Inimtekkelised kliimamuutused on suurim pikaajaline oht Eesti riigile ja rahvale, mistõttu on hädavajalik liikuda võimalikult kiiresti kliimaneutraalsuse poole. Samal ajal peab riigi tegevus selles valdkonnas olema läbi mõeldud ning ennustatav.

Seepärast olen pikki aastaid toetanud kliimaseaduse välja töötamist, et luua selge juhtimisraamistik kliimaeesmärkide saavutamiseks erinevates valdkondades ning anda ühiskonna erinevatele osapooltele vajalik kindlus investeerimiseks ning oma tegevuse keskkonnasõbralikumaks kujundamisel.

Suure kahetsusega nendin, et kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seda eesmärki ei täida. Juba selle seaduse nimi tulistab probleemi tuumast kaarega mööda, sest kliimakindlaks tuleb muuta meie ühiskond tervikuna, mitte ainult majandus. Majandus (nagu iga teine inimtegevuse valdkond) peab kohanema kliimapoliitika vajadustega, mis sulgevad teatud uksi, aga avavad ka hulgaliselt uusi.

Fundamentaalselt on kliimapoliitika eesmärgiks võimaldada ka järgmistel põlvkondadel nautida elu- ja arenguvõimalusi, mida on meie ühiskondadele tuhandete aastate jooksul pakkunud stabiilne kliima. Ebaõnnestunult – ehkki suhtekorralduslikult kindlasti nutikalt – valitud nimi "kliimakindla majanduse seadus" pisendab kriisi, millega me silmitsi seisame, ning püüab taandada kliimapoliitikat majanduspoliitikale.

Tõsisem probleem seisneb selles, et kavandatav regulatsioon ei taga kliimaneutraalsuse saavutamist. Ühelt poolt nenditakse eesmärkidena trajektoore, mis saavutatakse niikuinii. Teiselt poolt neis valdkondades, kus eesmärkide saavutamine on küsitav, kas lõdvendatakse nõudeid (näiteks tööstusheitmed) või lükatakse emissioonide vähendamine viimasesse kümnendisse, mis on vastuolus Rahvusvahelise Kliimapaneeli (IPCC) tõenduspõhise soovitusega alustada emissioonide vähendamisega kohe. Eriti kahetsusväärne on see valdkondades, kus meil juba praegu on olemas kogu vajalik tehnoloogia, et heitmete vähendamisega tempokalt edasi liikuda.

Alljärgnevalt loetlen eelnõu peamised probleemkohad omavalitsuse vaates ning toon esile spetsiifilisemad kitsaskohad.

Seaduse eelnõu peamised probleemkohad

Eelnõu ei reguleeri selgelt riigi ja omavalitsusüksuste rolli. Kui riik annab omavalitsustele kohustused, tuleb ette näha ka ülesannete täitmise rahastamisallikad.

Puudub sidusus puutumust omavate seadustega, mis vajavad eelnõu kontekstis olulist täiendamist, et tagada õiguslik alus eesmärkide elluviimiseks. Näiteks on eelnõus korduvalt viidatud keskkonnakaitse vajadusele, kuid pole viidet keskkonnaseadustiku üldosa seadusele, mis on valdkondlik eriseadus. Riigihankeid puudutavad sätted sobiksid paremini riigihangete seadusesse, mis on eriseadus ostu- ja hankemenetluste tarbeks.

Lisaks on eelnõus käsitlemata suured olulised teemad, mille reguleerimine aitaks kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele ning jagada jõupingutusi erinevate sektorite vahel. Sellise näitena väärivad esiletõstmist valglinnastumise probleem, ehitusmaterjalide ringlusse võtt ning avaliku sektori hoonete taastamine uute hoonete ehitamise asemel.

Kaasamine eelnõu väljatöötamisel on olnud vormiline ja näiline, enamik põhimõttelistest muudatusettepanekutest ministeeriumi plaani on kõrvale lükatud. Ebapiisav kaasamine nähtub ka eelnõu tekstist, mis püüab hõlmata kõike, aga on seejuures laialivalguv ja märksõnaline ning jätab reguleerimata olulisi aspekte, mis aitaksid kliimaeesmärke saavutada.

Kitsaskohtadest detailsemalt

1. Eelnõus seatud kliimaeesmärgid ei ole teaduspõhised ega kooskõlas rahvusvahelise õigusega

Eelnõus püstitatud eesmärgid on madalad ning nõuded eesmärkide täitmiseks on vastukäivad.

Et mahtuda kasvuhoonegaaside eelarve piiresse, mis täidaks kas 1,5°C või 2,0°C temperatuurieesmärki, tuleb Eestil märkimisväärselt ja kiiremas tempos, kui näevad ette prognoosid, vähendada kasvuhoonegaase energeetikas, transpordis ja tööstuses (TalTechi 2024. aasta uuring "Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine).

Selle hinnanguga lähevad otseselt vastu mitu eelnõu ettepanekut. Näiteks näeb paragrahv 29 ette võimaluse tööstussektoris kasvuhoonegaase hoopis kasvatada ja paragrahvi 25 kohaselt jäävad kasvuhoonegaasid kuni 2030. aastani 2022. aasta tasemele ning langevad siis järk-järgult viie aasta kaupa.

Eelnõuga rikutakse põhimõtet, et suurem saastamine ei tohi jääda kokkulepitud perioodi lõppu. Eriti nendes valdkondades, kus juba on võetud kasutusele lahendused, mis võimaldavad saastet oluliselt vähendada. Tallinna kontekstis on selleks energeetika ja kaugküte, kus Tallinn plaanib saavutada kliimaneutraalsuse 2030. aastaks. Kui juba praegu on võimalik saastet põhjustavate tehnoloogiate kasutamine lõpetada, siis tuleb seda teha võimalikult kiiresti.

Põhimõte, mida seaduse väljatöötamisel ei ole arvestatud, tuleneb ka valitsustevahelisest kliimamuutuste nõukogust (Intergovernmental Panel on Climate Change), mis on korduvalt rõhutanud, et kliima soojenemise piiramiseks 1,5°C juurde tuleks kasvuhoonegaaside emissioone vähendada esimesel võimalusel ning kasvuhoonegaaside tase peaks juba alates 2025. aastast hakkama alanema selleks, et kiiresti liikuda nullemissioonideni aastaks 2050.

Arvestades, et kõige viimase otsa emissioone on kõige keerulisem ja ka kõige kallim vähendada, on hädavajalik alustada kohustuse täitmisega hoogsamas tempos ning vältida majanduslikke ja sotsiaalseid kahjusid, mis kliimamuutustest tulenevate mõjude tagajärjel eskaleeruvad.

2. Mõju omavalitsuste eelarvele

Eelnõu ei kirjelda meetmeid, millega erinevate sektorite kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid peaks olema saavutatavad. Seletuskirjas märgitud tegevused, mille ellu viimine sõltub omavalitsustest, ei kirjelda siduval kujul riigi toetatavaid tegevusi ning finantseerimisallikaid. Seetõttu pole piisavalt kindlust, millised investeeringud on riigi poolt soositud ja toetatud.

Näiteks puudutab see Tallinnas korterelamute renoveerimise jätkuvat toetamist pärast aastat 2025, suurte ühistransporditaristu objektide rajamist ja ka oma territooriumil ettevõtluse arendamist ja suunamist. Kui riigi finantseerimisallikad on ebaselged, ei ole võimalik omavalitsustel ka oma tegevusi ega ka rahakasutust kavandada.

Eelnõu kohaselt suunatakse osa kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi riigile laekuvast tulust erasektorile. Arvestades omavalitsuste rolli eesmärkide saavutamises, oleks ilmselgelt tõhusam viis kliimaeesmärkide saavutamiseks suunata kvoodivahendeid kohaliku omavalitsuse hoonestu ja transpordisektori energiatõhususe suurendamisse. Olukorras, kus avalik sektor ei suuda saavutada kliimaeesmärkide täitmist oma hoonete ja transpordiveeremi puhul, on mõistetamatu piiratud kliimavahendite suunamist erafirmadele.

Eelnõu seletuskirja kohaselt valmib enamik meetmete mõjuhinnanguid alles 2024. aasta jooksul, mis tähendab, et meetmeid saab hakata välja töötama alles pärast mõjuhinnangute valmimist ning siis selgub ka tegelik rahavajadus ning kasvuhoonegaaside vähendamise võimalused.

Tallinna linn soovib võimalikult varakult ja sisuliselt kaasa rääkida toetusmeetmete välja töötamise protsessis, kuna eriti hoonete energiatõhususe, kaugkütte ning transpordi sektoris on Tallinna linnas tekkivatel kasvuhoonegaasidel oluline mõju ja seega võimalus oluliselt mõjutada eesmärgi saavutamist.

3. Mõju transpordile

Eelnõuga käsitletakse üksnes ühistranspordi veeremit, kuid kogu avaliku sektori sõidukipargi peaks juba nüüd vahetama välja elektriliste sõidukite vastu (välja arvatud erisõidukid riigikaitse, sisejulgeoleku jms valdkondades). Eelnõu kohaselt oleks elektribusside nõue üksnes kuni 50 000 elanikuga omavalitsustes, mis tähendab nõuete kehtestamist Tallinnale, Tartule, Narvale ja Pärnule ning ka seda vaid piiritletud linnaliini bussidele ja taksoveole.

Ühistransporditeenus on laiem kui bussidega osutatav tasuline teenus. Tallinna liikluspildist olulise osa moodustavad maakondlikud bussiliinid ning reisibussid. Oluline on, et ka siin toimuks samasugune üleminek, vastasel korral jääks nende busside saaste endiselt Tallinna välisõhku mõjutama ja eesmärgi saavutamine pikeneb ajaliselt.

Eelnõu näeb ette elektribusside kasutamise linnaliinidel alates 2040. aastast. Tallinn on valmis selle eesmärgi täitma juba 2035. aastal, eeldusel, et riik näeb ette piisavad toetusmeetmed busside soetamiseks ja vajaliku taristu rajamiseks. Elektrisõidukite soetamiskulud on hinnanguliselt kaks kuni kolm korda kallimad võrreldes praeguste biogaasil ja biodiislil töötavate bussidega.

Tallinnas kasutusel olevate busside kasutusiga on lõppemas 2035. aastal ning linn tegeleb juba ühistranspordisektoris alternatiivide otsimisega. Ootame riigilt konkreetsemalt plaani elektribusside soetamise finantseerimiseks. Oluline on arvestada, et lisaks busside soetamisele on vajalik arendada välja nende laadimis- ja hooldusvõrgustik.

Eelnõu näeb ette nõude, et taksoveo osutamisel võib alates 2035. aastast kasutada üksnes elektrisõidukeid. Võrdse kohtlemise eesmärgil peaks seadus reguleerima ka teisi sõidujagamise teenuse osutajaid ning üüri/renditeenustena kasutatavaid sõidukeid. Kindlasti on võimalik ja otstarbekas tuua nimetatud tähtaega oluliselt ettepoole.

4. Mõju planeeringutele

Suurem osa eelnõu ruumilise arengu norme tõstatavad teemasid, mis on Tallinna arengustrateegias "Tallinn 2035" ja kliimakavas kaetud või valdkondlikes arengukavades kavandatud. Samal ajal on eelnõu koostamise töögruppides jäetud sisuliselt tähelepanuta valglinnastumise pidurdamine, mis on kõige rohkem ressursse raiskav ruumilise arengu protsess Eestis.

Eelnõu kohaselt soosib avalik sektor planeeringute kaudu vähese kasvuhoonegaaside heitega tehnoloogiate katsetamiseks selleks mõeldud alade rajamist. Sätte kohaldamise võimalikkus pole kohalike omavalitsustega kokku lepitud ega läbi räägitud. Seletuskirja kohaselt tuleks omavalitsustel hakata koostama ka innovatsiooni ja tehnoloogiat toetavaid strateegiaid, kuid sellist kohustust seaduse eelnõus lahti kirjutatud ei ole. Tallinnal peaks olema roll protsessis, kus mõeldakse sisuliselt läbi selle sätte kohaldatavus.

Seaduse seletuskirjas on viide kohanemise meetmetele. Linnades on riigi võimalused kohanemisvõimelise linna tekkele kaasa aitamises piiratud ning seega saab ka igasugune meetmete planeerimine, aruandlus, prognoosimine ja seiramine toimuda vaid omavalitsustega tihedas koostöös. Muuhulgas tuleb arvestada, et ka aruandluse koostamisel langeb osa koormusest omavalitsustele ning tuleks läbi mõelda, kuidas riigi poolt tugitakse kohanemise teemaliste andmete olemasolu.

Oluline osa kohanemise meetmetest on seadusega antud kohaliku omavalitsuse ainupädevusse ja riigi sekkumise võimalused vähesed. Näiteks sademevee süsteemide kaasajastamine, kuumasaarte vähendamine, parkide ja haljasalade taastamine ja laiendamine ning isegi metsaalade ja rabade taastamine jms meetmeid. Kõik eelnimetatu on tihedas seoses ruumiotsustega ja linnaplaneerimisega nii omavalitsuse üld- kui ka detailplaneeringu tasemel.

Lähtuvalt eelnõust on avalikul sektoril kohustus planeeringute koostamisse ja elluviimisesse integreerida kliimakindluse tagamine ning edendada ja eelistada looduspõhiseid lahendusi. Selle täitmiseks on vaja planeerimisseaduses senisest paremini sätestada detailplaneeringute kehtivusaja küsimus. Tallinna linna kogemus on, et vanad detailplaneeringud on sageli vastuolus kaasaegsete nõuetega ja kliimakindluse põhimõtetega. Planeerimisseadus vajaks täiendamist mitmes aspektis:

• detailplaneeringust huvitatud isikule pandavaid kohustusi tuleb laiendada kliimaeesmärkide saavutamist soodustavate tegevustega. Reguleerimine planeerimisseadusega tagaks ettevõtjate võrdse kohtlemise ja õigusselguse. Tallinna kogemusele tuginedes on ettevõtjad valmis võtma täiendavaid omapoolseid kohustusi, et linnakeskkond kliimaeesmärkidele paremini vastaks;
• omavalitsused vajavad selget õiguslikku alust tunnistada kehtetuks kliimaeesmärkidega vastuollu minevad üle viie aasta tagasi kehtestatud planeeringud;
• detailplaneeringutele peaks kehtestama kehtivusaja ja looma võimaluse lihtsustada kehtivate, kuid realiseerimata detailplaneeringute kehtetuks tunnistamist. Vananenud detailplaneeringute nüüdne elluviimine on vastuolus avaliku sektori kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise kohustusega.

5. Mõju hoonete sektorile

Eelnõus seatakse tingimused hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogusele ja kehtestatakse selle piiramise eesmärgid. 2020. aastal koostatud "Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia" kohaselt tuleb Eestis terviklikult rekonstrueerida ca 14 000 korterelamut. Pooled neist korterelamutest asuvad Tallinnas. Aastaks 2050 on vaja Tallinnas rekonstrueerida ca 5000 korterelamut ning arvestades korteriomanike suhtelist palgavaesust on vaja seda tegevust riiklike meetmetega toetada ja suunata.

Kortermajade renoveerimise perioodi 2021−2027 toetusmeetmeteks planeeritud vahendid lõpevad prognoosi kohaselt juba 2025. aastal. Järgmine meede avaneb alles 2028. aastal. Eelnõuga kavandatu venitab eesmärgini jõudmise Tallinna linna näitel mitmekümne aasta perspektiivini, mis ei ole eesmärki silmas pidades mõistlik.

Riik peaks planeerima alalise toetusmeetme kortermajade renoveerimiseks, et tekiks stabiilne rahastusallikas ja seeläbi kindlustunne, et püstitatud eesmärk eluruumide renoveerimise osas saab soovitud tähtajaks täidetud. Renoveerimise toetusraha jagamise proportsioon peaks arvestama ka renoveeritavate hoonete asukohta, vastasel korral eesmärke ei saavutata.

Hoonete kliimaeesmärgi täitmiseks on lahutamata osa tõhusatel kaugküttevõrkude välja ehitamisel. Sellega saame oluliselt vähendada nii heitekoguseid kui ka küttekulusid. Riiklikult peab soosima ja rahaliselt toetama tiheasutusaladel korterelamute liitumist kaugküttevõrkudega. Piirkondades, kus ei ole mõistlik kaugkütet arendada, tuleb välja töötada alternatiivsed lahendused.

6. Mõju taastuvenergia kasutamisele, looduskeskkonnale ja elurikkusele

Eelnõu seletuskirjast jääb mulje, et kliimakindluse meetmed on vaikimisi positiivsed, kuna nende abil väheneb surve looduskeskkonnale. Kuid enamik meetmete mõjuhinnanguid valmib alles 2024. aasta jooksul. Selgete meetmete loetlemata jätmine eelnõus ei tee seda seadust mitte ainult deklaratiivseks, vaid loob ohu, et iga selle seaduse eesmärgi täitmiseks valitud meedet tõlgendatakse keskkonnale positiivset mõju avaldavana.

Näiteks on viimastel aastatel hoogustunud vertikaalsete maasoojuspumpade jaoks puuraukude rajamine, mille tegelikku mõju põhjaveele pole hinnatud ning põhjaveelise joogivee kaitset ei suudeta alati tagada.

On meelevaldne väita, et seaduse koostamise käigus välja pakutud meetmete mõju on läbi kaalutud pelgalt sellel alusel, et kliimakindla majanduse seaduse üks põhimõtetest on, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb vältida teiste keskkonnaeesmärkide, sh elurikkuse eesmärkide kahjustamist.

Seepärast on vajalik, et eelnõu saaks täiendatud konkreetsete meetmete ja mõõdikutega, millel on tõenduspõhine mõju kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks, samas hoides ära olulist kahju looduskeskkonnale ja elurikkusele.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt pean erakordselt oluliseks, et Eesti tegutseks süsteemselt ja ambitsioonikalt kliimaneutraalsuse saavutamise nimel. Loomulikult peavad riik ja omavalitsused tegutsema selles valdkonnas ühiselt, omavalitsuste panuseta ei ole kliimaneutraalsus saavutatav.

Paraku on eelnõu sedavõrd toores, et selle vastuvõtmine ei anna juba tehtavale tööle erinevatel tasemetel midagi juurde. Oleme valmis panustama seaduse eelnõu täiendamise aruteludesse, et aidata see kraavi läinud protsess uuesti teele tuua.

Kommentaar põhineb Jevgeni Ossinovski kliimaminister Yoko Alenderile saadetud arvamusel kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kohta.