Millises olukorras läheb Ukraina vastu oma 33. iseseisvuspäevale? Üle 20 protsendi territooriumist on kaotatud, energiakriis ja pealetung peaaegu kogu rindejoonel jätkuvad. Kas on ka häid uudiseid?

Loomulikult on teil õigus. Praegu on 26 protsenti Ukraina territooriumist Vene agressori poolt okupeeritud. Tõepoolest, venelased üritavad peaaegu iga päev meie energiasüsteemi Shaheedide, rakettide ja muude vahenditega hävitada. Tänase seisuga oleme kaotanud umbes 50 protsenti oma energiasüsteemist, pean silmas nii tootmis- kui ka transformaatorite võimsust. Rasked lahingud toimuvad Toretski ja Pokrovski suunas, Kramatorski ja Limani lähedal. See kõik on tõsi.

Kuid meenutagem selle täiemahulise sissetungi algust. 2022. aastal anti meile kolm päeva Kiievi langemiseni. Siis kolm nädalat. Siis kolm kuud. Ja Ukraina on juba kolmandat aastat võidelnud ja paljudel juhtudel võitnud. Seega on kindlasti ka häid uudiseid.

Vabastasime väga kiiresti 50 protsenti territooriumist, mille venelased täiemahulise sissetungi alguses okupeerisid. Täna lähenevad venelaste pöördumatud kaotused 600 000 võitlejale. Ukraina kaitsevägi hävitas üle 8000 tanki, 16 700 suurtükiväesüsteemi ja 366 lennukit. Sisuliselt hävitas Ukraina, kellel endal laevastik puudub, 33 protsenti Vene Föderatsiooni Musta mere laevastikust. Tänapäeval sellist asja nagu Musta mere laevastik ei eksisteeri – on ainult Musta mere flotill, kuna me hävitasime lipulaeva (Ukraina väed uputasid raketiristleja Moskva 14. aprillil 2022 – toim).

Peatasime Venemaa pealetungi Harkovi oblastis, kuigi meil puudusid mürsud ja relvad. Kuid me saime sellega hakkama ja täna puhastavad meie väed Voltšanskit ja teisi asulaid järk-järgult Vene sissetungijate käest. Ja lõpuks ka viimased uudised – meie operatsioon Kurski oblastis. Vaid kuue päevaga võtsime oma kontrolli alla ligi tuhande ruutkilomeetri suuruse ala, täiendasime oma vägede vabastamiseks vajalikku vahetusfondi ja kahjustasime tõsiselt Vene Föderatsiooni mainet. Me näitasime, et Putin ja tema totalitaarne režiim ei ole valmis kaitsma oma piire, oma territooriumi ja oma kodanikke.

Palju räägitakse Ukraina positsiooni tugevdamisest võimalikel tulevastel läbirääkimistel Vene Föderatsiooniga. Kas arvate, et see operatsioon, Ukraina vägede pealetung Kurski oblastis, tugevdab tõesti Ukraina positsiooni? Vladimir Putin on juba teatanud, et kui ukrainlased nii käituvad, ei ole läbirääkimised Ukrainaga võimalikud.

Kõigepealt tuleb märkida, et Ukrainal ei ole Kurski oblastis läbiviidaval operatsioonil eesmärki Venemaa territooriumit territoriaalselt omandada ega annekteerida. Peame kaitsma oma riiki ja rahvast. Kurski piirkond on piiriala, mida Vene Föderatsioon kasutas aktiivselt Ukraina territooriumi ja infrastruktuuri ründamiseks.

Viimastel kuudel on Kurski oblasti territooriumilt tehtud tuhandeid ja tuhandeid lööke, sealhulgas 265 raketirünnakut. Seega oli see piiriala Vene Föderatsiooni edasise agressiooni baasiks. Meie ülesanne on kaitsta oma rahvast kõigi jõudude ja vahenditega. Kui selleks oli vaja siseneda Vene Föderatsiooni Kurski oblasti territooriumile, siis tegime seda, kasutades ära enesekaitseõigust, mis on meile antud ÜRO põhikirja artikliga 51. Seetõttu lahendab see operatsioon tänapäeval palju probleeme.

Esiteks, nagu ma juba ütlesin, oleme näidanud, et Vene Föderatsioon on savijalgadel koloss. Teiseks hoidsime ära ohu oma piirialalt Sumõ oblastis. Ja ma olen kindel, et jätkame sellise puhvri loomist, et tagada oma kodanike turvalisust teistes piirkondades. Muu hulgas hajutab see Vene vägede tähelepanu, takistades neil jõulisemalt Donbassi või Zaporižžja suunal peale tungida. Sellest tulenevalt lahendab see operatsioon palju probleeme, kuid tahan veelkord rõhutada, et see on pealesunnitud, kaitsev ja suunatud eelkõige meie huvide ja kodanike kaitsmisele.

President Zelenski kinnitas hiljutises intervjuus, et Ukraina ei ole vastu Venemaa osalemisele teisel maailma tippkohtumisel. Aga kuidas esimene tippkohtumine lõppes? Hiina sinna ei tulnud ning Lõuna-Aafrika, India ja teised riigid keeldusid lõppdeklaratsioonile alla kirjutamast. Niinimetatud globaalne lõuna ei kiirusta Ukrainaga solidaarsust üles näitama. Mida sellisel juhul järgmiselt tippkohtumiselt oodata?

Kõigepealt tahan öelda, et esimene rahutippkohtumine oli Ukraina jaoks väga tähtis rahvusvaheline algatus. Seda fakti ei saa ümber lükata. Ukrainal kui enim mõjutatud osapoolel, kui agressiooni ohvril on õigus otsustada, milline on tee rahuni. Oleme oma ettepanekud ette valmistanud ja esitanud "President Zelenski plaani" või "Ukraina rahuvalemina".

See on samm-sammuline plaan, kuidas saavutada Ukrainas kõikehõlmav, stabiilne ja õiglane rahu. Samas mõistame üht lihtsat asja: Vene Föderatsioon ei istu meiega võrdsetel tingimustel läbirääkimiste laua taha, et seda plaani arutada ja kokku leppida. Seetõttu on meie ülesanne siin selge – muuta Ukraina rahuplaan arutelu kaudu rahvusvahelise üldsuse rahuplaaniks, võttes arvesse teiste riikide ja rahvusvaheliste osalejate seisukohti.

Peame selle muutma rahvusvahelise üldsuse plaaniks ja sundima Venemaad istuma läbirääkimiste laua taha mitte ainult Ukraina, vaid ka rahvusvahelise üldsusega. Tegelikult valiti see tee ja Ukraina esimene rahutippkohtumine sai väga tõsiseks sammuks õiges suunas. See oli üks etapp. Sisuliselt kogunesid paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhid – osalejaid oli 101 – Šveitsis (rahutippkohtumine Šveitsis Bürgenstockis toimus 15.–16. juunil 2024 – toim), et rahuplaaniga tegelemise protsess üle vaadata, arutleda ja anda sellele poliitilist hoogu.

Praeguseks on loodud töörühmad iga suuna jaoks, kõigi kümne punkti jaoks ning toimuvad arutelud. Loodetakse, et selle protsessi tulemusena kujuneb välja selge samm-sammuline plaan, et ellu viia rahuplaani – ma loodan, et juba rahvusvahelise üldsuse oma – ja see rahuplaan tuleks panna läbirääkimistelauale.

Muidugi on mõned "globaalse lõuna" riigid ja teised riigid, kes sellel tippkohtumisel kas ei osalenud või olid esindatud vaatleja tasandil. Kuid fakt on see, et nad jälgivad seda protsessi ja jälgivad toimuvat. Nad näevad juba selgelt sõnastatud ettepanekuid. Olen veendunud, et aja jooksul nad muudavad oma suhtumist. Näiteks lõppkommünikeele on alla kirjutanud juba 93 riiki ja neist kümmekond ühines pärast tippkohtumist. See näitab, et seda algatust uuritakse. Riigid otsustavad seda toetada.

Lõpuks pole see toetus Ukrainale kui sellisele, vaid toetus maailmale. Kes tahab rahu saavutada, siis palun, siin on tööriist selle saavutamiseks. Seetõttu on tegemist olulise rahvusvahelise algatusega, kuid see on alles algus, töö jätkub. Loodan, et lähiajal luuakse reaalne rahumeelse lahenduse plaan, mis pannakse läbirääkimistelauale.

Tõepoolest, president Zelenski märkis, et oleme avatud Vene Föderatsiooni liitumisele rahvusvahelise kogukonnaga ja osalemisele teisel Ukraina rahutippkohtumisel, kus tegelikult kaalutakse juba valmis rahuplaani. Loodame väga, et Vene Föderatsioon leiab selleks jõudu. Täna näeme, et ta ei ole läbirääkimisteks valmis ja panustab edasisele agressioonile, edasisele eskaleerumisele ning rahumeelsete jõupingutuste ja algatuste kahjustamisele.

Arvan, et see on vastus neile arvukatele riikidele, kellel on veel viimane lootus, et Vene Föderatsioon tuleb mõistusele ja naaseb läbirääkimiste laua taha. Kui Vene Föderatsioon läheb selle agressiooniga sügavamale, kui ta ületab üha rohkem rahvusvahelise üldsuse punaseid jooni, siis arvan, et rahvusvaheline üldsus reageerib sellele vastavalt, suurendades toetust Ukrainale, andes meile rohkem jõudu ja vahendeid oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks ning selleks, et seda agressiooni muul viisil peatada. Aga oleme avatud.

Otsus alustada läbirääkimisi EL-iga liitumiseks sündis eelmisel aastal. Läbirääkimised algasid sel aastal, kuid sellest protsessist kuuleme üha vähem. Saan aru, et konkreetsetest liitumiskuupäevadest ei saa rääkida, aga millises etapis Ukraina praegu on?

28. veebruaril 2022 esitas Ukraina Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse ja juba sama aasta juunis saime EL-iga ühinemise kandidaatriigi staatuse. Kuid iga selline algatus on tõsine protsess, tõsine töö. Ukraina on kõvasti pingutanud sisemiste reformidega ning oma seadusandluse kooskõlla viimisega Euroopa Liidu õiguse ja EL-i kandidaatriikide nõuetega. Meie töö on vilja kandnud.

Selle aasta juunis toimus Luksemburgis esimene valitsustevaheline konverents, mis tegelikult käivitas läbirääkimisprotsessi Euroopa Liidu ja Ukraina vahel. See on tähtis etapp ja oleme selle teekonna läbinud kõigest kahe aastaga. Läbisime selle sõjaoludes ja pean seda suureks saavutuseks nii Ukraina kui ka partnerite jaoks, kes teda sellel teel toetasid. Ennekõike tahan tunnustada Eesti pingutusi. Eestlaste eestvedamine, nende initsiatiivikus, asjatundlik abi, mida meile kogu selle aja on osutatud – see kõik on pretsedenditu.

Teil on õigus, et kuuleme sellest kõigest vähem, sest pikka aega ajalehtede esikülgedel olnud poliitiline protsess on liikunud tehnilisemale tasandile. Euroopa Komisjon kontrollib praegu meie õigusakte, et teha kindlaks nende vastavus Euroopa Liidu õigusele. See uuring viiakse läbi 36 osas, mis on rühmitatud kuude rühma. Sellest lähtuvalt peab Euroopa Komisjon iga rühma puhul otsustama, kas see vastab nõuetele või mitte, ja see annab meile teekaardi edasiseks tööks. Seega on praegu käimas selle läbirääkimisprotsessi edasise käigu läbivaatamine ja kujunemine.

Kas NATO tippkohtumine Washingtonis oli Ukrainale võit või mitte? Ühelt poolt kinnitasid alliansi riigid, et Ukraina tulevik on NATO-s. Teisalt, konkreetseid kuupäevi paika ei pandud. Ukrainale tehti selgeks, et sõja lõpuni pole mõtet NATO-ga liitumisest mõelda. Millised on teie arvates Washingtoni tippkohtumise tulemused Ukraina jaoks?

Ma ei hindaks selle tippkohtumise tulemusi võitude ja kaotuste kategoorias. See on keerulisem protsess ja keerulisem geopoliitiline maastik. NATO liikmesus on olnud ja jääb meie välispoliitiliseks eesmärgiks. Alternatiivi pole. Mõistame selgelt, et Ukraina suudab NATO-t tugevdada ja NATO suudab Ukrainat kaitsta.
Ukraina selge väljavaade liituda alliansiga on tagatis sõja kiirele lõppemisele ja tugeva julgeolekuarhitektuuri loomisele Euroopas. Juba täna on ilmne, et Ukrainal on selle turvalisuse loomisel võtmeroll.

Ilma Ukrainata on Euroopa julgeolekuarhitektuuri praegu võimatu luua. Sellest saavad kõik aru, lihtsalt mõned NATO liikmesriigid vajavad rohkem aega, et otsuseid teha, riske hinnata ja oma ühiskonda selle olulise sammu vajalikkuses veenda. Suhtume neisse asjaoludesse mõistvalt ning hoides alal Ukraina peamist ja püsivat eesmärki — saada NATO liikmeks — töötame samal ajal selle nimel, et luua endale selline julgeolekuarhitektuur, mis aitaks meil vähemalt osaliselt kaitsta end Venemaa agressiooni eest.

Tuletan meelde, et eelmisel NATO tippkohtumisel, mis toimus Vilniuses, võeti Ukraina toetuseks vastu deklaratsioon, mida tuntakse G7 deklaratsioonina (G7 on mitteametlik ühendus, kuhu kuuluvad Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid – toim). Aasta jooksul pidasime läbirääkimisi riikidega, kes selle deklaratsiooniga ühinesid, ja neid on 24. Selle aasta jooksul sõlmisime 25 julgeolekulepingut – deklaratsiooniga ühinenud 24 riigiga ja eraldi ka Euroopa Liiduga. Need lepingud annavad meile täna võimaluse loota pikaajalisele sõjalisele toetusele ja teatud julgeolekugarantiidele, aga ka kiireloomuliste konsultatsioonide mehhanismile tõsise eskalatsiooni korral.

Kui tohib, lähme tagasi viimase NATO tippkohtumise juurde Washingtonis.

Vaadelgem Washingtonis NATO tippkohtumisel toimunut absoluutselt pragmaatiliselt. Esiteks toimus 11. juulil tippkohtumine, millest võttis osa Ukraina president Volodomõr Zelenski ja sellel tippkohtumisel allkirjastati Ukraina pakt. See on väga oluline dokument, tegelikult raamdokument, mis ühendab kõik varem sõlmitud julgeolekulepingud. Kordan – selge arusaam pikaajalisest kaitsetoetusest Ukrainale, julgeolekugarantiid, konsultatsioonimehhanism. Võib öelda, et protsess jõudis NATO Washingtoni tippkohtumisel oma loogilise lõpuni. See on positiivne, kindlasti positiivne.

Järgmiseks, loodud on Ukraina koordineerimis-, väljaõppe- ja logistikarühm, mis hakkab koordineerima Ukraina mürskude ja relvade tarnimise protsessi. Kas see on oluline element?

Väga oluline, sest sõja alguses NATO sellist rolli ei mänginud. Nüüd on allianss muutumas aktiivsemaks osalejaks, kes aitab riikidel oma jõupingutusi koordineerida. Sisuliselt loodi Ramstein (Ukraina kaitse kontaktgrupp või Saksamaal asuva Ameerika sõjaväe lennubaasi järgi nime saanud Ramsteini formaat – 2022. aasta kevadel Ukraina abistamiseks loodud rahvusvaheline koalitsioon, mis hõlmab rohkem kui 50 riiki – toim), sest NATO ei võtnud seda koordineerivat rolli enda kanda. Kaks aastat hiljem Washingtoni tippkohtumisel otsustasime NATO rolli selles protsessis laiendada. See on väga tähtis.

Lisaks luuakse 40 miljardi USA dollari suurune fond Ukraina toetuseks, mis eraldatakse järgmisel aastal. Lisaks luuakse Poolas keskus, mis hakkab kogemusi vahetama ja spetsialiste koolitama. Ka see on väga positiivne.

Nii et minu arvates võime tippkohtumist objektiivselt vaadates pidada seda mitmest vaatenurgast edukaks, aga ka tähtsaks sammuks Ukraina täisliikmelisuse poole.

USA-st rääkides ei saa jätta puudutamata selle riigi eelseisvate valimiste teemat. Joe Biden on tugevalt toetanud Ukrainale abi andmist. Donald Trumpi kohta on seda raske öelda. Öelge, kas teil, see tähendab Ukrainal, on plaan B juhuks kui demokraat – see tähendab Kamala Harris – kaotab ja Donald Trump satub Valgesse Majja?

Kaasaegse Ukraina diplomaatia üks põhimõtetest on plaani B puudumine, sest kui keskendute plaanile B, ei rakenda te plaani A. Seetõttu on plaan A meie jaoks äärmiselt oluline. Ja plaan A suhetes meie suure sõbra ja partneri Ameerika Ühendriikidega seisneb selles, et me loodame väga kahepoolsele toetusele Ukrainale Ameerika Ühendriikides.

Tahame veel kord rõhutada, et Ukraina toetamine on Ameerika Ühendriikide, kogu Ameerika rahva ja ühiskonna ning mõlema konkureeriva osapoole huvides. Seetõttu on meie jaoks oluline just selline toetus. Seega on plaan A töötada selle nimel, et saada Ameerika rahvalt ja USA-lt maksimaalne toetus, olenemata sellest, milline juht istub Valge Maja ovaalkabinetis. Seetõttu oleme valmis tegema koostööd iga seaduslikult ja demokraatlikult valitud USA juhiga, et lahendada meie ühiseid probleeme ja tegeleda ohtudega, mis samaaegselt ohustavad Ukraina, USA ja Euroopa julgeolekut.

Lääne strateegia rahuläbirääkimiste osas langes kokku president Zelenski seisukohaga – läbirääkimisi on mõttekas pidada siis, kui Ukraina positsioon on tugevam, eelkõige tänu edule lahinguväljal. Kuid seni näeme sealsamas Donbassis vastupidist protsessi – Ukraina relvajõud on sunnitud taanduma ja venelased liiguvad edasi. Kui jätkame sellest strateegiast kinnipidamist, kas peame alustama läbirääkimisi praegusest veelgi keerulisemas olukorras?

Liigume mööda kaht paralleelset teerada, mis vahel ristuvad ja vahel mitte. Esimene rada puudutab pingutusi lahinguväljal, sõjalist edu. Praegu on olukord rinde eri sektorites üsna dünaamiline, arenedes eri sektorites erinevalt. Jah, teil on õigus – Donetski oblastis teevad venelased teatud taktikalisi edusamme. Nad on sellesse suunda koondanud suured jõud ja ressursid ning liiguvad seal edasi.

Teistes piirkondades liiguvad Ukraina väed aga edasi, vabastavad asustatud alasid ja tasandavad rindejoont – näiteks Harkovi oblastis. Või vaatame Kurski oblastis toimuvat: vabandust, aga kuue päevaga võtsime enda kontrolli alla territooriumi, mis on suurem kui need Ukraina alad, mille Venemaa suutis viimase aasta jooksul okupeerida. Seega muutub olukord lahinguväljal sõltuvalt sellest, kuidas jõude ja vahendeid kasutatakse.

Loomulikult sooviksime nii sõjalise kui ka diplomaatilise edu saavutamiseks saavutada tulevikus Vene Föderatsiooni ees tehnoloogilises sfääris eelise. Vajame kiiresti täiendavaid kaasaegseid lennukeid nagu F-16. Vajame hädasti lisatanke, jalaväe lahingumasinaid jne. Vajame hädasti õhutõrjesüsteeme – Patriot, SAMP-T ja teisi nüüdisaegseid süsteeme. Vajame nende jaoks piisaval hulgal mürske ja rakette.

Tähtis on, et meie partnerid mõistaksid kiiresti meie vajadusi ja loobuksid piirangutest neilt meile edastatavate relvade kasutamisele sügaval Vene Föderatsiooni territooriumil asuvate sihtmärkide vastu.

Tegelikult oli Kurski oblastisse sisenemise põhjuseks muu hulgas asjaolu, et meie partnerid neid piiranguid ei tühista. Selle tulemusel ei saa me tagada oma elanikkonna turvalisust ja oleme sunnitud sisenema Vene Föderatsiooni territooriumile. See kõik on üks väga oluline teerada – sõjaline tee.

On aga teinegi teerada – rahuläbirääkimiste rada. Ukraina on alati näidanud üles valmisolekut rahumeelseteks läbirääkimisteks. Võite näha, et oleme pidanud Venemaaga üle kahesaja läbirääkimisvooru, sealhulgas Normandia formaadi üle. Enam kui kümnel korral jõuti relvarahukokkulepeteni, mida Vene pool peaaegu kohe rikkus. Seega teame, mida läbirääkimised endast kujutavad, ja oleme alati selleks oma valmisolekut üles näidanud. Küsimus on selles, kas Vene Föderatsioon on läbirääkimisteks valmis? Läbirääkimisteks on vaja kaht poolt. Kuid see, mida me täna näeme, viitab sellele, et Venemaa ei ole läbirääkimisteks valmis. See on täiesti ilmne.

Tähtis on ka see, millist hinda tuleb rahu eest maksta? Ukrainlased on valmis pidama rahumeelseid läbirääkimisi, saavutama rahumeelse lahenduse, kuid mitte iga hinna eest. Me ei ole valmis ohverdama oma territooriumi, inimesi, territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Oleme valmis pidama läbirääkimisi kahel põhimõttel. Esimene põhimõte on teada: ei mingeid kokkuleppeid Ukraina kohta ilma Ukrainata. Teine põhimõte on, et see kõik peaks toimuma vastavalt ÜRO põhikirjale ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonile Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta. Need on põhimõtted, mille alusel oleme valmis läbirääkimisi pidama, kui Vene Föderatsioon on selleks valmis.

Muidugi vahel need kaks rada ristuvad ja kui lahinguväljal luuakse teatud tingimused, siis tekivad eeldused rahumeelseks lahenduseks ja läbirääkimisteks. Kahjuks ei näe me täna neid radu reaalselt ristumas ja sellist võimalust tekitamas. Aga me jätkame tööd. Ja muide, esimesest Ukraina rahutippkohtumisest sai platvorm, mis peaks sellisteks läbirääkimisteks pinnase ette valmistama. Kui vastavad tingimused tekivad, oleme valmis läbirääkimiste laua taha istuma ja tööd tegema. Kuid täna me selliseid tingimusi ei näe.

Hiljuti toimus Venemaa ja lääneriikide vahel suur vangide vahetus. Venemaa tõi tagasi oma agendid, sealhulgas elukutselise tapja, lastes samal ajal mitu sõjavastast opositsionääri läände. Kas te arvate, et need opositsionäärid suudavad läänes viibides olukorda mõjutada? Pean silmas nii olukorda Venemaal endas kui ka lääne arusaama Venemaast? Milline võiks olla selle mõju Ukraina vaatenurgast?

Esiteks on mul hea meel, et need inimesed ellu jäid. Ellujäämine pärast Venemaal vangis olemist ja piinamist on igaühe jaoks suur isiklik võit. Me näeme seda oma sõjavangide puhul. Näeme, et 90–95 protsenti sõjavangidest on piinatud. Väga sageli saame sõjavangide asemel tagasi nende laibad. See, et Vene opositsionäärid selle olukorra üle elasid, on juba suur pluss – loodetavasti Vene rahvale, aga eelkõige ilmselgelt neile endile.

Mis puudutab mõju, siis me loodame... või õigemini, nad saavad tõesti mõjutada. Aga kas nad seda teevad, on iseasi. Sest Venemaa opositsionäärid peavad selles olukorras tegema enda jaoks täiesti selge valiku – kummal poolel nad on. Ja see valik on täiesti selge – võit Ukrainale ja kaotus Venemaale või kaotus Ukrainale ja võit Venemaale. Sellises olukorras lihtsalt ei saa olla muud valikut. Praeguses olukorras on võimatu jääda valgeks ja plekituks.

Kahjuks pole me neilt selles osas veel selgesõnalisi seisukohti kuulnud. Me ei kuulnud neilt kõnet, mis sarnaneks kindral de Gaulle'i kõnele, kui mäletate, kuidas ta Suurbritanniasse jõudes prantslaste poole pöördus. See oli üleskutse kõigile prantslastele, et nad haaraksid relvad ja osutaksid vastupanu nende kodumaa okupeerinud režiimile. Tänapäeval on totalitaarne režiim Venemaa okupeerinud. Võiksime opositsioonilt oodata üleskutset vastupanule, üleskutset haarata relvad, üleskutset oma riiki vabastada.

Selle asemel kuulsime praeguses situatsioonis üsna ebamääraseid üleskutseid tühistada sanktsioonid, kuna need tabavad vene rahvast. Tuletan teile meelde, et sanktsioonid iseenesest ei ole karistus. Sanktsioonid on alati viis midagi peatada, antud juhul peatada Vene sõjamasinat. Ja mida karmimad ja tõhusamad need sanktsioonid on, mida rohkem need Venemaa sõjatööstuskompleksi ja pangandussüsteemi mõjutavad, seda suurem on võimalus, et me peatame selle sõjamasina ja päästame tuhandeid ja tuhandeid inimelusid.

Need sanktsioonid ei ole suunatud Venemaa elanike vastu. Kui Venemaa elanikkond millegi all kannatab, siis sisuliselt omaenda totalitaarse režiimi all, mis saadab nad Ukraina rindele tapale. Seetõttu tundub mulle, et sellised üleskutsed on antud olukorras täiesti kohatud. Venemaa agressiooni peatamiseks tuleb sanktsioone jätkata ja neid tugevdada.

Tänan teid, härra suursaadik, selle vestluse eest ja õnnitlen teid veel kord Ukraina iseseisvuspäeva puhul.

Aitäh, see on tõesti suur püha, mida iga ukrainlane võtab kui tõendit, et Ukraina on elus, Ukraina võitleb ja võidab.