsuse teiste töötajate palgatasemega, märgitakse analüüsis. Jõukamates omavalitsustes on seega kõrgem ka õpetajate palk.

"Vaatamata poliitilisele eesmärgile tagada riikliku rahastamisega õpetajate ühtlane palgatase üle riigi, ei ole see õnnestunud," märgib töörühm.

Investeeringute ehk ehitusraha suhteliselt kõrge ja õpetajate palga madal osakaal hariduskuludest on selgelt näha üldhariduses. Analüüsis märgitakse, et õpetajate palgafondi suurendamine on võimalik kulustruktuuri muutuste kaudu.

Selleks, kuidas üle Eesti investeeringutoetusi jagatakse, oleks aga vaja selget, vähemalt kümneaastase perspektiiviga riiklikku süsteemi, mis arvestaks prioriteetide ja tegelike rahaliste võimalustega ja selle osa
peaks olema ühtsete kulunormide kehtestamine, öeldakse analüüsis.

Alushariduses kulu lapse kohta suurem kui üldhariduses

Alushariduse kohta märkis töörühm, et selle osakaal kõigist hariduskuludest on euroliidu kõrgeimate hulgas; üks põhjus on kõrged haridus- ja olmestandardid. Et alushariduses kulusid paremini juhtida, soovitab töörühm kasutada lasteaedade ehitamisel standardlahendusi ja rakendada ühtseid soovituslikke kulumudeleid.

Töörühma sõnul on märkimisväärne, et Eestis on alushariduse kulud lapse kohta suuremad kui üld- ja kutsehariduse kulud õpilase kohta.

Alushariduse jooksevkulud lapse kohta ulatuvad omavalitsuseti 5000−7000 euroni aastas, keskmiselt on jooksevkulud lapse kohta aastas 6069 ja kogukulud 7074 eurot. Põhi- ja keskkoolis on jooksvad hariduskulud õpilase kohta 3500 eurot aastas suuremates linnades ning 6000−8000 eurot hõredama asustusega valdades. Keskmine kulu õpilase kohta on 4200 eurot aastas munitsipaalkoolides ja 4400 eurot riigigümnaasiumides.

Kutsehariduses on liiga vähe raha

Kutsehariduses on rahaga aga veelgi suuremad probleemid, leitakse analüüsis. Nimelt on kutsehariduse kulutase madal ja langustrendis, sellest tingitud surve on viinud asutuste tasemel struktuursete muutusteni, mis ei võimalda tagada soovitud kvaliteediga haridust.

"Kutsehariduses on kulutuste üldmaht ja kulu õpilase kohta võrdluses teiste haridustasemetega madal. Lisaks on kulude tase suhtena SKP-sse viimasel kümnendil olnud tuntavas langustrendis," märgib töörühm.

Kutsehariduses puuduvad sisemised reservid oma tegevuse ümberkorraldamiseks ja lisaülesannete täitmiseks, lisatakse.

Töörühm esitas olukorra parandamiseks kolm ettepanekut: määratleda selgemini kutsehariduse koht ja ülesanded Eesti haridussüsteemis, seahulgas tuleks
konsolideerida ülesannete jaotust õppeasutuste vahel; tugevdada kutsehariduse kulu- ja eelarvestust ning töötada välja asjakohased kulumudelid. Analüüsida tuleks ka kutsekoolide õpetava personali palku ning viia need vastavusse õppekvaliteedi tagamiseks vajalike nõuete ja tööturu tegeliku olukorraga.

Lühidalt öeldes: kutsehariduse areng eeldab rahastamise kasvu.

Kulud kõrgharidusele on muu Euroopaga võrreldes languses

Eesti kõrghariduskulud on euroliidu keskmisega võrreldaval tasemel, ent on viimasel kümnendil olnud langustrendis.

Kõrghariduse rahastamist iseloomustavad suured erinevused ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide vahel, samuti rahastamisallikate paljusus. Seetõttu on keskmistatud näitajad kõrghariduse kulude puhul äärmiselt eksitavad, seda ka ülikoolide sisemiste kulude puhul: näiteks professorite palgad erinevad enam kui viis korda sõltuvat lisarahastuse tasemest.

Töörühm märkis ka, et erinevalt rahvusvahelisest praktikast moodustab Eesti kõrgkoolide keskne tegevustoetus alla poole nende kogutuludest, mis raskendab oluliselt asutuste põhitegevuse juhtimist, sealhulgas ümberkorraldusi strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

Töörühm soovitab leppida kokku üldine raamistik kõrghariduse ja akadeemilise teaduse rahastamiseks ning töötada välja uus rahastusmudel. Rahastama peaks kõrgkoole läbi institutsionaalne tegevustoetuse, mis võimaldaks tagada asutuse kõigi põhikirjaliste ülesannete täitmise.

Töörühm soovitab ka kaaluda kõrgharidussektoris struktuurseid muutusi, et suurendada rakenduskõrghariduse osakaalu ja vähendada õppekavade arvu, mis võimaldaks ohjeldada kasvavat kulutaset.

Et kõrghariduse rahastamine oleks jätkusuutlik, peaks poliitilise valikuna arutama ka õppemaksu sisseviimist ning vältima kõrge halduskuluga väikesi tuluallikaid, mis ei aita tegelikke probleeme lahendada, märgib töörühm.

Töörühm: tegevuspõhine riigieelarve ei toimi

Analüüsis kritiseeritakse ka tegevuspõhist riigieelarvet, mis töörühma hinnangul toimib ainult vormiliselt.

"Hariduse riigieelarveline rahastamine on killustunud mitmete ebamäärasel alusel määratletud ja läbipaistmatult formuleeritud finantsinstrumentide vahel, mis ei võimalda tagada eelarvevahendite kuluefektiivset kasutamist. Haridusasutustel, sealhulgas haridus- ja teadusministeeriumil (HTM), puuduvad avalikud eelarved. Vastutavate ametnike ja juhtkonna teave valitsemisala funktsionaalsest kulustruktuurist ja finantsseisust põhineb ad hoc päringutel. Hariduse sisuline juhtimine ja fiskaalne juhtimine toimivad üksteisest lahus ning koostöö on
formaalne. HTM-is tuleks luua haridusteenuste tagasisidestatud fiskaalse haldamise süsteem, mis võimaldaks sisuliselt jälgida eelarvevahendite kasutamise tõhusust ja mõjusust," märgitakse analüüsis.

Aaviksoo ütles analüüsi esitlusel, et selleks et aru saada, kuhu raha hariduses tegelikult läheb, tuligi ette võtta põhjalik töö. "Sest tegelikult seda pilti ei ole. Kui riigikogu ütleb, et nemad ei saa aru – keegi ei saa aru," lausus ta.

Aaviksoo sõnul on probleemiks ka sisu- ja rahastusküsimuste lahus hoidmine, mis tähendab, et suured ja ilusad plaanid tehakse ära enne, kui sellele kõigele on leitud rahaline kate.

Töörühm tõi ka välja, et haridusasutustel on riigieelarve välistest allikatest pärit tulusid 394 miljonit eurot, mis moodustab 17 protsenti kogukuludest ehk 1,1 protsenti SKP-st. Mõnevõrra probleemiks on see. et suurima osakaaluga on välisvahendid (sealhulgas tõukefondid) kogusummas 216 miljonit eurot – kui Euroopa Liidu toetused vähenevad, tähendab see tõsist väljakutset hariduse rahastamistaseme säilitamisele, märgib töörühm.