Autokraatia on midagi halba. See on selge ja keegi eriti ei püüagi vastupidist väita. Mingit režiimi võib nimetada nii autokraatiaks kui diktatuuriks kui totalitaarseks, kuid sisuliselt ei ole mõtet nende terminite erinevust lahti harutadagi. Igal juhul on tegemist millegi inimühiskonnale justkui vastumeelse asjaga.

Taolised režiimid saavad olemas olla põhjusel, et hirmunud elanikkonnast osa teeb võimuga koostööd, teised on lihtsalt vait ja siis on ka mõned vastuhakkajad või vasturääkijad, kes kinni pannakse või maha lüüakse. Ja selle režiimi tipus on üldreeglina halb poliitik, kes tugineb armeele ja eriteenistustele ja politseile.

Paljudele kindlasti teada Anne Applebaum on selle nähtuse eri aspekte aja jooksul eri külgedest vaadelnud. Seekord võtan jutu aluseks tema seni viimase raamatu. "Autokraatia Inc. Diktaatorid, kes tahavad maailma juhtida" (Anne Applebaum "Autocracy, Inc. The Dictators Who Want to Run the World", 2024) ei ole mahult suur, pigem pikem essee.

Raamatus leiab Applebaum, et 21. sajandi reaalsus on teine ja autokraatiaid juhivad nüüd keerulised võrgustikud, mis tuginevad kleptokraatlikele finantsstruktuuridele, keerukale julgeolekuteenistuste võrgule ja tehnoekspertidele, kes tagavad jälgimise, propaganda ja valeinfo levitamise. Ehk nagu üldse kõik siin ilmas, on ka autokraatia ülesehitus muutunud keerukamaks.

Omavahel on autokraatiad justkui erinevad. Hiina kommunism ja Vene natsionalism erinevad teineteisest, kuid ka Venetsueela bolivarismist, Põhja-Korea chuch'e ideedest või Iraani islamiradikalismist. On ka pehmemaid variante ja segavorme, mida puhuti nimetatakse illiberaalseks demokraatiaks – Türgi, Singapur, Filipiinid ja Ungari. Kohati on need justkui demokraatliku maailma poolel ja kohati ei ole.

Nähtust tasub aga jätkuvalt jälgida. Üks põhjus on kasvõi selles, et nagu me taustajuttudes oleme märkinud, on demokraatiad jäänud loorberitele puhkama ja nende hulk on hakanud kahanema. Autokraatlike režiimide hulk on aga kasvul.

Demokraatia on laias laastus mitmel pool raskustes. Valimisi muudetakse puhuti farsiks, korruptsioon on omandanud globaalse ärimudeli ilme. Ja kui arvati, et tehnoloogia areng võimaldab demokraatial seda ohustavate nähtustega paremini hakkama saada, siis eksiti. Tehnoloogia ei võtnud autokraatiate üle võimust, autokraatiad on õppinud tehnoloogiat enese huvides ära kasutama.

Autokraatiat piirab märksa vähem reegleid kui demokraatiat. See on üks selle külgetõmbejõududest. Küsimusteta äritegevus on paljudele maadele, õigemini nende eliitidele, palju kütkestavam kui pidev aruandlus ja avatus. Ja mittedemokraatlike maade osa maailma majanduses kasvab. Maailmapanga andmeil oli aastal 2000 OECD ehk umbes 40 demokraatliku riigi osakaal maailma koguproduktis 92 protsenti. Mullu oli see vaid 61 protsenti.

Nagu öeldud, tegemist on uue aja autokraatiatega. Rahvusvaheline koostöö on neile küll omane, kuid eelkõige omavahel. Teistega põhineb see puhtal majanduslikul kasul või hetkeolukorral.

Omavahel tehakse koostööd võimul püsimiseks. Nii tagatakse mitte ainult oma varandus ja julgeolek, vaid ka karistamatus. Alati jääb riike, kuhu autokraat isegi kõige halvema arengu puhul varjule saab minna. Ollakse valmis kasvõi paariaks muutuma, seda siis demokraatlike riikide seas. Isolatsioonis olles jätkatakse aga koostööd omasugustega, kes aitavad nii sanktsioonidest mööda hiilimisega kui ka väärinfo levitamise ja propagandaga.

Nüüdisautokraatiatel on Applebaumi sõnul ühine vaenlane, demokraatlik maailm. Täpsemalt NATO, Euroopa Liit, siseopositsioon ja liberaalsed ideed tervikuna. Nad ei talu mõisteid nagu kohtute sõltumatus, seaduste neutraalsus, sõnavabadus, sõltumatu ajakirjandus ja nii edasi. Laias laastus võib öelda, et autokraatia eesmärk on nii demokraatliku maailma kui ka oma teisitimõtlejate hävitamine.

Omal ajal usuti demokraatiates, et kaubavahetus, diplomaatia ja majandusliku jõukuse kasv muudavad endised kommunistlikud riigid demokraatlikeks. Ei muutnud. Hongkongi viimane Briti kuberner Chris Patten ütles kord, et briti eliidil olid luulud, kui nad kujutlesid, et jõukam Hiina muutub automaatselt demokraatlikuks. Ei muutunud.

Applebaum kirjutab, et autokraatia ei ole geneetiline nähtus ja mingi kultuur, keel ega religioon ei tooda seda automaatselt. Autokraatia on poliitiline süsteem, ühiskonna korralduse viis ja vahend võimu organiseerimiseks. Ükski riik ei ole autokraatiale määratud, nagu ei ole ükski riik ka demokraatiale määratud.

Venemaa puhul arvab Applebaum, et autokraatliku projekti alged olid Vladimir Putinil võib-olla juba nõukaajal KGB Dresdeni esinduses töötades. Ta nägi, kuidas lääne poliitikud rääkisid demokraatiast ja õigusriigist, samas kui firmad ja pangad aitasid autokraatial areneda. Ehk ametisse astudes oli Putin hästi kursis lääne kahepalgelisusega.

Nüüdisajal on nii Venemaal kui ka teistes autokraatiates tähtsal kohal elanikkonna teadvuse kontrollimine läbi info filtreerimise. Lisaks ei pakuta rahvale enam ideid utoopiast ega elust unelmate maailmas. Pigem püütaksegi muuta inimesi küünilisteks ja passiivseteks, kuna ega mujal parem ei ole. Et meie riik võib olla korrumpeerunud, aga teised on hullemad. Et meie liider ei pruugi teile meeldida, kuid teised on hullemad. Ja paljuski see töötab. Seda künismi ja passiivsust levitatakse kogu maailmas.

Applebaum peab vajalikuks sellele vastu seismiseks ühistegevust hakatuseks korruptsiooniga võitlemisel maailmas. Kinnisvaratehingute ja firmade omanike läbipaistvaks muutmist, pimedate rahaülekannete ja pangaparadiiside kaotamist ja muud sellist. See kõik võib tunduda idealistlikuna, kuid see võib olla üks väike võimalus. Pean lisama, et tulemus ei ole sugugi tagatud.

Demokraatia on maailma ajaloos seni vaid lühiajaline nähtus, eriti oma praeguses vormis. Me ei tea, mis suunas maailm areneb. Majanduslik kihistumine ja kliimast ning sõdadest tulenev rahvaste liikumine võivad edukalt heita hagu just autokraatiate lõkkesse. Tulevikku me ju ei tea, mis aga ei tähenda, et selle paremaks muutmise nimel askeldama ei peaks.