Kuidas panna Eesti majandus taas kasvama? Seda võlurohtu otsivad praegu nii poliitikud kui ka majandusteadlased ja -analüütikud. Eesti viimase kümne aasta majanduslugu on, vähemalt silmatorkava ja intrigeeriva tasandil, olnud paljuski meie kiiresti kasvanud idufirmade nägu.

Sajad miljonid eurod voolasid investeeringutena piltlikult öeldes alles eile sündinud Eesti ettevõtetesse. Sealt jõudsid need rahajõed edasi töötajateni ning kogu majandusse, tuues kaasa uued säravad linnaosad, luksusautod ja viieeurosed topsikohvid.

Siis aga tekkis rahale jälle hind ning ka sellist kasvu toetanud majandustsükkel sai läbi. Need esimese põlvkonna idufirmad olid ennekõike äpitegijad – pea iga inimese taskusse oli jõudnud nutitelefon, mis ootas nutikalt rakendamist. Nüüdseks on äppide sepistamise palang suuresti läbi. Suurem osa suurepäraseid ideid on ellu viidud, tugevamad rakendused on ellu jäänud, kujunenud on uued turud ja nende tasakaal.

Kuna esialgne õhin ja tuhin on mõneti vaibunud, on olnud kuulda hääli, et kas "see iduvärk" oligi vaid üks mull ja kas nüüd naaseme "normaalse" majanduse juurde. Vaidleksin sellistele mõtetele vastu. Eesti idufirmade tõeline kuldaeg võib-olla alles tuleb.

Eesti idufirmad murravad füüsilisse maailma

Äpimaailma küpseks saamine ei tähenda, et Eestis enam idufirmasid ei asutataks. Või et alles homme loodavad ettevõtted ei võiks kümne aasta pärast olla väärt miljard eurot ja maksta Eestile kümneid miljoneid makse. Küll aga liigub idufirmade maailma raskuskese selgelt mujale.

Uus märksõna on tehnoloogiat sisaldavad füüsilised tooted. Mõni Eesti tööstusettevõtja on rääkinud, kuidas on isevärki äge tunne, kui kõnnid läbi tootmisruumide ja piltlikult või ka päriselt patsutad järjest mitme tuntud Eesti tehnoloogiaeksportööri omatoodete juppe, Eesti inseneride saavutusi. Meie näeme, et sellise, äppidest mitte sugugi vähem innovaatilise tootearenduse hoog on Eestis aasta-aastalt kasvamas. Sama kinnitab ka Startup Estonia värske statistika: sedalaadi idufirmad on tänavu kaasanud viis korda rohkem investeeringuid kui mullu.

Sellel trendil on kaks suuremat põhjust. Esiteks, sõltumata sellest, kas rohepööre on kiire või aeglane, fakt on see, et me oleme kogu majandusega energia säästmise kursil. Loogika on puhtalt äriline: väiksema keskkonnajäljega tootmine on enamasti lõppkokkuvõttes ka odavam tootmine. Euroopa Liidu rohereeglid kiirendavad seda üleminekut.

See aga tähendab, et samm-sammult tuleb kogu meie tööstusühiskond uuesti leiutada. Kõigi tootmis- ja tarneahelate energiasäästlikuks tegemine tähendab uusi ja väga suure isuga turge tuhandetele uudsete toodetega ettevõtetele. See on täpselt idufirmade kasvulava.

Teiseks, vaba maailm on pannud diktaatorite vastu jala maha ning öelnud, et siia maale ja mitte kaugemale. Euroopa relvastab end taas. Julgeoleku mõttes teeb liitlaste ladude tühjus ja aastakümneid lahjasid kaitseinvesteeringuid murelikuks. Aga selline olukord koos värske tugeva tahtega asjade seisu parandada tähendab aastakümneteks tellimusi just innovaatilise tehnoloogia ettevõtetele.

Kaitsetööstus pole asi iseeneses, vaid ennekõike lihtsalt uusima tehnoloogia leidlik kombineerimine lõhkeainega. Või ka lihtsalt veel paremate sensorite, akude ja muu leiutamine veel kiiremini, sest võidab see, kes näeb kaugemale ja kestab kauem. Kaitsetööstuse seemned on Eestis ammu mullas ja küll peagi hakkab idude põld haljendama.

Uue kasvu kiirendi – kutseharidusreform

Välised eeldused Eesti idufirmade uueks buumiks on olemas. Küsimus on, kas suudame avanevaid võimalusi ära kasutada. On põhjust mõõdukaks optimismiks. Eesti väiksus või õigemini efektiivne kompaktsus on meie tugevus.

Esmapilgul võivad iduettevõtjad ja rasketööstuse juhid tunduda inimestena eri maailmadest, aga Eestis siiski juba on tugev koostöökultuur füüsilise tootega idufirmade ja tootmissektori vahel. See ongi meie uue majanduskasvu üks võtmeid, mida tuleb aina edasi keerata.

Sellest tuleneb, et väliskapitalile kuuluvate uute tootmisüksuste tekitamise kõrval, mis Eesti oma innovatsiooni ega kodumaise kapitali kasvamist just ei toeta, tasuks tegeleda ka Eesti uute ükssarvikute jaoks soodsa keskkonna loomisega. Vaja on seda, mida idufirmadel ikka, pädevaid inimesi. Nüüd on neid vaja idufirmade tootmispartneritel, kes aitavad õige idee ja võitmatu tahtega ettevõtjatel läbi katsetuste reaalse tooteni jõuda.

Nii et Eesti uus majanduskasv sõltub suuresti haridusest. Äpiajastu tegi tarkvaraarendusest Eestis lugupeetud ja ihaldusväärse ameti. On aeg, et nüüd sünniks sama masinatööstusega seotud erialadega. See pingutus väärib küünlaid lisaks ka sel põhjusel, et kuitahes kõrgtehnoloogiliste füüsiliste seadmete arendamine ja tootmine vajab inimesi kõigil oskuste tasemetel. Väärika palgaga tööd saavad doktorid ja magistrid, aga teises otsas ka üksnes lihtsama kutseõppe diplomiga inimesed. Sealjuures üle Eesti.

Seega on Eesti idufirmade uus buum inseneride ja mehhatroonikute, aga ka keevitajate ja raualõikajate nägu. Soovin valitsusele palju julgust ja jõudu kokku lepitud haridusreformide, eeskätt kutseharidusreformi mõistlikul elluviimisel. Need võivad olla kõige kaalukamad otsused, mida järgnevatel aastatel Eesti majanduse heaks tehakse.