Räägime sõjapidamisest. Väga lai mõiste, millega uudiste vahendusel kõik paratamatult iga päev kursis oleme, aga ilmselt keerulisem, kui tavalisele raadiokuulajale välja paistab. See on väga palju muutunud, isegi kui jälgida kas või Ukrainas toimuvat viimase kahe ja poole või kolme aasta jooksul. Aga Eesti kaitseväelaste peamine kogemus sõjast ja lahingust pärineb ju hoopis Afganistani ja Iraagi sõdadest, kus eestlased on olnud liitlase rollis koos ameeriklaste või brittidega. Ka teie ise olete oma ilmselt kõige vahetuma lahingukogemuse saanud Afganistani sõjast.

Jah, vastab tõele, et 2006, 2007 sai seal oldud kontingendiülemana, küll mitte otseselt lahingutegevuses, vaid pigem kontingendiülemana, tegutsedes brittide rakkejõustaabi juures ja nähes neid operatsioone natukene ülevaltpoolt pilguga. Küll aga sai ka üksusega maastikul käidud.

Kui te nüüd vaatate nendele kahele sõjale tagasi tänase kogemuse baasilt –Afganistani sõjale, mida te ise olete päris lähedalt näinud, ja Iraagi sõjale, kus väga paljud Eesti sõdurid käisid – kas need on tänaseks sellised kogemused, millest meil Ukraina taustal polegi enam õieti midagi õppida?

Ma ei ole selle väitega absoluutselt nõus. Võtame kerge ajaloolise perspektiivi tagasi. Lahinguväli, ka selline, mis me näeme täna Ukrainas või mille jaoks ka suurriigid suuresti ette valmistuvad, sest agenda suurriikide vahelisest sõjalisest konfliktist ei ole tegelikult kellelgi ära kadunud – kui me vaatame Ameerika doktrinaalseid dokumente, Venemaa, Hiina, India, kõigil on see tegelikult endiselt täiesti laual olemas, millega nad peavad olema võimelised hakkama saama –, siis selline sõda kujunes välja 1916. aastaks. Lahinguväli, mille jaoks me täna ette valmistame, on suuresti 1916. aasta tulemus.

Mis on juurde tulnud – sisepõlemismootor on paremaks läinud, tuumarelv on juurde tulnud, me oleme elektroonikat õppinud paremini kasutama ehk siis vahendeid tuleb järjest juurde, aga ruumi, aja ja vahendite kasutamise suhe ei ole tegelikult alates 1916. aastast väga palju muutunud.

Ma segan vahele, 1916 olid suured, suhteliselt staatilise rindega lahingud Esimeses maailmasõjas valdavalt kuskil Prantsusmaa ja Belgia vahel.

Jaa, vastab tõele ja kõige suurem erisus, mis varasemate lahingutega sisse tuli, oli see, et see oli aeg, kus kaudtuli ehk siis suurtükivägi enam ei tegelenud mitte otse nähtavate sihtmärkide hävitamisega, vaid see tahe sai hakata vastast järjest rohkem, järjest kaugemal lahinguväljast hävitama või siis neutraliseerima.

Me näeme tänapäeval seda täpselt samamoodi. Ka see Ukraina diskussioon praegu, miks nad tahavad saada luba tulistada sügavamale Venemaa sisse, on täpselt seesama tendents. Me tahame mingeid ressursse, mingit vahendit, mis annab vastasele jõu sõda pidada, temalt ära võtta, ilma et me peaksime füüsiliselt ise sinna kohale minema.

Enam-vähem täpselt see, kuidas Ameerika Ühendriigid ja britid Iraagis ja Afganistanis sõdisid. Tõsi küll, neil oli kümneid või isegi sadu tuhandeid sõjaväelasi vahetult lahingutes, aga põhimõtteliselt ikkagi üritati kaugelt mõjutada vastaseid. Samas püsivat rindejoont ju Afganistanis vist kordagi kuskil ei tekkinud.

Minu teada ka mitte. Eks seal mingisugused operatsioonid olid, aga enamus vastupanuliikumisi ikkagi lähtuvad Mao õpetusest ehk kui sa satud suure väe vastu, siis sa pigem väldid seda, tõmbud tagasi, ootad oma aega, kui sa saad teda kulutada. Ja ühel hetkel, kui sul tekib see võimalus, siis sa koondad oma väed ja lähed üle konventsionaalsele operatsioonile. Ehk siis tegelikult kõik need Mao revolutsioonilise sõjapidamise astmed olid täpselt samamoodi seal olemas.

Igasuguses sõjakoolis, ükstapuha kus maailmas, on esimene asi, mis õpetatakse kadettidele selgeks, alati see, et sa pead haarama initsiatiivi, sul peab olema hea plaan ja seal on täpselt see, et leia vastane, seo ta ära, löö teda ja seejärel hakka edundama.

Kui me vaatame venelaste operatsiooni 2022. veebruaris, siis see oli õpikunäide, kuidas me seda sõjakoolis õpetame ja võtame ükstapuha millise sõja alguse – Esimene maailmasõda, ideaalne: prantslased räägivad: jõuludeks Berliinis, sakslased räägivad: jõuludeks Pariisis ja siis on seal vahel britid, kes ütlevad, et vaatame seda asja veel. Ehk siis seda me õpetame endiselt. Milliseks see sõda tegelikult kujuneb, selle saame teada alles sõja käigus alati.

Ukraina sõda selles suhtes võib-olla kõige paremini praegu mimikeerib suuresti Esimese maailmasõja esimesi kaitselahinguid Pariisi all ja tegelikult ka Teise maailmasõja 1943. aasta [lahinguid], kus rindejoon muutus suhteliselt staatiliseks, ta mimikeerib seda. Mõlemal poolel on ressursid mingis mõttes ammendunud, mõlemad peavad kuskilt seisma jääma, oma jala maha panema ja nüüd on see, et kes siis esimesena suudab luua olukorra, kus ta saab teisele tekitada läbimurde või tõesti kurnata tema väge nii palju, et see ühel hetkel kukub kokku.

Praegu saab Ukraina suurepäraselt hakkama ja me näeme ka, et ega Venemaal ei ole väga palju sellist ressurssi hetkel, et ta suudaks sügavat läbimurret, mis kukutaks terve Ukraina armee kokku. Me ei näe seda praegu kuskil.

Ma korra veel tulen ikkagi selle Afganistani, Iraagi kogemuse juurde. Mul endal oli juhus käia 2012. aastal Afganistanis, nädalakese seal ka Eesti ja Briti vägede tegutsemist vaadata ja see tehniline, relvastuslik ülekaal, mis oli liitlaste poolel, oli uskumatu. Seal oli ka üks Eesti ohvitser, kes rääkis mulle, kuidas nad olid ühe väiksema operatsiooni käigus jõudnud mingisuguse kuivenduskraavini, kus oli ka metsaviirg või põõsaviirg ja nad olid oma rühma jõududega kaalunud sellest läbiminekut või üleminekut, kui ootamatult oli kohale saabunud ameeriklaste üksus, kes oli ka seal positsiooni sisse võtnud ja küsinud eestlaste käest, et mis teie plaan on.

Eestlased olid rääkinud, mis nad seal maastikul teha kavatsevad ja ameeriklane oli võtnud lihtsalt sideseadme, helistanud kuskile ja tellinud kohale ründelennuki A-10, kus on tohutu kahur pluss mingi hulk rakette ja siis olid eestlased imestusega jälginud, kuidas kaks väga kallist Hellfire'i või mis iganes raketti lasti selle metsaviiru pihta, millest loomulikult ei jäänud mitte midagi järele. Eestlastel jäi ära ka ilmselgelt keeruline operatsioon seal maastikul. Niimoodi muidugi võis sõdida Afganistanis, ameeriklased võisid seda endale lubada. Eestlased vist praeguseni ei ole selles situatsioonis, et endale seda siin Eestis lubada, aga selle juurde me tuleme hiljem, ja kindlasti ei saa praegu sõdida niimoodi Ukrainas, see on tohutu erinevus.

Need vahendid, mida kõike seal kasutati, me räägime 1970. aastate, 1980. aastate tehnoloogiatest, mis olid ju oma originaalidelt loodud võitlemaks ennekõike Varssavi pakti armeega Kesk-Euroopas, see on asja üks pool. See, et sul ei ole vastast, teeb sõjaväelise organisatsiooni lohakaks, sellepärast, et kui sa saad kuskil domeenis vabalt liikuda, ilma et keegi sulle vastust annaks, seal see annab sulle teatud eelised.

Lõpuks on see, et ükski õhuväeüksus ei ole mitte kunagi ühtegi maad vallutanud, nagu ei ole ka ükski mereväeüksus. Selle jaoks, et öelda, et mingi territoorium kuulub sinule, pead sa paraku endiselt panema sinna ühe jalaväelase, kes on endiselt välispoliitiliselt kõige tugevam argument, et öelda, et midagi kuulub sulle.

Need süsteemid, mis olid 1980. aastatel kasutusel nii USA kui NATO liitlaste poolt, mis olid mõeldud Vene šokiarmee neutraliseerimiseks ja kõikide järgnevate ešelonide jaoks, need kõik asjad olid olemas. Kuna vastane kadus ära, siis lasti väga paljudel nendel süsteemidel atrofeeruda.

Ehk siis elektrooniline võitlus – näiteks Ameerika Ühendriikide õhuväel oli terve süsteem, kuidas harutatakse lahti Nõukogude Liidu õhutõrje ja õhukaitse, mis pidi maismaamanöövrit toetama. Seal hästi suur komponent oligi täpselt elektroonilisel sõjapidamisel nii lennukite baasil kui ka maismaa baasil, erinevad lennuvahendid, kes hakkavad millist süsteemi ründama selles suures Nõukogude õhukaitsesüsteemis, kuni see lõpuks peaks kokku kukkuma.

Ja 1991 Lahesõda oli ju see, kus ameeriklased perfektselt näitasid, kuidas üks õhutõrjesüsteem lahti harutatakse, mille tulemusena Iraak kukkus pärast sajapäevast maismaaoperatsiooni suuresti kokku, andis alla, ütles, et see sõda on läbi.

Tuleme nüüd Iraagi ja Afganistani juurde. Mina arvan, et see kogemus, mis me seal saime, ei ole nii palju seotud sellega, kuidas me sõdime. Meie jaoks põhiline kogemus, mis me sealt saime, on täpselt see, et kuidas sa kasutad erinevaid vahendeid, mis on sinu käsutusse antud, kuidas sa seod need mingisuguse maismaamanöövriga ära, sest sellel hetkel Eestis neid vahendeid lihtsalt ei olnud olemas. Võib-olla kõige suurem kogemus, mis me sealt saime, on juhtimise kogemus ehk kompaniid, mis meil seal olid, on juba piisavalt iseseisvad, et ülem saaks aru, kuidas tema panustab mingi suurema ülesande täitmisse.

See, et need sõjad olid vastupanuvõitluse vastu ja võib-olla andsid kõverpildi sõjapidamisest, on pigem olnud taak, mida me näeme nüüd nendes armeedes, kes läksid professionaalsele sõjaväele üle 1990. aastatel, 2000. aastate alguses, mis oli poliitiline surve, sest enamikul nendel riikidel, kellel varasemalt oli ajateenistus olnud, olid väga tugevad konstitutsioonilised piirangud ajateenijate kasutamisel operatsioonidel. Aga kuna Euroopas sõda ei nähtud, siis vaja oli professionaalseid sõdureid, keda saata kas rahuvalvet, rahuloomist või rahutagamist tegema. See pani fookuse natukene teise kohta ehk kõik need väiksed sõjad või vastupanuvõitluse vastu sõdimine.

Eesti kõige suuremaks tugevuseks sellel ajal oli meie ajalooline taak ja arusaamine, et me elame ikkagi naabri kõrval, kes ei ole kunagi unustanud, et mingid alad peaksid temale kuuluma. Tegelikult mina ütlen, et kogu selle 33 aasta jooksul ei ole Eesti kaitsevägi kunagi loobunud sellise suure sõja harjutamisest või selleks õppimisest.

Iraagi sõda oligi selles mõttes ju suurepärane näide – ja vist ka Afganistani sõda –, et olid mõned üksikute riikide üksused, kellel ei olnud mingisuguseid tegevust takistavaid piiranguid. Vist ameeriklastel oli väga vähe piiranguid, brittidel, eestlastel ja vist ka äkki taanlastel?

Poolakad on ka tavaliselt olnud suhteliselt vabad.

Aga põhimõtteliselt eestlased olid üks kahest-kolmest-neljast kaitseväest, kes nendes tollastes operatsioonides ei omanud mingisuguseid määrustikust tulenevaid piiranguid ja said osaleda igat tüüpi operatsioonides, samas kui sakslased istusid ikkagi suure osa ajast vist kasarmus.

Nojaa, eks meil olid ka omad piirangud, sest kui ühel hetkel ISAF-i komandör Afganistanis küsis, et eestlased, teil ei ole piiranguid, mul on just ISAF-i reservi vaja, kas ma võin teid ära liigutada Helmandist, siis me saime aru küll, et meil on tegelikult piirangud peal, me ütlesime, et ei-ei, meil ikka on piirang, me oleme brittidega ja me oleme siin.

Teine asi, mis Iraagist veel ikkagi vaadata, kui ajaloolist võrdlust kasutada, siis need samad mõned kuud, millega Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased, valdavalt britid, sundisid Iraagi alistuma, seal esiteks oli ikkagi väga-väga suur tehnoloogiline ülekaal, tohutu tehnoloogiline ülekaal. Kui ma vaatasin enne saadet neid kaotusi, olid need umbes 10 000 sõjaväelast langenutena Iraagi poolel ja 140 langenut USA ja Suurbritannia poolel, siis see kindlasti ei ole võrdsete poolte võitlus ja ei ole ka kuidagi võrreldav sellega, mida me Ukrainas näeme.

Jaa, sellega ma olen nõus, aga siin ma soovitan inimestel täpselt lugeda Norman Schwarzkopfi memuaare, et milline oli ameeriklaste kalkuleerimine, enne kui nad läksid maismaakampaaniaga sisse. Nad tahtsid olla täiesti kindlad, sest sel hetkel, 1990. ja 1991. aastal oli Iraagi sõjavägi tegelikult Lähis-Ida üks suurimaid sõjavägesid, ta oli just lõpetanud konflikti Iraaniga ehk siis kardeti ka seda kogemust, mis neil olemas on.

Need olid ameeriklased, britid, prantslased, kes põhiliselt seda operatsiooni läbi viisid, nad läksid klassikalise, Nõukogude stiilis üles ehitatud sõjaväe vastu ja neid küsimuse kohti toob Schwarzkopf väga palju välja, et kuidas me selle süsteemi täpselt nüüd ära lõhume. Mõnes mõttes nad läksidki katsetama seda, mis oleks pidanud juhtuma, juhul kui oleks konflikt läinud kuumaks Euroopas.

Seal oli üks päris suur tankilahing, ma seda lahingu nime ei mäleta, mis lõppes kümnete ja kümnete Iraagi Nõukogude päritolu tankide hävitamisega ja ameeriklaste poolel sai vist üks tank vigastada. See näitab ka seda tehnoloogilist vahet. Kas Nõukogude-NATO konflikt kuskil, ütleme Berliini lähedal, oleks lõppenud samamoodi? Ma natuke kahtlen selles.

Esiteks, seal on kindlasti ressursside vahe, sest ameeriklased tõesti valmistasid ette ja ameeriklased läksid sinna nii suure väega kui vähegi võimalik, et tagada õnnestumine. See konflikt, mis oleks Euroopas lahvatanud – me peame panema selle ajalisse konteksti, mida arvati teadvat Nõukogude tehnoloogiast ja mida tegelikult teati Nõukogude tehnoloogiast.

Lahesõja lõpetuseks tuli see ameeriklastele väga suure šokina, et tegelikult väga suur osa sellest tehnoloogiast, mida nad olid kartnud, osutus mitte nii pädevaks.

See muidugi võis viia ka selleni, et hakati alahindama seda, mida Nõukogude tehnoloogia oli päriselt õigetes kätes võimeline tegema. Aga seda me ei saa kunagi teada, sest selleni me ei jõudnud.

Nõukogude tehnoloogiat ja relvi kasutasid ju ka näiteks 1973. aasta Yom Kippuri sõjas Araabia riigid, Egiptus eelkõige, aga ka teised Iisraeli-vaenulikud naabrid ikkagi oluliselt edukamalt lääne relvastuse vastu, mida kasutas Iisrael, kui seda suutis Iraak 2003. aastal teha?

Arvan, et Yom Kippuri sõda on hea näide sellest, kui sa suudad vastasel ära neutraliseerida ühe domeeni. Kui me vaatame kogu selle sõja ülesehitust, siis Egiptuse plaan oli ju kümme meetrit idakallast ja mitte kaugemale. Ehk siis lihtsalt teha poliitiline statement, et me võtsime midagi tagasi. Kuidas käis neutraliseerimine, oli täpselt see, et õhukaitsemull, mis ehitati üles piki Suessi kanali äärt, oli selline, mis võttis ära Iisraeli õhuväe, mis on nende üks tugevamaid manööverskeemi osiseid, ta neutraliseeris selle reaalselt ära, mis tähendas, et Iisraeli soomusväed pidid minema lähilahingusse, mida nad väga tegelikult ei tahtnud teha ja sealt tuli hästi palju kaotusi. Nii tankide, meeskondade, jalaväelaste osas.

Ja lõpuks, kui me vaatame, siis operatsioon Gazelle, mis oli Ariel Sharoni korpuse rünnak üle Suessi kanali, esimene asi, mida nad läksid jahtima, olid needsamad õhutõrjepatareid, et teha see taevas uuesti lahti, oma õhuväele.

Oleme siin rääkinud sõjapidamisest rohkem ajalukku vaadates, tuleme nüüd natuke lähemale. Lugesin just ajalehest Wall Street Journal ühte huvitavat ülevaadet sellest, kas Ukrainas käiv sõda on muutnud tankide rolli ja tähtsust lahinguväljal. Seal peamine näide oli see, et ukrainlased said pärast pikka ootamist eelmise aasta suvel Ameerika Ühendriikidest 30 Abramsi tanki, mida loetakse ilmselt õigustatult maailma kõige moodsamaks tankiks. Nad ei ole tänaseni tegelikult neid tanke lahingus kasutanud pärast esimest kogemust, mis nad lõunarindel vasturünnaku käigus said ja mille käigus ka ilmselt viis- kuus tanki vaenlasele kaotati. Seda kõike sellepärast, et sõjapidamise iseloom on niivõrd teistsugune võrreldes sellega, mida varasemate sõdade kogemusega sõjaväed on planeerinud.

Tänasest droonidest ja muudest kõrgtehnoloogilistest sõjapidamisvahenditest niivõrd üle küllastunud lahinguväljal on tankid nii abitud, et neid hoitaksegi kuskil väga kaugel, pigem kaitses, liigutatakse välja ainult väga lühikeseks ajaks ja ka siis mingi väga spetsiifilise operatsiooni läbiviimiseks. Kas tankid on nüüd selline asi, mille puhul võime öelda, et see, et Eestil tanke ei ole, nagu ei olegi suur puudus?

Meil on tankid täiesti olemas, brittide ja prantslaste omad ka. Tuleme tagasi selle eelmise suve lõunasuuna vastupealetungi juurde. Väga paljud lääne analüütikud ja sõjaväelased on öelnud, et üks asi, mis seal valesti läks, oli ootuste haldamine. Ilmselgelt ukrainlastel oli vaja ka oma rahvale saata selline positiivsem sõnum, et vaadake, nüüd me suudame teha, mis tähendab, et selleks, et teha üks efektiivne soomusläbimurre, ei andnud lääs ega ka ukrainlased võib olla lõpuni endale aru, mida selle arvu ühikutega on võimalik teha. See on asja üks pool, kui me räägime eelmise aasta suvest.

Tank on endiselt üks kõige muljetavaldavamaid relvasüsteeme lahinguväljal, eriti kui ta on formatsioonis teiste tankidega. Kui sa selle jõu liikuma saad kuskil, siis on väga raske seda peatada. See mass, see inerts, mis seal taga on, on lihtsalt niivõrd võimas.

Nüüd tuleme tagasi selle juurde, mis ma rääkisin: praeguse sõja iseloom on muutunud nii staatiliseks. Kummalgi poolel ei ole praegu sellist võimu, et ta suudaks läbimurdekohta luua, kuhu kiiresti oma soomusrusikas viia. Osa sellest on tõesti see, et taevas on täis erinevaid luurevahendeid, mitte ainult droone, vaid ka satelliidid – info jookseb sisse – ehk siis väga raske on peita. Samas meil on täiesti olemas informatsioon, kuidas Pihkvas baseeruv 76. diviis suutis ennast nädal aega sedasi ära peita lahinguväljal, et keegi ei teadnud, kus nad asuvad, kasutades hääledistsipliini, valgusdistsipliini, maskeerides korralikult.

Mõelda, et droon lahendab kõik probleemid, ei ole päris õige. Endiselt, kasutades vanu sõjaväelisi trikke ja korralikku distsipliini, sul on võimalik ise ära kaduda sellel väljal.

Droonidega üks teine huvitav asi on, et kui me vaatame Facebooki, X-i, kust iganes need droonivideod läbi jooksevad, siis keegi ei räägi sellest, mitu drooni oli vaja selleks, et see üks droon sinna kohale jõuaks.

Lääne eksperdid ütlevad, et nad poleks uskunud, et Vene poole elektroonilise võitluse keerukus ja võimsus nii hea on. Nad suudavad elimineerida umbes 90 protsenti droonidest. Ehk siis see on väga väike osa, mis lõpuks jõuab sihtmärgini ja suudab mingit kahju teha. Jaa, ta võib informatsiooni sulle ära tuua, see on teine asi, kas sa saad oma kaudtuld juhtida, kas sa saad aru, kuhu vastane koguneb, mida ta teeb, kõik see tuleb sinna juurde.

Me just praegu mõtleme ka, kerime kiiresti neli-viis aastat edasi, kas need väikesed droonid tegelikult on meil päris probleem, kui me ise saame oma elektroonilise võitluse sellisele tasemele, et me oleme võimelised neid ära neutraliseerima. Kindlasti me leiame siis mingisuguse teise mooduse, kuidas seda informatsiooni saada või kuidas nad lendama panna.

Aga praegu öelda, et droonindus on väga võimsalt muutmas sõjapidamist, ma ei ole sellega veel päris nõus. See on üks vahend, mis on tulnud. Kindlasti näeme, kuhu ta tehnoloogiliselt areneb, aga samas me näeme praegu ka hästi tugevat vastumeetmete arengut.

Kas siis võiks öelda, et Venemaa nägi ette seda, et tema vastased võivad droonivõimekust nii hästi kasutada, et nad ehitasid endal üles mingi täiesti uue elektroonilise võitluse võime, või oli see juba seesama võime, mis oli neil nõukogude ajast olemas?

Ta on alguse saanud ikkagi sellest samast nõukogude tehnoloogiast, üheksakümnendatest, kui Vene sõjaväel oli rahaga hästi kitsas käes riigi majanduse kehva käekäigu pärast.

Me näeme praegu hästi selgelt, et venelased tegid korraliku analüüsi ja otsustasid ära, kuhu nad selle olemasoleva raha arenduste ja tehnoloogia mõttes panevad. Ja nad on täna hästi tugevad just sellistes, inglise keeles öeldaks disruptive technologies valdkonnas ehk siis sellised asjad, mis kuidagi katkestavad või häirivad, segavad. Seda nad on arendanud hästi tugevalt.

Näiteks õhutõrjeraketi kütused, mootorid on absoluutselt mitu sammu eespool sellest, mis suuresti läänes on, just sellepärast, et nad panid sinna hästi palju raha. Elektrooniline võitlus on teine, sest see kogemus, mis nad tõid koju näiteks 1991. aastast, kus nad said aru, et järsku kasutatakse GPS-i ehk siis satelliite selleks, et rakette suunata õigesse kohta, nad said aru, et nad peavad midagi sellega tegema hakkama. Nad mõistsid, et nad peavad hakkama seda segama, et mitte tekitada olukorda, kus nad ei suuda ühte domeeni enda käes hoida.

Mida me muidugi näeme väga palju Ukraina sõjas on see erakordselt levinud suurtükiväe kasutus ja tähtsus, isegi mitte Teise maailmasõja lõpuaja vormis, kus pandi mingile kitsale rindelõigule tuhat suurtükki, kes siis tegid kolm tundi ettevalmistavat tuld, vaid pigem selles osas, et tegelikult ongi igapäevased suurtükiduellid, väga palju kasutatakse sellist tuld, mis ulatub rindest 20–30 kilomeetri kaugusele. Seda on väga-väga palju ja sellega tegelevad mõlemad pooled. See tundub mingis mõttes tagasiminek kuskile 70 või isegi 100 aasta taha.

Aga see on täpselt seesama asi, millest ma alustasin, kuidas alates 1916. aastast on nii-öelda soov ja tahtmine just täpselt see, et sa kulutad üksusi pigem seal, kus nad on võib-olla haavatavamad, sellepärast, et see üksus, kes sul rindele jõuab ja lähivõitlusse astub, on juba valmis, tema on kas kaevikus või valmistub rünnakuks, tema jaoks on kõik vahendid olemas. Kui sa tabad teda kuskil sügavuses ja peale seda ta ei saa enam liikuda kuskile, siis sa oled tegelikult poole oma taktikalisest probleemist ära lahendanud.

Teeme sellise võrdluse, et kui sul kodus tilgub kraan, mis vajab väljavahetamist, siis sa üldjuhul lähed, paned selle kraani kuskilt kaugemalt kinni majas, et vett rohkem ei tuleks, siis vahetad kraani ära ja siis on sul korralik kraan, keerad uuesti vee lahti. See on põhimõtteliselt sama asi, et sa üritad seda probleemi lahendada kaugemalt, et sa ei peaks seda lahendama seal, kus on inimene inimese vastu.

Veel üks vaatamata kogu ajaloolisele kogemusele üllatav aspekt on see, milline on kaotuste hulk mõlemalt poolt, sealhulgas ka tsiviilisikute seas. Me mõõdame seda siin iga päev sadades ja tuhandetes ja see ei ole kindlasti võrreldav ei Iraagi, Afganistani sõjaga ega isegi tegelikult varasemate Lähis-Ida sõdadega. See on täiesti Teise maailmasõja suurusjärkudes.

Tegelikult kõik viimased suured sõjad näitavad, et suurem osa lahingukannatanutest tekivad ikkagi läbi kaudtule, ükskõik, kas see on siis lennuvahendi poolt kohale toimetatud, läbi raua lastud või rakettiga lastud. Selles suhtes statistika ei ole kuidagi muutunud. Osa numbreid ütlevad Teise maailmasõja kohta, et kuni 90 protsenti lahingkaotustest tuli tegelikult kaudtulest.

Mis nüüd võib-olla eristab seda kahte poolt seal lahingus või tehnoloogilise poole pealt lääs vs. Venemaa, on see, et lääs väga selgelt pani panuse efektiivsusele. Täppismoon ei ole välja mõeldud mitte humaansetel kaalutlustel, vaid sellepärast, et sa lased ühe mürsu, sa tead, mis sihtmärgi pihta ja sa tead, et sa hävitad just selle sihtmärgi. Ehk siis sa ei pea sellega enam tegelema, selle asemel, et lasta 100 x 100 või 500 x 500 meetrit maa-ala puruks, mis nõuab hästi suurt ressurssi: esiteks mürskude kogus tonnides, teiseks relvaraudade kulumine, kõik sellised logistilised probleemid, mis sellega kaasa tulevad.

Ukrainlased on väga tublid olnud, et hakata seda ära kasutama. See on ka see, miks nad pidevalt räägivad, kuidas neil on vaja moodsat, kaugemale laskvat moona. Kuigi Venemaal ilmselgelt sellist tarka moona ja asju on, siis nad väga suures osas toetuvad endiselt sellesama suurtükiväe masstule peale, mis tekitab omakorda neile logistilisi probleeme, kulumisprobleeme, tootmisprobleeme. Aga tundub, et sõjatööstus on neil käima läinud.

Teisalt, kui vaadata väiksema rahvaarvuga riigi või rahva seisukohast, siis see on ju väga hirmutav. Kui sa pead võitlema, nagu Soome Talvesõjas Nõukogude Liidu vastu, siis sa võid olla sõjaliselt ükskõik kui oskuslik ja sul võib olla rahval ükskõik milline kaitsetahe, siis kui teisel poolel on selline võime kaotusi vastu võtta ja omakorda kaudtuld niivõrd massiivselt kasutada, siis see on pigem nagu arvutusülesanne, millal sul inimesed otsa saavad.

Jaa, aga see on ka üks põhiargumente, mida kaitseväe juhataja on väga selgelt kasutanud, kui ta läheb küsima lisalaskemoona.

Üks osa sellest ongi see, et me saaksime vastaselt ära võtta need võimed, mis tulevad lõpuks meie rahva kallale. See on ka põhjus, miks ta ütleb, et kui me neid vahendeid ei saa, siis see sõda paratamatult jõuab Eesti pinnale ja toob kaasa katastroofilised kaotused.

Ehk siis kogu arvutuse taga on hästi palju just see, kui palju me suudame vastase kaudtule vahendeid ära neutraliseerida, kui palju me suudame tema juhtimist segada või katkestada. Ja et lähivõitlus, milles Eesti kaitsevägi tegelikult väga hea on ja mille jaoks meil on vahendid olemas, oleks tõesti viimane vahend, milleni me jõuame.

Üks aspekt Ukraina sõjas on kindlasti selline, mida maailma ajaloost väga ei leiagi. Meil käib praegu sõda tuumarelvadega riigi ja riigi vahel, kel tuumarelvi ei ole. See ilma tuumarelvadeta riik on seejuures sõda siiski suutnud vastu pidada üle kahe aasta ja suutnud ka vallutada märkimisväärse osa talle kallale tunginud tuumariigi territooriumist, ilma et see tuumarelva omav riik oleks andnud tuumarelvadega talle vastulöögi. Kas sellest on midagi õppida või peame seda lihtsalt vaatama kui Vene eripära, ajaloolist veidrust?

Ma tõesti ei oska seda kommenteerida rohkem, kui sa lähed poole kallale, kes eksistentsiaalselt ei ohusta tegelikult sinu režiimi ellujäämist, siis miks sa peaksid kasutama relva, mis tekitab iseendale oluliselt rohkem probleeme.

Seal on omad põhjused, miks ainult kaks korda on tuumarelva sõjalisel eesmärgil kasutatud, olid siis Hiroshima ja Nagasaki. Pärast seda tegelikult, kui me vaatame kogu 1960. aastate, ka 1970. aastate, 1980. aastate diskussiooni tuumastrateegia osas, siis see on heidutusrelv olnud suurriikide vahel, selleks, et teatud terroribalanssi hoida. Arvan, et venelaste puhul ongi see, et probleem, millega nad peaksid tegelema, juhul kui nad kasutavad tuumarelva Ukraina vastu, kes kuidagi ei ohusta tegelikult nende režiimi – nad nad ei suuda seda lihtsalt ära hallata enam rahvusvaheliselt.

Kas võib olla niimoodi, et Vene väejuhatusel ja tippjuhtkonnas on kahtlused, kui efektiivselt nad suudaksid tuumarelva kasutada? Tuumarelva relvasüsteemi kandjaks osaks on samad ballistilised raketid, mida Venemaa kasutab ka praegu Ukraina vastu ja me oleme näinud, kui efektiivselt on võimalik neid lääne õhutõrjevahenditega alla lasta. Kas seal ei või olla taga ka hirm või kaalutlus, et juhul kui nad tõesti otsustavad tuumarelva kasutada mingisugusel taktikalisel otstarbel kuskil piirkonnas ja see tuumarelv lastakse õhust alla, siis Venemaa tuumaheidutus kui selline ähvardab kokku kukkuda?

See on kindlasti üks osa sellest argumentatsioonist, mida nad oma staabikoridorides peavad, sest Ukraina õhutõrje tänu ka toetusele, mis sinna on läinud, on tegelikult näidanud ennast muljetavaldavana. Arvan, et see on üks järjekordne aspekt, mida kaks kümnendit terrorivastast sõda tõi endaga kaasa, kus läänes tegelikult õhutõrje kui selline või õhukaitse jäi tagaplaanile, sest sul ei olnud vaja seda. Nüüd ärkab lääs uuesti, üritab võimsalt järele tulla nii tehnoloogia osas kui ka taktikate osas ja ma arvan, et ukrainlased demonstreerivad praegu väga hästi, kuidas tehnoloogiat ja uudseid taktikaid kasutada, et ehitada üles korralik õhutõrjemull.

Selle tuumaheidutuse või tuumarelva kasutamise kohta üks küsimus veel. Nädal või paar tagasi ilmus üks sõda uurivate teadlaste töö, mida ka ajakirjandus on refereerinud. Nende keskne väide oli seal, et Ameerika Ühendriikide võime konventsionaalse relvaga, vist eelkõige tiibrakettidega purustada ennetavalt need positsioonid, kust Venemaa võiks tuumarelva kasutada, on peaaegu täiuslik, tänaseks ta on jõudnud sellisesse faasi, et praktiliselt kõik need laskeseadeldised, mis Venemaal kuskil territooriumi sügavuses on, on ameeriklastel võimalik soovi korral väga kiiresti ja üsna täielikult hävitada. See on üks asi, mis tegelikult ei ole avalikus diskussioonis olnud. Kui tõepäraseks võib sellist hinnangut pidada?

Ma ei oska seda kommenteerida, päris tõsiselt.

See peaks ju tegelikult olema ka üks põhjus, mis sõjapidamist ikka väga oluliselt meie ajajärgul muudab.

Jaa, kindlasti. Tuleme jälle tagasi ajaloo juurde. Need valikud, ameeriklastel see, et tuumarelva kandjaks on ennekõike lennuvahend või kontinentidevaheline rakett, venelastel ennekõike raketi baasil seda teha, selle kõige taga oli see, et kellel mis vahendid on, kui suure ulatusega ja mida nad suudavad teha.

Kui kaarti vaadata, siis Eestil ja Iisraelil on üks geograafiast tulenev ühisjoon, et kui meie vaenulik naaberriik või Iisraeli puhul naaberriigid peaksid otsustama Iisraeli või Eestit rünnata, siis seda sügavust, kuhu vastase eest taganeda, mida ära anda mingitel taktikalistel kaalutlustel, Iisraelil ega Eestil praktiliselt üldse ei ole. Ühel pool on meri, teisel pool on vaenlane.

Nii ta on. Siiski, see ei ole päris üks ühele ülekantav, sest meie naaber ei ole võtnud ametlikuks poliitikaks meid rahvana ära hävitada. Iisraeli ellujäämisstrateegia ja elutahe tuleneb ikkagi sellest, mis oli 1940. aastatest alates ametlik poliitika neid ümbritsenud araabia maadel.

Tõsi, ka meie oma sõjakoolis vaatame väga palju seda, kuidas Iisrael üldse ehitas oma sõjapidamise üles teatud postulaatidel ja me mängime sellesama ideega. Iisrael 1967, Kuuepäevane sõda, filigraanselt läbi viidud operatsioon. Aga miks seda tehti, on see, et üks Iisraeli postulaat on, et kuna puudub strateegiline sügavus, siis peab viima kohe sõja vastase territooriumile ja see peab olema kurnamissõda ehk me peame vastaselt võtma ära nii palju sõjalisi võimekusi ja vahendeid, et ta ei saaks lähematel aastatel taastuda ja tagasi tulla.

Ajalooliselt teame, et nii kui Kuuepäevane sõda läbi sai, hakkasid laevad ja lennukid Nõukogude Liidust erinevatesse sihtkohtadesse Egiptuses maanduma, et ehitada uuesti see võimekus üles. Ja tulemus ongi, et 1973. aastal oli Iisrael jälle sunnitud sõdima.

Ehk siis see vastab tõele, me ise mängime täpselt samamoodi selle ideega. Küsimus on selles, kas sa lähed füüsiliselt vastase territooriumile või tuleme tagasi selle juurde, et kas sa oled võimeline mõjutama vastase olulisi võimekusi võimalikult tema territooriumi sügavuses ja kes teeb esimese sammu.

Ma arvan, et meil teatud eelised Iisraeliga võrreldes on. Esiteks meie maastik ja meil on ikkagi kirdesuunal suhteliselt piiratud operatsiooniruum, kust ennast läbi trügida. Lõuna- või kagusuund on muidugi natuke ohtlikum, seal on esiteks ka teedevõrk oluliselt parem. Iisrael on tegelikult kõikidest suundadest täiesti avatud kõikidele oma potentsiaalsetele rivaalidele.

Iisrael oli kuni 1973. aastani väga selgelt sellise manöövri [viljeleja], kus maismaamanööver ja õhumanööver on omavahel väga hästi sünkroniseeritud, pluss mereväe tegevus, et neutraliseerida vastase merevõimed, ja pärast seda toimus Iisraeli enda sõjalises teoorias lõhenemine. On väga paljud ohvitserid, ennekõike õhuväe taustaga, kes usuvad, et lahinguid on võimalik võita ainult kaugelt tulistades. 2006. aasta sõda Hezbollah'ga näitas, et tegelikult sa ei saa päris ainult sedasi võita, sest lõpuks pidi Iisrael ikkagi saatma oma maaväed kogu Hezbollah kindlustuste liini ära võtma. Siis nad said aru, et neil on tegelikult ikkagi mõlemat osist vaja, sa ei saa lihtsalt ainult kaugelt teha. Sul on vaja seda maismaamanöövrit, mis vastase füüsiliselt eemaldab mingisugusest maastikupunktist, nii et ta ei kujuta sulle enam ohtu.

Nüüd peab Iisrael Gazas hoopis väga keerulist, sisuliselt linnasõda, aga seda tüüpi muresid Eestil jumala abiga ei ole. Aga kui Iisraeli veel kord vaadata, siis Iisrael on ju läbi kogu oma ajaloo hoidnud oma kaitsekulud väga kõrgel, on investeerinud õhuväkke, mida meil sama hästi kui ei ole, on investeerinud tankidesse, manöövervõimesse. Kaitsekulud on olnud seal kohati ka üle 10 protsendi sisemajanduse koguproduktist. Kõike seda selleks, et mitte kaotada oma väga väärtuslikke inimesi ja mitte kaotada oma sama väärtuslikku territooriumi. Sellelt plaanilt vaadates oleks Eesti pidanud ilmselt juba 1992. aastast alates kõike sedasama tegema. Ometi me kõigepealt pürgisime NATO-sse ja kui me olime sinna jõudnud, vist isegi ilma konkreetset kaitseplaani omamata, lootsime, et kui venelastele peaks midagi hullu pähe tulema, siis NATO tuleb ja kaitseb meid. See ei olnud just kõige ettenägelikum plaan.

Eks me oleme seda riigikaitset üles ehitanud üle 30 aasta katse-eksitusmeetodil. Üks huvitav paralleel, mis mõned nädalad tagasi kaitseväe juhataja õppereisil välja tuli, et kui me vaatame 1938.–1939. aastat, siis oma sõjalises mõtlemises või kuidas riik toimib, kuidas riik peaks sõjale vastu hakkama, oleme praegu täpselt samas kohas, kus esimene vabariik oli 1938. aastal.

Kõlab väga halvasti ausalt öeldes.

Ei, üldse mitte. Praegu on lihtsalt see, et nüüd me teame, et me oleme seal ja me peame, nagu oleks meil põrgu kannul, tegema oma asjad korda, ehitama mingid asjad üles.

Praegu meie eeliseks on see, et tegelikult me teame, me oleme maailma tugevaima sõjalise alliansi liikmed. Me teame, et kõik meie naabrid, välja arvatud Venemaa, on tegelikult meie sõbrad ehk meil on ikkagi mingisugune suurem turvalisus ja teadmine, et me saame abi ja me oleme võimelised asju tegema.

Muide, üks neid otsuseid, mis 2012–2013 tehti kümneaastases riigikaitse kavas, oli just täpselt see, et kui me vaatame, mida on liitlastel lihtsam meie regiooni panustada, kas see on jalaväebrigaad või on see õhutõrjesüsteem või lennukid, siis ilmselgelt meie peame võtma selle osa, millega on Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa poliitikutel võib-olla raskem, kui nad peavad leppima sellega, et väga paljud nende kodanikud, sõdurid saavad surma. Ehk meie peame tegema selle osa, mis puudutab lähilahingut, ja nüüd me oleme järjest hakanud minema sinna, kus me tahame süvalahingutesse minna. Meil on lihtsam küsida liitlaste käest kõiki neid võimeid, mida meie riigieelarve puhtfüüsiliselt lihtsalt välja ei kannata.

Ometi muutus on siin just pärast Ukraina sõja algust olnud väga järsk. Kui piltlikult öelda, ma nüüd ei tea, kus see kuupäev on, see on ilmselt ka riigisaladus, aga mingi hetkeni meie NATO kaitseplaan oli see, et on mingi päevade arv, näiteks 10 päeva, mida me peame siin iseseisvalt venelaste vastu vastu pidama, siis nüüd, ma saan aru, on uus plaan selline, et me peame suutma venelased, kui nad peaksid Eestile kallale tungima, purustama nende enda territooriumil, seal, kus paiknevad need väeosad, kes Eestile asuvad rünnakut teostama. See on tohutu muutus.

Jaa, absoluutselt, aga selle ongi kaasa toonud muutus, mille Ukraina sõda tõi paljudele NATO liitlastele. Me ei saa enam ootama jääda, kuni meile sepavasaraga mööda pead lüüakse, vaid me peame olema need, kes on suutelised esimesena teatud asju tegema.

Lõppkokkuvõttes see väga palju ei muuda, sest Eesti kaitsevägi on saanud Eesti rahva käest ikkagi ülesanded, meie ülesanne on kaitsta Eesti riiki. Seda me harjutame, õpetame igapäevaselt, nüüd me saame järjest neid vahendeid juurde, millega seda efektiivsemaks teha ehk me hakkame järjest rohkem jõudma vastase sügavuse juurde ja kõik ülejäänud võimed – me võime erinevatel teemadel diskuteerida, kuidas see kaitseplaan nägi välja 10 aastat tagasi, mis ta on praegu, aga üks fakt, mis ei ole muutunud, on see, et esimese löögi teeb või võtab vastu alati Eesti kaitsevägi.

Kui nüüd kauglöögivõimekusest rääkida, siis see on ka tegelikult Ukraina sõja õppetund vähemasti Eesti või ka laiemalt NATO jaoks. Mäletan, et oma välismaa ajakirjanikest kolleegidega veel paar aastat tagasi sõja teemadel vesteldes, kui neile ütlesin, et iseenesest ma ei välista, et juhul kui Venemaa peaks Eestit ründama, siis Eesti palub liitlastel lasta piltlikult öeldes Kaliningrad ja Kroonlinn maa pealt ära, siis selle peale oli täielik kohkumine ja ehmatus, ei liialda, kui ütlen, et silmist paistis õudus. Tänaseks arvan, et see enam päris niimoodi ei ole. See on tegelikult see, mille jaoks kaitseväelased maksumaksja käest seda 1,6 miljardit küsivad.

Jah, absoluutselt.

Ei ole ka ilmselt kuidagi vale öelda, et kui pisut rohkem sellest valmisolekust rääkida, siis ei ole see kasuks mitte ainult Eesti heidutusele, vaid ka sellele, et Eestisse võiks võib-olla mõni välisinvestor julgemini tulla.

Jaa, seda kindlasti. Meie liitlased, kes täna siin kohal on, ütleme britid, prantslased, kui veel võib-olla 10 aastat tagasi me arutlesime, et kas nad ikka tulevad kohe sõja alguses meiega või peavad nad oma pealinnast luba küsima kõigepealt ja mis vahenditega nad võivad tulistada ja kuhu, siis praeguseks on sedasi, et kõik need liitlasväed, mis meil Eestis on või siia ka õppuste raames tulevad, kõik need on integreeritud meie enda sõjaplaani. Ehk me teame, mis vahenditega nad tulevad ja me teame, mis asju nemad peavad tegema. Ja meie enda süvavõitluse võime on praeguseks väga selgelt tegelikult osa NATO plaanist ja NATO ütlebki, et Eesti, me tahame, et te korjate sellised sihtmärgid ära, sellepärast, et selle läbi saame meie tulla ja teha järgmisi asju.

Vikerraadio "Reedene intervjuu" on eetris reedeti kell 14.05.