Koalitsioonileping on sisuliselt strateegiadokument ja peaks algama sellest, et kirjeldatakse hetkeolukorda. Mis on hästi ja mis on halvasti. Ja mida oleme teinud õigesti ning mida mitte.

Kui me majandusest räägime, siis on meie probleem uues geopoliitilises olukorras ja ka uues arengufaasis meie konkurentsivõime. Oleme oma majandusega jõudnud sellisesse faasi, kus meil ei ole eelist madalate palkade osas. Ehk oleme jõudnud sinna, kuhu oleme rohkem kui kolmkümmend aastat pürginud. Selle üle peaks ju rõõmu tundma, mitte kurvastama.

Aga mis võiks olla edasiseks eeliseks? Tööstuses käib kõrgema lisandväärtusega tihtilugu kaasas suurem kapitali- või energiamahukus. Meie elekter on Soomest ja Rootsist kaks korda kallim ning laenuintressid on samuti keskmiselt 1–1,5 protsendipunkti võrra kallimad. See aga tähendab meie inimestele ja ettevõtetele umbes miljardilist lisakulu aastas. Seda on rohkem kui kaks protsenti meie kogutoodangust ja see on tõsine probleem.

Nendele konkurentsipuudustele me koalitsioonilepingust lahendust ei leia. Toetuste maksmisega ettevõtetele me seda probleemi ei lahenda. Ammugi on ebaselge, kelle maksuraha arvelt me ettevõtetele toetusi peaks maksma. Kelle maksukoormust peaksime tõstma, et ettevõtjatele peale maksta?

Ma lootsin koalitsioonilepingust lugeda, et me ei tee regulatsioone karmimaks, kui on Euroopa Liidus nõutud ja kui mõnel pool oleme seda juba teinud, siis muudame ära.

Näiteks: miks on ühes maailma puhtaima õhuga riigis seaduses kirjas, et peame aastal 2030 tootma taastuvelektrit sama palju, kui me aastases lõikes tarbime? Ehk sada protsenti. Euroopas on see nõue 42,5 protsenti. Milleks meile sada protsenti? Me kõik teame, et külmal talvel, kui elektrit kulub kõige rohkem, on meil praktiliselt tuulevaikus.

Saavutamaks seda, et toodame aastases lõikes taastuvelektrit sama palju, kui tarbime, peaks meie tuuleparkide võimsus ületama 2,5 korda tiputarbimist. Ehk me peaksime suure osa aastast tuuleenergiat eksportima.

Esmapilgul tundub olevat ju igati hea plaan. Ikkagi eksport. Aga kahjuks me maksame sellele peale. Rohkem ekspordime, rohkem peale maksame. Meie ühiskonna kulud suurenevad, konkurentsivõime väheneb ja elatustase langeb. Kas me tõesti teeme seda selleks, et mõni ministeeriumi aktivist saaks konverentside lavadel särada ning kui hästi läheb, siis ka kõrge koha Brüsselis?

Koalitsioonilepingu energeetikat puudutav osa on täis loosungeid, aga nendega me konkurentsivõimet ei saavuta. Kogu energiamajandus tervikuna tuleks vaadata üle energeetiku ja ökonomisti pilguga. Ideoloogiatöötajatega jätkates me kaugele ei jõua.

Ulmeliste visioonide ja plaanide asemel oleks vaja vaadata suurt pilti ja saada aru, mis on võimalik ja mis mitte. Ning kui palju see maksab. Samuti on vaja suuremat avatust ja kaasamist otsuste tegemisel.

Näiteks praegu katab suur saladuseloor seda, miks otsustas kliimaministeerium järsku hakata meretuuleparkide ehitamist toetama. On ju teada, et maismaal on tuulest elektrit palju odavam toota kui merel. Mingit avalikku diskussiooni polnud, aga ühiskonnale plaanitakse võtta kolme miljardilist lisakohustust. Pluss uute võrkude ehitamine, mille kulu ka miljardites eurodes mõõdetakse. Sellistesse kohtadesse meie konkurentsivõime kaob.

Nagu heaks kombeks on saanud, lubab seegi koalitsioon bürokraatiat vähendada. Lepingus on kirjas, et "Vähendame reguleerimist ja kehtestame reegli, et iga uue ettevõtetele halduskoormust toova nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada".

Huvitav, kuidas see välja peaks nägema? Kui me võtame ESG raporteerimise mahu, siis ainukene võrreldav maht on ettevõtte raamatupidamine. Naljaga pooleks võib küsida, et kas meil kaob uue koalitsioonilepingu järel raamatupidamiskohustus.

Eelarve mõistes on nüüd vähemalt öeldud, et "korras rahandus" tähendab kuni kolmeprotsendilist defitsiiti. Aasta tagasi hakkas koalitsioon maksude tõstmisega eelarve puudujääki kärpima, aga puudujääk hakkas hoopis kasvama. Meie probleem oli kõrge inflatsioon ja valitsus otsustas seda käibemaksu tõstmisega veel kiirendada. Ja probleem eelarve puudujäägiga süvenes veelgi.

Minu arvates ei ole me toonud välja eelarve puudujäägi ühte tähtsat põhjust. Nagu me teame, on nominaalne majanduskasv võrdne reaalse majanduskasvu ja inflatsiooni summaga. Kuna inflatsioon on meil kolmkümmend aastat olnud oluliselt madalam kui nominaalne majanduskasv, siis oleme saanud palkasid ja ka muid eelarvekulusid tõsta vähemalt inflatsiooni võrra.

Nüüd, kui majandus langeb juba üle kahe aasta, on meil vastupidine olukord. Kulud kasvavad inflatsiooni tempos, kuid majanduse nominaalkasv ja eelarve tulude kasv on sellest madalam. Eelarve mõistes tähendab see puudujäägi kasvamist, mida oleme ka näinud. Ehk siis inflatsioon, mis on suurem kui nominaalne kasv, on meil kindlasti olnud üheks puudujäägi põhjuseks.

Käibemaksu tõstmine ei ole kindlasti hea mõte kuna see kiirendab inflatsiooni. Seda eriti olukorras, kus meie hinnatase on juba niigi suur probleem. Nii palju võiks koalitsioon oma enda vigadest õppida.

Maksuküüru kaotamine lükati vähemalt aasta võrra edasi. Seegi hea.

Maksude teemal oleks õiglane teha nii, et sissetulek aktiivse töö eest (palk) ei oleks kõrgemalt maksustatud kui passiivne sissetulek (dividendid ja üüritulu näiteks). Väärtust luuakse ikka tööd tehes ja seda kõrgemalt maksustada on vale. Sealt saaks kindlasti sadu miljoneid maksutulu lisaks.

Enne kütuseaktsiisi tõstmist oleks õiglane, kui elektriautoga sõitjad maksaksid vähemalt sama palju aktsiisi kui sisepõlemismootoriga autoga sõitjad. Teid lõhuvad ju elektriautod isegi rohkem.

Mina oleksin tulumaksu tõstmise asemel lõpetanud hoopis ära pensioni teise sambasse kogumise. Mul täpseid arve ei ole, aga see peaks olema enam-vähem sama summa. Kõik, kes tahavad, saaksid kolmandasse sambasse koguda. Ja pealegi peaks selge olema, et sellise madala sündimuse korral ei aita meid pikas plaanis ükski pensionisammas.

Uus valitsus nõrgestab oma energeetikapoliitikaga meie majandust ka edaspidi. Samuti vähendab ta tulumaksu tõstmisega inimeste ostujõudu ja kõrgema käibemaksuga tõstab hindu. Millega omakorda väheneb ostujõud. Ostujõu langusega langeb ka majandus. Meie elatustase jätkab langemist.

Kui aastatel 2020–2022 oli meie SKP inimese kohta ostujõudu arvestades 85–86 protsenti Euroopa keskmisest, siis eelmise aasta lõpuks oli see langenud 81 protsendini. Ja selle aasta lõpuks langeb tasemeni 78–79 protsenti, tasemeni, mis oli meil 2016. ja 2017. aastal. Kurb, aga tõsi.

Kokkuvõtteks on nii, et koalitsioonilepingut lugedes ei tekkinud tunnet, et nüüd on jalad põhjas.