30 aastat tagasi käis Balkani poolsaarel täie hooga Jugoslaavia lagunemissõda, Bosnia-Hertsegoviina ja Horvaatia võitlesid oma iseseisvuse eest, veel püsiv Jugoslaavia liitriik, kus esimest viiulit mängis Serbia, aga ei tahtnud seda neile anda. Verises võitluses surid mehed, naised ja lapsed.

See kõik kipub meelde tulema, kuuldes Serbia plaanist kohustuslik ajateenistus taastada, minister Djurici sõnul pole ajateenistuse taastamise taga aga mitte Serbia plaanid taas Balkani hegemooniks tõusta, vaid hoopis muud kavatsused.

"Oleme riik, mis on viimase paari aasta jooksul saavutanud märkimisväärseid majandustulemusi. See tähendab, et tugev sõjavägi on heidutus mistahes julgeolekuohu vastu ja aitab meie riiki muuta heaks investeeringute sihtriigiks. Me eeldame, et selle aasta lõpuks saab Serbia ametlikult investeerimisreitingud suurematelt reitingumajadelt ja oma julgeoleku tõhustamine on sellest oluline osa," ütles Djuric.

2027. aastaks tahab Serbia, välisministri sõnul, lõpetada kõik Euroopa Liiduga liitumiseks vajalikud reformid. Ministri sõnul on Serbial Euroopa Liidult mitte ainult saada, vaid ka pakkuda. Kümne aastaga on riik suutnud oma sisemajanduse kogutoodangut kahekordistada.

Serbia tunneb end osana Euroopast ja tahab seetõttu istuda laua taha, kus niikuinii enamik Euroopa saatust mõjutavatest otsustest vastu võetakse. Djuric on veendunud, et juba Euroopa Liidus olevad teised endise Jugoslaavia riigid Serbiat sinna saamisel takistama ei hakka. Vastupidi, Sloveenia on üks peamine Serbiasse investeeriv riik ja Horvaatiaga on põlvkonnavahetusega sõjatraumadest üle saadud ning suhete paranemiseni jõutud.

"Ma pean teile ausalt ütlema, et see pole poliitiliselt väga populaarne ei Horvaatias ega ka mitte Serbias, aga usume, et suhete parandamine on asi, mis tuleb ära teha," ütles Djuric.

Kuidagi ei saa aga üle ühest suurest takistusest Euroopa Liidu ja Serbia vahel. Selle takistuse nimi on Kosovo, mida Serbia seni oma provintsiks peab ja iseseisva riigina tunnistada ei taha.

"Vähemalt 111 riiki ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Sealhulgas viis Euroopa Liidu ja NATO liiget ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Tänapäeval otsib Serbia kompromisslahendust. Lahendust, mis võtab arvesse mõlema suurima rahvusliku kogukonna, Kosovo albaanlaste ja Kosovo serblaste, huvid. Oleme eeskätt huvitatud kollektiivse poliitika, majanduse ja inimõiguste edendamisest oma kogukonnas. Euroopa Liit on aidanud rajada dialoogi suhete normaliseerimiseks, mis on, ausalt öeldes, viimase paari aasta jooksul tagasilöögi saanud," rääkis Djuric.

"Me loodame, et Kaja Kallas, uus Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja, leiab võimaluse jätkata väikseima ühisnimetaja leidmist selle olukorra lahendamiseks parimal viisil," lisas ta.

Djurici sõnul on Serbia end näidanud Ukraina veendunud toetajana ja võtnud vastu ka arvukalt Ukraina põgenikke. Eriti oluliseks peab Djuric, et oma territoriaalse suveräänsuse eest võitlev Ukraina mõistab ka Serbia kindlaksjäämist oma territoriaalsele suveräänsusele. Sellest viimasest saab aru ka Venemaa ning just seepärast on suhted Venemaaga Serbiale nii olulised. Djuric rõhutab, et Serbia ajalooline kogemus Venemaaga on hoopis teistsugune, isegi risti vastupidine Eesti omast.

"Meil pole kunagi olnud piiri Venemaaga, meil pole kunagi olnud samasuguseid ajaloolisi tingimusi ja Venemaa toetab samuti Serbia positsiooni Kosovo ja Metohia küsimuses ja ta on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, mis on Serbiale läbirääkimispositsioonis väga oluline. Oleme valmis tegutsema täielikus kooskõlas Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikaga, kui oleme kord kutsutud täisliikmeks saama," sõnas Djuric.