Arvutustehnika ja digitaalne side aitavad inimestel oma tööd teha kiiremini ja kaugelt. Moodsad nutiseadmed aitavad meil ühenduda oma kodude, autode ja töökohaga, viibides ise samal ajal tööl, ühistranspordis või välismaal. Küberruumis toimub palju head ja kasulikku, aga paraku kohtame seal ka küberkuritegusid ja -rünnakuid.

Teadmised ei ole jäänud teoreetiliseks

Eesti seadis oma inimeste info kaitsmise prioriteediks juba enne kui eessõna "küber-" laiemalt levima hakkas ning riigi digitaalsemaks muutmisel peeti seda sihti meeles. Iga eluvaldkonnaga põimunud e-riigi aluseks on erasektoris ja ülikoolides tehtud krüptograafia- ja riskianalüüsiuuringud. Kusjuures meie krüptograafid on juba 1998. aastast esinenud valdkonna rahvusvahelistel konverentsidel ja avaldanud ajakirjades artikleid, millest mõned on saavutanud üle tuhande tsiteeringu.

Need teadmised ei ole jäänud teoreetiliseks. Eestis on alates 2005. aastast olnud võimalik anda valimistel oma hääl elektrooniliselt, Cybernetica on e-hääletuse süsteeme arendanud alates 2004. aastast. Selle aja jooksul on muutunud nii ohud kui ka kaitsemeetmed.

Meie internetivalimiste süsteem on muutunud keerukamaks ning kasutab mitmeid teadustööst alguse saanud tehnoloogiaid, et tagada valimiste jälgitavus, salajasus ja teised vajalikud omadused. Senisele lähenemisele andsid kõige otsesema hinnangu 2023. aasta valimised, mil üle interneti anti hääli rohkem kui paberil.

Maailm areneb aga pidevalt ja selleks, et tagada vankumatu kvaliteet ja usaldustase, on tarvis jätkuvalt pingutada. Üks oluline osa sellest on uue põlvkonna valimisvaatlejate, kellel on tugev tehnoloogiaalane taust, leidmine ja täiendavalt koolitamine. Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta ka õigusruumi, mida tuleb regulaarselt ajakohastada, et säilitada e-valitsuse turvalisus.

Tugev vundament riigikaitse arendamiseks

Eesti küberruumis tegutsevate spetsialistide kasvavad teadmised on leidnud üha rohkem rakendust ka riigikaitses, mis liigub samuti kiire tempoga aina laialdasema digitaliseerimise suunas. Seega tuleb traditsioonilise sõjapidamise kõrval kaitsta ka oma küberruumi ning see on midagi, milles oleme samuti juba praegu õigel teel.

Kui vaadata sõda Ukrainas, siis on suurem ja nähtavam osa lahingutegevusest veel teise maailmasõja laadne, massiivsel tulejõul ja jalaväerünnakul põhinev tegevus. Mõlemad pooled on üsna edukalt takistanud vastasel kontrolli haaramist õhuruumi üle. Tegevus merel on pärast ristleja Moskva uputamist minimaalne. Üle poole aasta kestnud lahingud Bahmuti ümber on klassikaline 20. sajandi alguspoole duell suurtükkide ja kaevikutest üksteist ründavate sõdurite vahel.

Siiski on mõlemad pooled tõhusalt rakendatud ka uusi tehnoloogiaid. Näiteks on efektiivselt kasutatud tänapäevaseid relvasüsteeme. Kuulsaks saanud HIMARS ei suudaks Katjušast enamat, kui iga tema rakett ei oleks sihitud luureandmete põhjal täpselt ja õigeaegselt tuvastatud sihtmärgi pihta. Selleks vajalikku luureinfot koguvad nii satelliidid kui ka mehitamata õhusõidukid, mida juhib litsentseeritud piloot üle satelliitside.

Näited võib tuua veel palju ning neid on igast sõjapidamise viiest keskkonnast (maa, meri, õhk, küberruum ja kosmos). Praegu kavandatavad relvasüsteemid sõltuvadki suurel määral infost ja eelkõige võimest seda kiiresti koguda, efektiivselt töödelda ja üle kõige turvaliselt õigetele osapooltele edastada. Lahinguvälja katab nüüd ühtne inforuum, mis hõlmab mehitamata ja mehitatud sõidukeid, õhusõidukeid, laevu, sõdureid ja nende relvasüsteeme.

Selliste süsteemide kaitsmine infoturbeohtude vastu on sama tähtis kui kaitse kineetiliste rünnakute vastu. Mõlemad võivad hävitada üksuse võime oma ülesannet täita. Edukas rünnak uudse drooni või soomuki digitaalsete osade vastu võib tähendada ka seda, et see ei jõua angaarist lahinguväljale. Või veel hullem, suunab oma lahingujõu vale või sõbraliku sihtmärgi vastu.

Eestis loodud võimekus keeruliste infotehnoloogiliste süsteemide turvaomaduste analüüsiks ning kaitsemeetmete loomiseks ja valikuks aitab nii meie kui ka meie liitlaste kaitsetööstusi, mis lähiaastatel kindlasti kiirelt arenevad. Esimesed teadus- ja arenduskoostöö lepingud on Eesti erasektoris juba sõlmitud, näiteks Soome Patria grupiga. On selge, et need ei jää viimaseks ning lisaks küberriigi kaitsele on infoturbel tulevikus roll ka meie ühe ja ainsa kodumaa kaitsel.