Mõnede sõnul on Ukraina juba võitnud ja Venemaa juba kaotanud. Ja teatavas mõttes on neil ju õigus. Ukraina nurjas Vladimir Putini unistuse kolmepäevasest kiirsõjast, muutes selle Venemaa jaoks hoopis pikaks ja kulukaks ettevõtmiseks, mille käigus on hukkunud ja haavata saanud juba pool miljonit Vene sõdurit.

Ukraina on nüüdseks kõigile tõestanud, et neil on maailma kõige kõvem armee ja nad on maailma kõige vapram rahvas. Ukraina ründab edukalt sõjalisi sihtmärke sügaval Venemaa territooriumil, mis on igati põhjendatud ja õige.

Paraku maalib kõik see meile vaid pooliku pildi. Võidu nimel tuleb veel palju tööd teha. 

Venemaa okupeerib endiselt viiendiku Ukrainast. Vene raketid terroriseerivad endiselt tsiviilelanikke kogu Ukrainas, võttes neilt ära elektri, vee, kütte ja rahuliku une.

Putin on aga kindlalt otsustanud jätkata verevalamist, maksku, mis maksab. Ta esitab endiselt ulmelisi ultimaatumeid ja nõudmisi, mis ei piirdu ainult Ukraina territooriumiga, vaid näevad ette ka NATO kahanemist 1997. aasta piirideni ning puhver- ja mõjutsoonide loomist. See on täiesti vastuvõetamatu ja me ei lase sellel juhtuda.

Ma kuulen, kuidas mitmed riigid väljendavad soovi saavutada kiiresti diplomaatiline lahendus ja kompromiss Venemaaga, kuidas levib lootus, et suhete lähtestamine Putini Venemaaga on võimalik või koguni vältimatu.

See on kõigest meelepete. Kõik taolised lähtestamised suhetes Venemaaga on eranditult läbi kukkunud. Selle ainus tulem on raugematu agressioon. Ajalugu on meile õpetanud, et diktaatoritega on ohtlik läbirääkimisi pidada. Nende nõudmistele järele andmine ainult suurendab nende isu. Kokkuvõttes on just diktaator ise kõige varmamalt valmis antud lubadusi murdma. Ma soovitan selle asemel lähtuda president Ronald Reagani sõnadest, kui ta ütles: "Kurjusega lepituse otsimine ei too mingit turva- ega kindlustunnet".

Ainus viis see sõda lõpetada on sundida Venemaad loobuma. Venemaa peab selle sõja kaotama. See nõuab meilt kõigilt sihikindlust ja pikaajalist panustamist. Me peame jätkama Ukraina väejuhtidele soovitud relvade tarnimist. Tõsi, ükski relv ei suuda üksinda muuta sõja kulgu üleöö, aga ühise jõuna võivad kõik need relvad lahinguväljal toimuvat oluliselt mõjutada.

See tähendab mõistagi ka seda, et me peame kaotama kõik piirangud nende relvade kasutamisele. Igasugused sellised piirangud on kunstlikud ja mõttetud. Need sunnivad Ukrainat võitlema üks käsi kinniseotuna olukorras, kus võitlus agressoriga on niigi ebavõrdne.

Ukraina maksab nende piirangute eest iga päev kaotatud inimeludega. Iraan ja Põhja-Korea ei sea Venemaale oma relvade kasutamisel piiranguid. Niisiis on aeg Ukrainale saadetud relvade kasutamisele piirangud tühistada.

Kahjuks kostub ikka veel juttu ebamäärastest Venemaa "punasest joonest", mille ületamisest tuleks hoiduda. See jutt on puhas enesepettus. Selle taga on otsustusvõimetus ja hirm, mis omakorda on vesi Venemaa veskile.

Tegelikkuses ületas just Venemaa Ukraina ründamisega rasvase punase joone ja rikkus ÜRO põhikirja. Venemaa ületab iga päev järjekordse punase joone, rünnates Ukraina haiglaid, lasteaedu ja kortermaju.

Venemaa sõjaline koostöö Iraani ja Põhja-Koreaga ületab samuti lausa mitut punast joont. Võtame hetke, et oma moraalne kompass jälle paika panna. Jõustagem ka oma punased jooned.

Lääne tugevuseks pole üksnes militaartehnika, vaid ka meie koostöövõime. Ma tervitan kõiki koalitsioone ja algatusi Ukraina varustamiseks vajalike võimete ja vajaliku laskemoonaga, nagu ma tervitan ka seda, kui meie liitlased arutavad Ukraina kohal NATO riikide suunas liikuvate Venemaa rakettide allatulistamist.

Kuna sellest on saanud kurnamissõda, siis tuleb meil lisaks sõjalisele toetusele panna õlg alla ka Ukraina majandusele.

Paljud usuvad, et aeg on Venemaa poolel. Ma ei ole sellega nõus. Euroopa Liit kavatseb 2025. aastaks toota Venemaast rohkem suurtükimoona ning ka Ukraina kaitsetööstus on kiiresti suurendamas oma tootmismahte ja arendustegevust.

Hoolimata sellest, et Venemaa on lülitunud sõjamajandusele, on läänemaailma kaitse-eelarved endiselt 12 korda suuremad kui Venemaal. Aeg on hoopis meie poolel, Ukraina poolel. Ja me peaksime seda targasti ära kasutama.

Lahinguväli ei piirdu Ukrainaga. Eesti defineerib Ukraina võitu laiemalt: see on olukord, kus Venemaa ei julge enam kunagi teist riiki rünnata. Just sellise võidu poole peaksime me kõik koondvaates pürgima.

Nüüdseks on kõigile selge, et sõja tulemus mõjutab oluliselt mitte ainult Ukraina iseseisvust, vaid ka julgeolekukorda Euroopas ja kaugemal. Seepärast ei tohi me unustada, et Venemaa peab jääma rahvusvahelisel areenil isolatsiooni. Meie ühiste jõupingutuste toel visati Venemaa välja Euroopa Nõukogust ja ÜRO Inimõiguste Nõukogust, samuti keelati Venemaal asuda mitmete ÜRO formaatide eesistuja kohale. Töö selles valdkonnas peab jätkuma.

Me oleme hakanud kasutama Venemaa külmutatud varadest saadud tulu Ukraina hüvanguks. Samuti oleme kehtestanud pretsedenditu mahuga sanktsioonipaketid. Sanktsioonide jõustamine peab mõistagi olema rangem ja selge on ka see, et me peame piirama meetmetest kõrvalehoidmist.

Me ei peaks selle koha peal veel seisma jääda. Venemaa tuleb panna täieliku kaubandusembargo alla, eriti mis puudutab Venemaalt pärit fossiilkütuseid. Pean kurbusega tõdema, et alates täiemahulise sissetungi algusest on Euroopa Liidu liikmesriigid maksnud Venemaale fossiilsete kütuste eest 200 miljardit eurot.

Praeguseks on dokumenteeritud üle 136 000 Venemaa sooritatud sõjakuriteo. Dokumenteerimine hindamatu ja eeskujulik töö, aga me peame ka selle sõja vallapäästjad vastutusele võtma. Kui Putin käitub nagu sõjakurjategija ja räägib nagu sõjakurjategija, siis on siililegi selge, et ta tõepoolest on sõjakurjategija.

Ukraina jaoks on kõige selgem võit ja Venemaa jaoks kõige selgem lüüasaamine see, kui Ukraina liitub Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ukraina väärib seda. Ukraina rahvas kaitseb täpselt samu väärtusi, millele mõlemad liidud algselt rajati. Sedavõrd vapra ja võitlusvõimelise liitlase lisandumine tuleks NATO-le ainult kasuks ning ukrainlased annaksid selgelt oma panuse Euroopa julgeolekusse, nagu nad teevad seda juba praegu. Seepärast toetab Eesti vankumatult Ukraina ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga.

Ukraina võit ja ÜRO põhikirja põhimõtete taastamine on määrav kõigi rahvaste tuleviku jaoks, olgu nad suured või väikesed, lähedal või kaugel. Seega peab iga rahvas andma oma panuse, et Ukraina suudaks Venemaa alistada ning just seetõttu pingutab Eesti edasi selle nimel, et aidata Ukrainal võita.