Pole kahtlustki, et Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu on endistest Nõukogude Liidu vabariikidest olnud kõige edukamad, seda nii majandusarengu kui ka demokraatia ehitamise seisukohast. Sel nädalal tähistati kõigis neis kolmes riigis taasiseseisvumispäeva, mistõttu oleks kohane taas meenutada mõnda neist põhjustest, mis pööras need riigid teisele teele kui näiteks Moldova, Gruusia, Valgevene, Ukraina või isegi Kasahstani.

Baltimaade edukuse põhjusi on majandus- ja ühiskonnateadlased palju vaaginud. Esile tõstetakse julgeid turumajanduslikke reforme 1990. aastatel, geograafilist lähedust Põhjamaadele, Euroopa Liiduga liitumist ja teisigi faktoreid. Ometi unustatakse tihtipeale ära üks olulisemaid tõukejõudusid: kõik need kolm riiki suutsid end õigeaegselt distantseerida Venemaast, nn Vene maailmast ja nõukogude minevikust – vastavatest väärtustest, mentaliteedist ja institutsioonidest.

Mida loosung "ära Venemaa küljest, kaugemale Nõukogude minevikust" siis tegelikult tähendas? Majanduses tähendas see seda, et hakati üles ehitama lääne stiilis turumajandust ja juurutama vastavat ettevõtluskultuuri ning hoiduti postsovetlikes riikides nii laialt levinud nn oligarhilisest kapitalismist, mis toob enamasti endaga kaasa kontrollimatu korruptsiooni, ametnike omavoli ning suurärimeeste järelejätmatu sekkumise poliitikasse.

Poliitikas tähendas see, et välditi tugevat presidendivõimu, mis oleks kergesti suubunud autoritaarsusesse. Riigiaparaat puhastati nõukogudeaegsetest ametnikest ning õigusriiklusest sai uue süsteemi põhiline alussammas. Ühiskonna tasandil toimus võrdlemisi kiire läänelike väärtuste omaksvõtt ning nõukanostalgia ja vastav mentaalsus sattusid kiiresti põlu alla.

Tõsi, Eesti liikus Venemaast ja nõukamentaliteedist distantseerumise rajal kiiremini kui Leedu ja eriti Läti, kuid Euroopa Liiduga liitumise ajaks 2004. aastal olid kõik kolm riiki oma arengus suuresti samas kohas.

Tekib küsimus, miks näiteks Ukraina, Gruusia ja Moldova ei valinud sarnast teed. Siin tulebki mängu teine oluline tegur: Baltikumi rahvad kogesid juba alates 1990. aastate lõpust, et orientatsioon läände tasub end ära. Täpsemalt lahti seletades, kui teistes Nõukogude vabariikides kestis majanduslik surutis veel mitu aastakümmet ja mõned on oma elatustasemes siiani umbes samas kohas kui aastal 1991, siis Baltikum koges muljetavaldavat majanduskasvu juba vähem kui kümnendi jooksul peale Nõukogude Liidu lagunemist. Hilisem Euroopa Liiduga liitumine suurendas läänelike hüvede kättesaadavust veelgi.

Selle kõrval hakkasid nn Vene maailma võlud järjest vähem ja vähem ahvatlevamad tunduma. Sellise tervitatava tendentsi süvenemist on praegu isegi näha venekeelsete inimeste noorema põlvkonna hulgas nii Eestis kui ka Lätis.

Baltikum koges oma läänemeelsete otsustega seoses positiivset tagasisidemehhanismi. Rahvas nägi, et läänelik majandus ja demokraatia töötasid. Samal ajal teised endised postsovetlikud riigid midagi sarnast ei kogenud, jäidki pendeldama ida ja lääne vahel ning mõned leidsid, et Vene-orientatsioon toob isegi enam kasu.

Sõda Ukrainas on avanud taas kord paljude Ida-Euroopa riikidele silmad, et pöörata pilk lääne suunas. Küsimus pole ainult selles, kas vastavate riikide ja elanikud ja eliidid soovivad integreeruda läänega, vaid küsimus on lääne valmisolekus neid riike ja rahvaid aidata. Kui lääs pole valmis antud piirkonnas panustama samasuguse positiivse tagasisidemehhanismi loomisesse, nagu see töötas omal ajal Baltikumi puhul, siis oleme paraku lasknud käest järjekordse ajaloolise võimaluse.

Kui lääs soovib, et "Vene maailm" Ukrainas ja ülejäänud piirkonnas lõpuks ikkagi võidule ei pääseks, siis seda võitlust ei peeta ainult lahinguväljal, vaid ka majanduses, diplomaatias ja poliitikas, kuid ennekõike inimeste südames, et kuhu lõpuks kuuluda tahetakse.

Kommentaari pikemat ingliskeelset versiooni saab lugeda ajakirjast The Baltic Times Magazine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.