Ando Kiviberg: eestlased kui enesesalgamise maailmameistrid
Mina ei näinud äsja Leedus käinuna riiki, mis oma arengult Eestit edestab. Vastupidi, Eesti avalik ruum on oluliselt paremas korras ning Eesti inimeste elustandard kõige laiemas tähenduses on kindlasti kõrgem kui meie lõunanaabritel, kirjutab Ando Kiviberg.
Eesti üheks suurimaks riskiks on saanud religioossete mastaapideni kasvanud ennasthävitav ja ülepingutatud enesega rahulolematus. Religioosne seepärast, et see rahulolematus põhineb sageli uskumusel, mitte tegelikkusel. Mind on pikemalt pannud imestama see innukus, kuidas Eesti ühiskond enesesalgamises maailmameistritiitli poole püüdleb. Tark oleks oma enesekindlus ning meelerahu taas üles leida.
Üks viimasel ajal tihti silma torganud võtteid on meie eneseusu kõigutamine teesiga, et Eestist on saanud Balti riikide kõige mahajäänum maa. Priskelt on kosumas legend sellest, kuidas Lätil läheb meist paremini ning Leedu on Eestist möödunud ning jätnud kaugele selja taha. Tõde selgub ikka tõelisust kõrvutades ning seda püüangi nüüd teha.
Ärgu mu Läti ja Leedu sõbrad solvugu, sest järgnev võib paista eestlasliku arrogantsi ja enese paremaks pidamisena. Selle kirjatüki eesmärgi huvides kannatage palun mu muljete vahendus ära, sest peegeldan värsket isiklikku kogemust nii õiglaselt, kui selleks võimeline olen.
Kõigi nende paljude Eesti majandusinimeste alarmkellade valguses, et Leedu on meid arengus edestanud, süttis minus soov näha riiki, meie saatusekaaslast, mis teeb asju oluliselt paremini kui meie. Arengu eelduse kuldreegel on, et õppida tasub parematelt kui sa ise.
Niisiis oli mul viimase kuu vältel õnne külastada nii Vilniust kui ka Riiat ning veeta kummaski paar päeva. Mulle meeldivad mõlemad. Riias ja Vilniuses on isikupärane ning Tallinnast märksa erinev vanalinn, on ajalugu, on maitsekat uudsust, on kulinaarseid elamusi ning sümpaatseid kohtumisi säravate inimestega. Aga väide, et Leedu on elatustasemelt Eestist möödunud ning kaugele selja taha jätnud, on pehmelt öeldes üle võlli liialdus.
Kohtumine reaalsusega algab Vilniuse lennujaamas, mis võrreldes meie inimsõbraliku Tallinna omaga jätab külastajale ohtralt segaseid tundeid ning arusaamatust. Leedu pealinna õhuvärav ei ole ilmselgelt Leedu valitsuste jaoks viimastel kümnenditel prioriteetne objekt olnud. Kes pole käinud, siis võtke see külastus ette ning saate aru, millest jutt.
Lennujaamast kesklinna võtab taksosõit sõltuvalt kellaajast ligi pool tundi ja sõidu vältel jõuab ümbrust vaadelda ning tähelepanekuid teha üksjagu.
Nii Leedus kui ka Eestis moodustavad suurema osa elamufondist nõukogudeaegsed kortermajad. Meie siin teame ja näeme, et nende soojustamise ning renoveerimisega on Eestis tegeletud juba pikemalt ning usinasti. Linnapildis – ja kaugelt mitte ainult Tallinnas – domineerivad korda tehtud fassaadidega korruselamud, uued aknad, uksed, rõdupiirded jne.
Leedus on sellega samuti tegeletud, kuid silmatorkavalt vähem. Avalikus ruumis paistavad valdavalt hooned, mida viimati korrastati nõukogude ajal. Kõige sellest tulenevaga, nagu näiteks roostetavad ja kohati lääpa vajunud rõdupiirded, katkised fassaadipaneelid ning kirev mosaiik erinevat tüüpi akendest, mida iga korteriomanik on vahetanud nii, kuidas parajasti võimalust on olnud. Muide, Riias panin tähele sama.
Ühistranspordi puhul hakkab näiteks Vilniuses silma, et kuigi nad on tublisti investeerinud uutesse bussidesse, siis paljud trollid on endiselt nõukogudeaegsed. Ja mitte need nunnu Škodad, mis Tallinnas kunagi ringi sõitsid, vaid toonase tööstuse enda toodang. Need roostes, kooruva värviga ning viltuste akendega trollid on pärit otsekui mingist paroodilisest Sojuzmultfilmi teosest.
Kesklinnas on märgata mitut poolelijäänud suuremat büroohoone ehitust, mida on alustatud aastaid tagasi ning mille ümber ehitusaedadele tõmmatud reklaamtekstiilid narmendavad otsekui mälestused 15 aasta tagusest sügistormist. Ning veel, usute või mitte, aga teed on Eestis oluliselt paremas korras kui Leedus.
Valisin kirjeldamiseks vaid mõned näited, et vahendada oma järeldust, et kui Leedu on meist kuidagi majanduslikult ette sammunud, siis elatustasemele ja avaliku ruumi arengule ei ole see veel küll piisavalt mõjuma jõudnud hakata. Ütleksin enamatki: neil on võrreldes meiega üsna pikk tee veel minna.
Seega mina ei näinud äsja Vilniust külastanuna riiki, mis oma arengult Eestit edestab. Vastupidi. Eesti avalik ruum on oluliselt paremas korras, meie kodanikele pakutavad avalikud teenused on kindlasti paremini korraldatud ning Eesti inimeste elustandard kõige laiemas tähenduses on kindlasti kõrgem kui meie lõunanaabritel.
Oleme endiselt päris pikalt ees ning see vahe ei paista kahanevat. On tore, kui Leedu kodanikud saavad oma palga eest – mis on oluliselt väiksem kui Eestis – natuke rohkem asju osta kui meie siin, sest seal on kaubad pisut odavamad, aga see kõige olulisemat ei muuda.
On tõsi, et meie maksud on lõunanaabritest kõrgemad. Nii Lätis kui ka Leedus on kehtiv käibemaksumäär 21 protsenti. On madalamad määrad toiduainetele. Aga taas: Eesti inimesed saavad oma maksude eest ka rohkem avalikke hüvesid. Meile eeskuju andvad riigid asuvad ju põhjas ning läänes. Samuti ka meie ettevõtete sihtturud.
Küllap mäletavad kõik president Toomas Hendrik Ilvese tähendusrikast lauset "Mis toonud on meid siia, see enam edasi ei vii". See mõte kuulutas ette, et Eesti kui odavama allhanke maa aeg saab läbi ning tuleb tõusta riigiks, mille ettevõtete kõrge lisandväärtusega originaaltoodang põhineb meie oma teadlaste ja nupumeeste ning -naiste leiutistel.
See ümberkasvamise protsess ongi praegu käimas, aga kahjuks võtab see aega. Sama protsess on ees ka meie lõunanaabritel. Saame kindlasti mõne aasta pärast näha, kes selles võistluses edukamaks on osutunud.
Mis puudutab aga tulevaid maksumuudatusi, siis teame ju kõik, miks seda vaja teha on. Eesti julgeoleku senisest oluliselt tugevamaks ehitamine on meie kõigi huvides ja on ääretult tähtis, et sellesse annavad oma osa kõik kodanikud ning ka ettevõtted. Teist Eestit pole antud ja meil pole siit kuskile mujale minna.
Oma riigi ning valitsuse suhtes tuleb kindlasti olla nõudlik ning kohane arvustamine on demokraatliku riigikorralduse toimimiseks vägagi vajalik. Ka eestlaslik rahulolematus, kui see olukorra parandamise nimel innukamalt tegutsema utsitab, on hea ja kasulik. Ülemäärane ning ebaõiglane kriitika kõigutab eneseusku ning teeb tarbetut kahju, hoidkem ikka pea püsti.
Ärgem olgem enesesalgamise maailmameistrid. Meil ei lähe kaugelt nii kehvasti, nagu paljud meie kaasmaalased seda liiga tihti tõestada püüavad.
Toimetaja: Kaupo Meiel