4. aprillil möödus NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni asutamisest 75 aastat. Sellest 20 aastat on ka Eesti olnud osa maailma suurimast sõjalis-poliitilisest alliansist. Praeguses pingelises geopoliitilises olukorras ei kujuta me ettegi, milline näeks välja elu, kui Eesti ei oleks 2004. aastal NATO-ga liitunud. Õigemini, selle peale ei taha keegi isegi mitte mõelda.

Eesti astus NATO liikmeks alliansi ajaloo suurima laienemise ajal. Lisaks meile ühinesid organisatsiooniga samal ajal kuus riiki. Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Bulgaaria, Rumeenia ning Eesti samaaegne liitumine NATO-ga tähistas oma olemuselt Venemaa mõjupiirkonnas olevate postsovetlike riikide läänestumist.

Seda saab lugeda NATO ajaloo üheks olulisemaks strateegiliseks võiduks kuni Soome ning Rootsi hiljutise liitumiseni. Meie naabrite liitumine alliansiga on samm nii NATO idatiiva kui ka kogu Läänemere ümbruse tugevdamisel. Eesti jaoks on ja jääb NATO peamiseks julgeolekugarantiiks.

NATO peab kaasas käima uute tehnoloogiatega

1949. aastal kirjutasid 12 Euroopa ning Põhja-Ameerika riiki alla Põhja-Atlandi lepingule ja sellest sündis organisatsioon, mida praegu tunneme NATO nime all. NATO-le vastukaaluks loodi külma sõja ajal Varssavi lepingu organisatsioon, mis oli Ida-Euroopa sotsialistlike riikide sõjalis-poliitiline ühendus.

75 aasta jooksul on NATO muutunud väga palju. Suurenenud on selle liikmete arv, muutunud on juhtimisprotsessid, prioriteedid ning väljakutsed. Ja väljakutseid NATO-l jagub.

Suur väljakutse mitte ainult NATO, vaid kogu kaitsevaldkonna jaoks on tehnoloogia kiire areng. Muidugi ei ole tegemist ainult väljakutsega, vaid see kätkeb endas ka uusi arengusuundi ja võimalusi. NATO peab kaasas käima uute tehnoloogiate ja sõjapidamise viisidega, olgu selleks tehisintellekt, kvanttehnoloogiad, masinõpe või elektrooniline sõjapidamine.

Rohkem kui ühte miljardit inimest kaitsev sõjaline organisatsioon on aga tihtipeale takerdunud venivatesse otsustusprotsessidesse, mille tõttu on tehnoloogilise eelise saavutamine vastaste ees väga raske. Oma roll on selles mängida nii erasektoril kui ka akadeemilisel ringkonnal.

Selleks, et arendada välja uusi tehnoloogiad, on oluline edendada koostööd kolme osapoole vahel. Väga hea näide sellest on Eestisse ja Ühendkuningriiki DIANA innovatsioonikiirendi loomine, mis annab erasektorile võimaluse välja töötada tehnoloogilisi lahendusi just vastavalt NATO vajadustele.

Eesti poliitiline mõjukus alliansis on aastate jooksul oluliselt kasvanud. NATO on meie partner ja meie oleme väga arvestatav partner NATO jaoks. Eelkõige on Eesti mõjukus alliansis kasvanud just küberkaitse valdkonnas. Julgen öelda, et Eesti on NATO küberkaitse süda.

Selle aasta veebruaris registreeris Riigi Infosüsteemi Amet 439 mõjuga küberintsidenti ning nende analüüsile tuginedes jätkusid aktiivselt ka sõjategevusega seotud küberründed. Sõda Ukrainas on näidanud, kui oluline on küberruumi kaitsmine, ning sellest tulenevalt on Eesti roll alliansis suurenenud.

Üha suurenevaks trendiks küberkaitses on rünnakud kriitilise infrastruktuuri vastu, näiteks detsembris rünnati Ukraina suurimat telekomiettevõtet Kyivstar. NATO ajaloo suurim küberrünnak toimus 2007. aastal, kui Venemaa korraldas massilise küberrünnaku Eesti vastu. Sellele järgnesid väga kiired arengud tugevdamaks NATO küberkaitset ning juba 2008. aastal loodi Tallinnasse NATO küberkaitsekoostöö keskus.

Suuresti Eesti õppetunni põhjal ja Eesti eestvedamisel tunnistas NATO 2016. aastal esmakordselt küberruumi sõjaliste operatsioonide domeeniks. 2019. aastal loodi kaitseministeeriumi sihtasutus CR14, mis keskendub Eesti, liitlaste ja partnerite küberjulgeoleku alase ekspertiisi tõstmisele ning Eesti juhtpositsiooni hoidmisele ja arendamisele küberinnovatsiooni ja –teadlikkuse valdkonnas.

Meie mõjukust näitab seegi, et Eesti on maailma suurimate küberõppuste Locked Shields ja Crossed Swords korraldajaks. Lisaks panustab Eesti aktiivselt NATO küberkoalitsiooni tegevustesse ning on eelmise aasta lõpus Ukraina abistamiseks loodud IT-koalitsiooni üheks eestvedajaks.

NATO on Eesti jaoks oluline mitte ainult sõjalises, vaid ka majanduslikus mõttes. Turvaline ja stabiilne julgeolek on soodsaks pinnaseks nii kodumaistele kui ka välisinvesteeringutele.

Muidugi on ettevõtjad muutunud Ukraina sõja tõttu majanduskeskkonna osas skeptilisemaks, kuid NATO-sse kuulumine on meile kindlasti kaasa toonud ka atraktiivsema majanduskeskkonna. Praeguses eriti keerulises geopoliitilises olukorras julgetakse kindlasti investeerida rohkem NATO liikmesriikidesse kui riikidesse, mis NATO-sse (veel) ei kuulu.

NATO ja Hiina

NATO artikkel 3 ütleb, et iga riik peab individuaalselt ja kollektiivselt arendama oma suutlikkust vastase relvastatud rünnakule vastu astuda. Alates 2014. aastast on Eestis püsivalt NATO liitlased ning neile lisandus 2017. aastal NATO lahingugrupp.

Eesti toetub küll suuresti enda liitlastele, kuid me ei saa unustada ka iseenda panust meie riigi julgeoleku tagamisse. Saame olla uhked, et sellel aastal tõusevad meie kaitsekulud üle kolme protsendi SKP-st ning ka Eesti riigikaitse arengukava 2022-2031 näeb ette eelkõige just laiapindse riigikaitse arendamist.

Olin esimene, kes tuli välja ideega muuta riigikaitseõpetus kohustuslikuks. Seda juba 2019. aastal, kui Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainas ei osanud veel keegi ette näha. Mul on hea meel, et selle vajalikkusest on aru saadud ning eelmise aasta sügisest riigikaitseõpe koolides kohustuslikuks tehti.

NATO olulisusest rääkides peame oma geograafilise asukoha tõttu eelkõige silmas Venemaa Föderatsiooni. Tõesti, Venemaa on küll meie naaberriik, aga üha suuremat ohtu on hakanud Eestile kujutama Hiina. Seda eriti seetõttu, et Hiina on Venemaa üks suurimaid strateegilisi partnereid.

Hiina Rahvavabariigi huvi ja tegevused Euroopa Liidu ja eelkõige NATO riikides ei ole mingi saladus ning sellele on korduvalt viidanud nii välisluureamet kui ka kaitsepolitsei.

Just küberruum on see, kus Hiina kõige aktiivsemalt tegutseb. Eriti püütakse enda mõju avaldada infotehnoloogiliste vahendite kaudu, olgu selleks kas Hiina päritolu tehnoloogia kasutamine Eesti piiripunktides, 5G-võrkude arendamine või eestlaste seas populaarse sotsiaalmeediaplatvormi Tiktok kasutamine.

Samal ajal ei saa unustada akadeemilist maastikku, sest teadus- ja arendusinformatsioon pakub Hiinale erilist huvi. Viimastel aastatel on ka Eestis olnud juhtumeid, kus meie riigi kodanikud on Hiina jaoks luuranud. Ülikoolid, mõttekojad ja teadusasutused on Hiina Rahvavabariigi, Hiina Kommunistliku Rahvapartei ja Hiina saatkondade jaoks ideaalsed keskkkonnad lobitöö ja pehme jõu arendamise jaoks.

Alates 2013. aastast on Hiina oma Vöö ja Tee initsiatiivi kaudu, majandusliku koostöö edendamise egiidi all aktiivselt juurutanud oma  mõjuvõimu üle maailma. Hiina huvi on investeerida riikide taristuprojektidesse, eriti kriitilisse infrastruktuuri. Näiteks mõni aeg tagasi avaldas Hiina väga aktiivset huvi Tallinna-Helsingi tunneli rajamise vastu.

Ka 2021. aastal Brüsseli tippkohtumisel vastu võetud NATO 2030 kontseptsioon mainib Hiina tõusu ohuna alliansi terviklikkusele ja rahvusvahelisele julgeolekule. Seega ei oota Eesti NATO-lt tuge julgeoleku tagamisel ainult Venemaa vastu, vaid üha rohkem ja rohkem ka Hiina Rahvavabariigi vastu.

NATO on sõjalis-poliitiline organisatsioon ja seetõttu mõjutab maailmapoliitikas toimuv ka NATO-t. Veel sellel aastal on ees ootamas mitmed suured valimised, olulisemateks neist on kindlasti Euroopa Parlamendi ja USA presidendivalimised. Saame ainult loota, et ka peale neid valimisi püsib NATO tugeva ja ühtsena.

Meie oleme omalt poolt teinud kõik, et väärikas alliansi liige olla ja seetõttu saame ka toetuda NATO-le. Üks on aga selge, Eestis pole kunagi olnud turvalisem kui praegu. NATO vihmavari kaitseb meid. Nagu on Lennart Meri öelnud: "Ei kunagi enam üksi".