Hinnanguliselt kaks kuud tagasi saime Eestis järjekordselt kinnitust, et meie konkurentsivõime on nii Euroopa partneritega võrreldes kui ka maailma kontekstis langenud. Nimelt kukkus Eesti IMD iga-aastases konkurentsivõime edetabelis seitsme koha võrra 33. kohale, jäädes alla mitte enam Skandinaavia ning Lääne-Euroopa riikidele, vaid nüüd ka Leedule.

Vaid mõned nädalad varem tutvustati riigikogus konkurentsivõime ekspertkogu avaldatud raportis lisaks IMD poolt välja toodule samuti erinevaid konkurentsivõime languse põhjuseid. Raporti kohaselt on Eesti peamisteks väljakutseteks konkurentsivõime tõstmisel seotud näiteks nii kvalifitseeritud tööjõu puudusega kui ka vähese selgusega valitsuse prioriteetide ja poliitikate osas¹.

Käesoleva aasta veebruaris avaldatud "Eesti majanduse arengut toetavate ettepanekute analüüs"² juhtis samuti tähelepanu mitmete juba pikalt teada olnud Eesti majanduse kitsaskohtadele, mille tulemusena Eesti konkurentsivõime on ajas langenud ning mille eiramine halvendab meie positsiooni tulevikus veelgi.

Juba välja toodud analüüsides ja raportites öeldut kinnitas juuli lõpus ka konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp, kelle hinnangul on Eesti suurimateks probleemideks nii konkurentsivõime vähesus kui ka vähene usaldus valitsuse majanduspoliitika osas.³

Irooniline on see, et nii juulis ametist tagasi astunud kui ka eelmised Reformierakonna juhitud valitsused on küll sõnades seisnud nii Eesti konkurentsivõime tugevdamise kui ka ettevõtluse eest tervikuna, kuid paljuski ilma mõjuanalüüsideta läbi viidud maksumuudatused koos ettevõtluse seisukohti eiravate poliitikate tulemusel on Eestit tabanud taasiseseisvumise aja pikim majanduslangus.

Kuigi mitmed Eesti konkurentsivõimet negatiivselt mõjutanud tegurid ei olegi otseselt seotud valitsuste majandus- ja rahapoliitiliste otsustega, on olnud viimasel kolmel Reformierakonna juhitud valitsusel olnud nii inimeste kui ka ettevõtete positsioonide parandamiseks piisavalt meetmeid alates energiakandjate mitmekesisemast ja laiapõhjalisemast subsideerimisest koos uute energiavõimsuste turule toomisega, ettevõtete (otsesest) toetamisest, maksudega mitte mängimisest, bürokraatia vähendamisest ning lõpetades konkreetse majandus- ja tööstuspoliitilise tegevuskava koostamisest ja järgimisest.

Võimaluste kasutamata jätmine koos ebamääraste otsustega loob ebastabiilse keskkonna, mis aga pärsib ettevõtlust. Probleem, mille olemust kirjeldas hästi Allar Jõks käesoleva aasta juunis⁴.

Jätkuvalt on Eesti ettevõtjad olukorras, kus meie Euroopa partnerid toetavad oma ettevõtteid läbi erinevate skeemide ja toetusmeetmete ning üritavad majandust elavdada, parandamaks seeläbi nende ettevõtete konkurentsivõimet. Eestis kujunes seevastu suve esimesel poolel kõige tähtsamaks teemaks küsimus, kas Kaja Kallas sõidab Euroopasse või mitte.

Sellises ebaselges ärikeskkonnas puudubki ettevõtetel kindlus konkurentsivõimet tõstvate investeeringute tegemiseks, sest iga uus päev võib tuua seniste seisukohtade ja põhimõtete diametraalse muutumise.

Üldist majanduskeskkonda ei paranda ka olukord, kus kolmel valitsuspartneril on lahendustest vägagi erinev nägemus. See on omakorda tekitanud olukorra, et kõik teavad, et probleem eksisteerib, kuid potentsiaalsetes lahendustes ei suudeta kokku leppida. Jääb mulje, et loodetakse lihtsalt üldisemale majanduskeskkonna paranemisele, mis suurendaks maksutulu ja lahendaks esile kerkinud probleemid nagu nõiaväel.

Kahjuks on viimased aastad näidanud, et Eesti Panga ega rahandusministeeriumi majandusprognoosid ei pruugi tegelikkusega ühtida ning meist sõltumatutele välistele teguritele lootma jäädes väheneb Eesti konkurentsivõime meie partneriga võrreldes veelgi.

Samal ajal on Eestis jätkuvalt üks euroala kõrgemaid inflatsioone⁵, hinnatase ületab Euroopa Liidu keskmist⁶ ning ostujõu pariteeti vaadates langes Eesti 2023. aastal tahapoole Hispaaniast, Portugalist ning Leedustki⁷.

Siiski näevad nii eelmise kui ka praeguse valitsuse liikmed erinevatele kiirhinnangutele tuginedes pidurduvas majanduskasvus juba häid uudiseid^8;9, mis aga näitab, et puudu on olukorra adekvaatseks lahendamiseks nii erialasest pädevusest, kuulamisoskusest kui ka pealehakkamisest.

Kristen Michali valitsuse plaan kui valgus tunneli lõpus?

Kahjuks on valitsuse esimesed sammud juba jõudnud tekitada pahameelt nii avalikkuses laiemalt kui ka saanud kriitikat ettevõtjatelt. Laiapõhjalise julgeolekumaksu kehtestamine on Eesti kontekstis kahtlemata vajalik ja väljapääsmatu, kuid teha seda selliselt, et tõstetakse nii käibe- kui ka tulumaksu ja täiendavalt aktsiise, halveneb ühelt poolt kõige haavatavamate leibkondade toimetulek, tõuseb jätkuvalt inflatsioon koos hindadega^10;11

Tagatipuks väheneb ettevõtete rahvusvaheline konkurentsivõime võrreldes meie naabritega veelgi. Välja pakutud majandus- ja rahanduspoliitilised ei ole vastutustundlikud ega ühiskonna talumispiiri arvestavad.

Konkurentsivõime tõstmise jaoks ei ole ettevõtjate jaoks realiseerunud ka viimastel aastatel poliitikute ning ametnike lubatud suur elektrihinna langus, mis pidi saama üheks ettevõtete konkurentsivõime ja ekspordi kasvu aluseks.

Hoolimata lisandunud taastuvenergia võimsustest, on Eesti jätkuvalt sõltuv välisühendustest, mujal meie hinnapiirkonnas toodetavast odavast elektrist ja heitkogustega kauplemise süsteemist. Nii öeldakse nüüd, et erinevate tegurite kokkulangevusel on Eestis elektrit puudu ning hindade langusele ei tasu lähitulevikus lootma jääda¹².

Kokkuvõtvalt tähendab see, et Eestis ja Balti hinnapiirkonnas on elekter stabiilselt märkimisväärselt kallim kui meiega konkureerivates piirkondades¹³, mis omakorda pärsib otseselt energiamahuka tööstuse ja selleks vajaminevate tugiteenuste võrgustike arenemist ja vähendab võimalike välisinvesteeringute mahtu.

Kuigi poliitikud ja eksperdid armastavad mantrat, et tootma peab kõrge lisandväärtusega tooteid, mis loovad ühiskonnas raha ja rikkust, on see keeruline, kui sama toote tootmine on naaberriigis ettevõtja jaoks soodsam, mis omakorda tähendab soodsamat hinda lõpptarbijale.

Idee ise on loomulikult õige, kuid valitsuse kujundatud ärikeskkond seda kahjuks ei toeta. Aastaid on riigil puudunud ka korralik ja läbimõeldud tööstuspoliitika, mis on olemas meie lähinaabritel Lätil ja Soomel, rääkimata juba Euroopa tööstuse gigantidest Saksamaast ja Prantsusmaast. Olukord on kummastav, sest kuigi tööstus on Eesti suurim majandussektor¹⁴, on see jäetud viimastel aastatel vaeslapse rolli, seda olenemata valitsuse nõutavast innovatsioonist, mida töötlevalt tööstuselt justkui pikisilmi oodatakse.

Lenno Uusküla kirjeldas ERR-i portaalis ilmunud uudises¹⁵, kuidas Leedu valitsuse teadlikud majanduspoliitilised valikud on nende positsiooni võrreldes Eestiga parandanud ja kui Eestis käesoleva aasta esimeses kvartalis majandus langes, siis Leedus juba tõusis. Samuti ei ole näha, et Leedus realiseeruksid probleemid, millega Eestis inimesi hirmutatakse¹⁶, kui keegi julgeb mainida pangamaksu.

Mida siis teha, majandus on jätkuvalt languses ning selle muutmiseks ei oska täitevvõim justkui midagi peale hakata. On loogiline, et valitsus ei saagi mõjutada nõudlust välisturgudel või Euroopa Keskpanga kehtestatavaid intresse, kuid valitsus saab õppida meie Euroopa partneritelt, keda on toodud aastakümneid Eestile ka eeskujuks ja lõpuks hakata kuulama nii ettevõtjaid kui ka neid esindavaid erialaliite. Alati ei ole vaja leiutada jalgratast ning jääda kindlaks oma ideoloogilistele põhimõtetele kui on näha, et need baseeruvad valedel eeldustel ja nende juurutamine on riigile pigem kahjulik kui kasu(m)lik.

Valitsuselt ootaks seega mitte jälle uusi ja suurustavaid arengukavasid koos uhkete visioonidokumentidega, vaid erialast pädevust kombineerituna kompetentsiga, mis võimaldaks koos ettevõtjate ja erialaekspertidega kujundada Eestist tõeliselt konkurentsivõimelise keskkonna, mis soodustab erinevaid majandussektoreid ega ole kujundatud kohati ebapädevate poliitikute ideoloogilistest suunitlustest.

Eesti ei ole maailmas ainulaadne riik või eksperiment. Õppida tuleb oma partneritelt ja teha koostööd nendega, kes riiki tegelikult oma maksudega üleval peavad.