Viis protsenti üleväljakärbet, välja arvatud prioriteetseks kuulutatud niinimetatud võimevaldkonnad, mida ei puututa. See on lähtepunkt, mille valitsus on sõnastanud. Ministeeriumites pigistatakse või kivist vesi välja, et kuidagi eeskätt majanduskulusid vähendada, sest personali kallale ka nagu minna ei tahaks.

Kas aga karedamale tualettpaberile ülemineku ja harvema koristamisgraafikuga saab lahendada struktuurset probleemi, kus riigi püsikulud aasta-aastalt kasvavad, ent tulud järele ei tule?

"See probleem, mis meil viimaste aastatega on tulnud, ongi eeskätt seotud nende nii-öelda prioriteetidega, kus me ei ole suutnud kulude kasvule piisavalt piiri panna ja ei ole võib-olla mõelnud piisavalt hästi läbi seda, kuhu me kulutame," ütles Eesti Panga ökonomist, presidendi majandusnõunik Kaspar Oja.

"Eelmised valitsused on proovinud teistsuguseid lähenemisi, kus ei anta protsendikärbet – me seda tulemust nägime, et et väga ei õnnestunud. Olukorra teevadki keeruliseks senised välistused – riigikaitse, haridus, tegelikult ka sotsiaalkulud, millest kõike pole välistatud, aga osa mulle tundub, on, näiteks pensionid. Need on ka kõige suuremad kuluartiklid, kuhu kõige rohkem raha tervikuna kulub. See, mis üle jääb, on väiksem osa. Ja igast valdkonnast nüüd leida need protsendid saab olema üsna keeruline," rääkis Eesti Ekspressi poliitikatoimetaja Urmas Jaagant.

"70–75 protsenti avaliku sektori kuludest on palgafond ehk inimesed. Seal efekti saavutada ilma et sa ei mõtleks sellele, kuidas mingid tegevused asendada tehnoloogiaga, mingeid tegevusi delegeerida erasektorile – nii kaua, kui neil on ülesandeks kärpida, innovaatilist mõtlemist ei tule," lausus Marek Helm, kes oli maksu- ja tolliameti juht aastatel 2011–2017.

"Kui võtta riigieelarvet nii, et püüaks sealt kõik niinimetatud prioriteedid välja võtta ja vaadata ainult palgakulu, mis on keskvalitsuse kontrolli all, siis jääb sinna kusagil alla kahe protsendi SKP-st. Tegelikult seda osa kärpides ei ole võimalik eelarvet tasakaalu viia. See osa on väiksem, kui meie eelarvedefitsiit," lausus Oja.

Kriitikutel hinnangul annaks riigi kärpimine õiget tulemust alles siis, kui alustaks ministeeriumite ja nende allasutuste tegevuse ülevaatamisest. Kas kõik, mida riik teeb, on üldse vajalik?

"Seda peaks tegema kogu aeg, see ei peaks käima hoogtööna, et vahepeal laseme asjadel kasvada ja siis hakkame kärpima. See on ju tegelikult ministrite ülesanne alati vaadata seda, et kas raha kasutatakse õigesti ja kas nende asjade, mida me teeme, jaoks on reaalset vajadust," ütles Jaagant.

"Tegevused niikuinii, aga sellest, ma arvan, on halb alustada. Tegelikult tuleks vaadata üle eesmärgid. Põhimõtteliselt mõtestada läbi, mida asutus täna teeb, kuidas seda teeb ja sealhulgas ka, mida ei võiks enam teha või ei peaks enam tegema," märkis Helm.

Helm asus pärast eelmist suurt majanduskriisi 2011. aastal juhtima maksu- ja tolliametit. Raskete aegade päranduseks olid madala motivatsiooniga inimesed, kellega ühiskonna maksumoraali tõsta poleks saanud.

"Teatud valdkondade personali voolavus oli 25 protsenti. Nelja aastaga vahetub sul kogu koosseis, millest sa räägid juhina, muutuste juhtimises? Minule keegi kärpeülesannet ei antud, ma võtsin selle ise," ütles Helm.

Selle tulemusel kahandas Helmi meeskond maksu- ja tolliameti personali viiendiku võrra.

"Selle vähema arvu koosseisuga, 21 protsenti vähem, maksuamet muutus tegelikult efektiivsemaks.  See võiks olla kõikide avaliku sektori juhtide igapäevane mõtlemisülesanne ja mitte kärpe mõttes, vaid selles mõttes, kuidas olla efektiivsem," lausus Helm.

"Efektiivsuse parendamist tuleks tegelikult teha kogu aeg. See ei saa olla ühekordne muudatus, et teeme ära ja arvame, et nüüd on korras. Minu arust on aastaid räägitud sellest, et meil on eelarves kuludest kusagil 80 protsenti niisugused (kulusid), mis on seotud varasemate lubadustega ja neid ei saa puutuda. Kui me tahame oma eelarve tasakaalu poole viia, siis me peame ilmselt ikkagi hakkama seda 80 protsenti ka kuidagi muutma. Kindlasti on meil neid valdkondi, kus me teeme midagi, mida me ei peaks tegema, kus me dubleerime, aga tõenäoliselt nendes valdkondades ei ole nii palju raha," rääkis Oja.

Jaagant ütles, et riigi sotsiaalkampaaniad ja -toetused võivad tunduda ahvatleva kärpimiskohana, aga hoiatab, et sedasi võib riik kaotada suure pildi, miks midagi üldse tehakse, samas kui kokkuhoid ei tuleks tegelikult suur.

"Alati võib küsida, kas mingi kampaania – sööge rohkem kala – on kuidagi vajalik. Niimoodi üksikuna võttes leiab ilmselt väga palju näiteid, kus see ei ole vajalik. Mida me harva küsime – kas need asjad on osa mingist suuremast plaanist," lausus Jaagant.

Jaagant oleks ettevaatlik ka avaliku sektori koolituste, lähetuste ja suvepäevade kärpimist nõudes, kuna ka need teenivad tegelikult suuremat eesmärki.

"Nende eesmärk on ju kas meeskonnatunnet tekitada, seda suurendada, inimeste omavahelist suhtlemist suurendada, inimesi targemaks teha, juurutada mingeid uusi lähenemisi. Ükski neist asjadest ei tule ju niisama, keegi ei hakka heast peast tegema midagi teistmoodi," ütles Jaagant.

Oja hinnangul oleks eelarve koostamisel vaja struktuursemat lähenemist. Ja see peaks algama riigi palgapoliitika muutmisest.

"Riik peaks otsima võrdlusandmeid teistest riikidest ja tegema niisuguse palgasüsteemi, mis on kõigile arusaadav, et vältida seda, et mingitel aastatel kampaania korras lükatakse ühes valdkonnas palkasid rohkem üles. Ma arvan, et meil on tugev esindusorganisatsioonide ja ametiühingute läbirääkimisjõud," lausus ta.

See on viinud selleni, et kes kõvemini kisab, surub riigi nurka ja saab oma tahtmise.

"Tulevaste läbirääkimiste puhul peaks silmas pidama seda, et me peame enne lubaduste andmist, et palk tõuseb järgmise kolme aasta jooksul x protsenti, vaatama üle, et kas see on võimalik meie maksusüsteemi juures ja kuidas me oleme võrreldes teiste riikidega," ütles Oja.

Oja on võrrelnud Eesti riigipalgaliste ametikohtade palku naaberriikidega, kuidas nende ametikohtade palgad suhestuvad keskmise palgaga.

"Keskmine palk (Eesti) arstidel oli eelmisel aastal kusagil 2,4 korda Eesti keskmisest, Soomes on 2,2. Need vahed struktuuris ei ole väga suured, aga kui me need tõlgendame miljoniteks, siis on need vahed juba küllaltki suured," lausus Oja.

Kuidas meie õpetajate palgad suhtena keskmisesse palka meie naaberriikidega võrdluses on?

"See võib kõlada üllatavalt, aga tegelikult on need pigem kõrged," nentis Oja.