Euroopa Liit koostas nelja aasta eest vesinikustrateegia. Eesmärk on kasutada rohkem rohevesinikku ja seeläbi vähendada liikmesriikide süsinikuheidet ja sõltuvust maagaasist.

"Juba täna Euroopa ettevõtted kasutavad 10 miljonit tonni vesinikku aastas, aga see on vesinik, mille toormeks on maagaas. See on esimene samm, kus me saaksime vähendada oma maagaasi koormust. See aitab meil ka lahti saada viimasest 15 protsendist Vene gaasist, mida Euroopa ettevõtted ikka ostavad," lausus Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson.

Vesinikustrateegia edu viimase nelja aasta jooksul analüüsis Euroopa kontrollikoda äsja avaldatud auditis. Raporti koostaja, kontrollikoja liige Stef Blok ütles, et Euroopas on vaja väetiste, terase ja mujal keemiatööstuses vesinikku kasutada, aga komisjoni ambitsioonikad eesmärgid ei ole reaalsusega kooskõlas.

"Seatud eesmärgid ehk 2030. aastal Euroopa Liidus aastas toota 10 miljonit tonni vesiniku ja importida 10 miljonit tonni ei ole realistlikud. On väga ebatõenäoline, et see õnnestub. Seega me ütleme, et vaja on eesmärgid realistlikult ümber hinnata," lausus Blok.

Blok lisas, et liiga ambitsioonikate eesmärkide puhul võivad Euroopale tekkida Vene maagaasi asemel uued strateegilised sõltuvused – näiteks kalli rohevesiniku kasutamisel muutuvad teras või väetised Euroopas oluliselt kallimaks kui mujal.

"Kui kontrollikoda ütles, et nad ei näe rohevesiniku nõudluse kasvu sellises tempos, siis mõneti vastab see tõele. Esimeses etapis aastani 2030 on rohevesinik kallim kui maagaasist tehtud vesinik, aga samas Euroopa Komisjon ja liikmesriigid ise on valmis investeerima väga palju, et hinnavahe aastal 2030 vesiniku kasutajatele kompenseerida," leidis Simson.

Kontrollikoda kritiseeris raportis, et kuigi nende hinnangul on Euroopa Liit 2021.–2027. aastal jooksul kulutamas rohevesinikule 18,8 miljardit eurot, siis seatud eesmärkide saavutamiseks sellest ei piisa.

"Euroopa Komisjonil ei ole ülevaadet rahastusest, mida vaja on, ja neil puudub ülevaade, mida liikmesriigid rahastuse mõttes on juba ise teinud. See on üks asi, mis tuleb ära teha. Komisjon peab liikmesriikide, tööstuse esindajate ja asjatundjatega maha istuma ja saama selguse, palju raha vaja on ja seadma realistlikumad eesmärgid," lausus Blok.

Simson ütles, et mida komisjon teab ja juba näeb, on see, et rohevesinikule peab hinnavahe tasandamiseks oodatust vähem peale maksma.

"Nii nagu igal rätsepülikonnal on kallim hind kui masstootmisel, nii ka alguses on esimestel vesiniku tootjatel hinnad palju kallimad kui siis, kui tootmine saab loodetud mahu," märkis Simson.

Kontrollikoda tõdes ka, et vesinikuprojektid on takerdunud bürokraatiasse.

"2030 on vaid viie ja poole aasta kaugusel. Suurte tööstusprojektid teostamiseks või elektriliinide ehitamiseks, mida vaja on, et vesinikku toota, on viis ja pool aastat väga lühike aeg. Komisjon peab planeeringute protseduure kiirendama," ütles Blok.

Simson ütles, et ka see on mure, millega komisjon juba tegeleb. Näiteks loodi kuu aega tagasi esimene üle-euroopaline organisatsioon, mis tegeleb vesinikutaristu arendamisega. Simson tunnistas, et vesinikustrateegia on ambitsioonikas, kuid lisas, et seetõttu ei peaks käega lööma.

"Kontrollikoda ütleb väga õigesti, et iseenesest ei sünni midagi. Selleks peab olema väga tugev poliitiline suunamine ja julgustamine, et erainvestorid näeks, et sellel investeeringul on tulevikuperspektiiv ja need investeerimisotsused teeks," lausus Simson.