Juuni 2024

Eesti Mereväe miinijahtija Ugandi on kuuekuulisel NATO-missioonil jõudnud Fääri saarte vetesse, kus koos Prantsuse ja Saksa laevadega harjutatakse veealuse taristu kaitset. Allveedroonidega vaadeldakse muu hulgas kaableid ja torusid, mis ühendavad Taani haldusalas saari Suurbritanniale kuuluva Shetlandiga.

Huvitaval kombel passib esmapilgul rutiinse NATO õppuse ajal Fääri saarte majandusvööndis kahtlane Vene laev, mis küll kirjade järgi on tsiviilalus. Vastastikune seire, nagu külma sõja päevil, on taas muutunud normaalsuseks.

"On alati huvitav Vene laevadest pilti teha, isegi kui nad on tsiviilalused, et me saame võimudele ette kanda ja pilte teha. /.../ Kunagi ei tea, tsiviilllaev saab ka midagi illegaalset teha," ütles FS Cephee kapten Alexis Chalier.

"Kas see on kuidagimoodi eriskummaline või mitte? Minu jaoks ei ole, sest nii kõik need luurelaevad või siis ka riigilaevad, kes ühel või teisel moel kunagi ka võivad nii-öelda luuretegevusega olla seostatud, on täiesti tavapärane," ütles Eesti mereväe ülem kommodoor Ivo Värk.

Hamburg, märts 2024

Põhja-Saksa ringhäälingu NDR kontoris Hamburgis toimub salajane kohtumine. Uurimisrühm, kuhu on kutsutud ligi 30 ajakirjanikku kaheksast riigist, sealhulgas Eesti Rahvusringhäälingust, on ette võtnud tundliku ja strateegilise teema – Venemaa spiooni- ja uurimislaevad.

"Mis saab, kui suur osa su riigi elektrivõrkudest on maas, sest üks laev paigaldas torujuhtmele lõhkelaengud, mis hiljem õhiti? Või tehakse uurimistööd enne seda, kui tuleb teine laev ja lõhub elektrikaabli? See on väga tõsine mure. Ja osa Putini hübriidsõjast lääneriikide vastu," rääkis andmeajakirjanik Joris Heijkant.

Alates Ukraina sõjast on Vene laevad 60 korda Euroopa vetes kahtlaselt käitunud

Nord Streami plahvatusest on möödas poolteist ja Balticconnectori lõhkumisest pool aastat. Tihti end teaduslike alustena afišeerivatest Vene laevadest, mis seilavad sageli välja lülitatud transponderitega ehk tsiviillaevajuhtimise jaoks nähtamatult, on üksjagu juttu olnud. Kuid ajakirjanike konsortsiumi käsutuses on andmestik, mis näitab seda tegevust senisest põhjalikumalt. Nimelt, isegi kui automaatne identifitseerimissüsteem AIS on välja lülitatud, saadab enamik Vene laevu kodumaale ilmainfot morse teel. Üks, kes aitab neid piikse dekodeerida, on hollandi andmeajakirjanik Joris Heijkant.

"Need sõnumid on pikad morsemärkide jadad. Neid saab dekodeerida ladina tähestikus sõnumiteks, milles sisaldub palju numbreid. Numbritest saab moodustada omakorda kodeeritud rea ja välja lugeda laeva asukoha. Töömahukas protsess. Aga kolme kuni nelja minutiga avaldatakse nende asukoht ja sõidu sihtpunkt," selgitas Heijkant.

Erinevad huvilised on neid sõnumeid, mida edastatakse lahtisel sagedusel ja mis sisaldavad muu hulgas laeva asukohta ning kiirust, tuhandete kaupa salvestanud. Tegu on siiski nõelte otsimisega heinakuhjast. Mitme kuu vältel töödeldakse erinevates toimetustes tohutult andmeid, kogutakse infot kahtlaste laevade ja isikute kohta. Näiteks kas või uurimislaev Vladimirski, mille pardal on sageli püssimehed, nagu näitab ühe meeskonnaliikme koduvideo. Kui Aafrika piraadivetes võiks sellest veel aru saada, siis relvastatud saatjad Taani väinades viitavad, et see pole ilmselt niisama teaduslaev.

"On väga murettekitav, et Vene laevad siin aktiivselt tegutsevad. Me räägime spioonilaevadest, mis on tuvastatavad, aga on ka teist tüüpi laevu, näiteks kalalaevad. Kalapüük on kattevari. See teeb muret. Ühest küljest spionaaži perspektiivis. Nad üritavad asja välja uurida, kaardistada, milline on meie allveelaevade infrastruktuur ja kus. See on oluline mitte ainult spionaaži perspektiivis, vaid eriti murettekitav sabotaaži ettevalmistamise perspektiivis," rääkis Hollandi rahvusvaheliste suhete instituudi vanemuurija Koen Aartsma.

Andmemassiivist valitakse lõpuks 1200 sõnumit, mis on saadetud viimase kolme aasta sees laevalt, millel on teadaolevalt mingisugune allveetööde või -uuringute võimekus. Selle põhjal saadi kaart, millel 72 Vene laeva ja natuke üle 400 reisi.

"On palju sarnaseid mustreid laevadest, mis sõidavad Kaliningradi ja Peterburi vahet. Samas on palju näiteid, kui laevad äkitselt peatuvad ja puudub selgitus, miks. Miks jääda mitmeks päevaks passima suvalises punktis Läänemerel või Soome lahel?" kommenteeris Heijkant.

Selgub, et pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas on Vene laevad Põhja-Euroopa vetes kahtlaselt käitunud – näiteks päevade kaupa ühe koha peal passinud, ringiratast tiirutanud või siksakitanud – vähemalt 60 korda, sealhulgas Taani lähedal 16 korda, Eesti lähedal 11, Ühendkuningriigi majandusvööndis üheksa ja Norra omas kaheksa korda.

Morses sisalduvad koordinaadid võivad küll olla mõnel juhul vigased, aga enamasti õnnestub neid liikumisi kas või kaudselt kontrollida teistest allikatest, alates laevavaatlejatest kuni satelliidipiltideni. Eesti piirkonnas torkavad näiteks silma Vladimirski ja Sibirjakov, mis veedavad siin pikki perioode ja viibisid ka Balticconnectori piirkonnas õnnetusele eelnevatel kuudel.

" Sa tõesti ei taha selliseid laevu oma vetesse, et nad kaardistaksid sinu infrastruktuuri. Vahel meeldib neile seda teha lausa avalikult. Nagu ütlesin, see on osa Putini läänevastasest hübriidsõjast," ütles Heijkant.

Salastatud asukoht ühes NATO riigis, suvi 2024

Suvel toimub huvitav läbimurre. ERR-i partneritel õnnestub kaamera ette saada Boriss – nimetame teda selle varjunimega – kes töötas veel mõni aasta tagasi Sibirjakovil, mis kirjade järgi on hüdrograafialaev. Pärast täiemahulise sõja algust lahkus 30. eluaastates mees kodumaalt ja elab ühes NATO riigis, kuid eelistab siiski esineda anonüümselt.

Borissil on ka mõni koduvideo. Tema sõnul oli umbes 30-liikmelise põhimeeskonnaga laev ühelt poolt halvasti hooldatud, teisalt üpris hästi varustatud, alates võimsatest radaritest, lõpetades vintsidega, millega aparatuuri vette ja välja tõsta.

"Infot, mida see laev kogub, jagatakse mereväega. Kui leitakse midagi uut, erinevat. Selle põhjal uuendatakse mereväe kaarte," selgitas Boriss.

Ühelt poolt leiab Boriss, et nad ei tegelenud otsese luuramisega, teisalt möönab, et nende kogutud merepõhja info peamine tarbija oli Vene sõjalaevastik.

"Kui lõhud kaabli, siis rikud oletatava vaenlase energiavarustuse. Seega kõik, mis on merepõhjas – voolukaabel või andmesidekaabel – sõjaolukorras hävitad selle
ja saad eelise. Jah, see on antud laeva üks otsene funktsioon. Uurida, mis toimub merepõhjas ja varustada infoga sõjaväge," rääkis Boriss.

Üks Sibirjakovi ülesannetest oli Borissi sõnul eskortida allveelaevu, sealhulgas läbi Eesti majandusvete, ning osaleda oma sonaritega nende testimisel.

"Projekt kandis nime Varšavjanka. Väike diiselelektriline allveelaev. Sibirjakov eskortis neid, testis andmeid ja sidesüsteeme," ütles Boriss.

Eesti mereväe ülem kommodoor Ivo Värk tõdes, et tegemist on tuttava teemaga. "Sest kui Vene Föderatsioon ehitab allveelaevu nii-öelda läänes, Kroonlinnas, siis nende testimine on regulaarne ja seda on võimalik teha Gotlandi lähistel, kus on nii-öelda Läänemere kõige sügavam koht. See ei ole ainult Vene allveelaevade puhul, aga ka nende varasemalt eksporditavate allveelaevade puhul, mida Venemaa ehitas erinevatele teistele riikidele," rääkis ta.

"Sügavaimas kohas sukelduvad allveelaevad maksimumsügavusele ja eskortlaev üritab neid tuvastada. See on omamoodi peitusemäng. Kui katsetatakse uusi torpeedosid, siis Sibirjakov ja mõni teine alus, näiteks puksiirlaev, sätivad valmis suure võrgu, millega torpeedo kätte saada. Torpeedod muidugi ei plahvata. Aga testitakse juhtimissüsteemi," selgitas Boriss.

Mereväe sadam, Tallinn, september 2024

"Pealtnägija" võtab andmed ja intervjuud kaasa ning küsib kommentaare nii kaitseministeeriumist kui ka mereväelt, kes vastutab olukorrateadlikkuse eest Eesti vetes.

Mereväe ülem kommodoor Ivo Värk kinnitab, et tänu asukohale Venemaa Läänemere kahe tähtsama sadama – Peterburi ja Kaliningradi – vahepeal voorib Eesti majandusvööndis ehk kaugemal kui 12 miili kaldast Vene riigilaevu pidevalt, aga territoriaalvette ei ole ükski neist viimastel aastatel sattunud. Seda enam, et pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas on nende sisenemine Euroopa sadamatesse üldse keelatud.

"Kui Vene Föderatsiooni laev ka nii-öelda majandusvööndis või Eesti ja Soome vahel kuidagimoodi kiirust alla võtab või kurssi muudab, see kõik on näha. Siin hakkavad meil punased tuled ja kellad põlema," ütles Värk.

Igal nädalal tuvastab Eesti merevägi umbes 600 laeva ja sel aastal kokku juba 21 000. Merevägi ei toetu selles AIS-ile või morsele, vaid radaritele ja sensoritele, seejuures ka liitlaste omadele.

"Me oleme unikaalsed või miks meil on hästi ja palju paremini, on see, et Eestil, Lätil, Leedul on ühesugune tarkvara ja ka sisuliselt riistvara lahendus, mis puudutab mereseiret. Ehk siis iga täpp, mis tekib Leedu mereseire keskuses ekraanile, tekib samal hetkel Eestis. /.../ Kõlab võib-olla hästi julmalt, aga seda kõike ju tehakse sellepärast, kaitseväed-mereväed teevad seda kõike sellepärast, et igal ajahetkel teada, kus meie potentsiaalne sihtmärk on," selgitas endine mereväe ülem Jüri Saska.

Samas teeb asja keerulisemaks, et rahvusvaheliste konventsioonide alusel võivad isegi sõjalaevad teatud tingimustel territoriaalveest läbi sõita ning majandusvööndis kas või parkida. Kaldariikidel nagu Eesti ei jää muud üle, kui väljaspool territoriaalala ehk teisel pool 12 miili joont toimuvat jälgida.

"Ta võib olla julgeolekurisk, aga samas me ei saa ka midagi väga nii-öelda ette võtta ja teha selle vastu. Nende monitoorimine, jälgimine ja püüda aru saada, mida nad teevad, on parim, mida me teha saame," ütles Värk.

"Tavaliselt kõikidest väga huvipakkuvatest alustest me teeme ülesvõtteid. Lennuk lendab üle vahest. Põhjus, miks me seda vahest ei tee, on see, et siis näiteks Läti, Leedu või Soome on seda juba teinud. Aga kui ta seisab ikkagi väga konkreetselt väga konkreetses kohas meie vastutusalas, siis me läheme kohale ja teeme pilti ja vaatame, mida ta teki peal kannab," selgitas Saska.

Soome laht, 2023. aasta mai lõpp-juuni algus

Toosama Sibirjakov ja tihti sellega tandemis liikuv Vladimirski on ka eestlastele hästi tuttavad. Nii ajakirjanike morsepõhine uurimus kui ka nende palvel lahti salastatud mereväe radaripilt ja fotod näitavad, et 2023. aasta mai lõpus ja juuni alguses tiirutas Sibirjakov mitu päeva Balticconnectori kohal – muidugi välja lülitatud transponderiga.

Boriss ei viibinud sel hetkel enam laeva pardal, aga selgitas: " Üks põhjus, miks operatsioonil viibiv laev aeglaselt siksakitab, on informatsiooni salvestamine merepõhja seisundi kohta. Ja see on otsene signaal, et käib spioonitöö. Päris töö. Nad ei taha teada anda, millal seda tööd tehakse. Ja samuti, kui laev hakkab triivima, siis on peamootor välja lülitatud. See tähendab, et kasutatakse sonarit ja välditakse segavaid faktoreid. Sel ajal on keelatud ka lärmakad tööd laevatekil."

4. juuni paiku – püsides kogu aeg väljapool territoriaalvett – nihkuvad Sibirjakov ja Vladimirski positsioonidele, kust nad ilmselt varjestavad õppust Baltops, mille laevad stardivad Tallinnast.

"Siis oli siin hästi palju NATO sõjalaevu, Ameerika sõjalaevu. Ja tavaliselt, mida siis tehakse, see kõik on niisugune luureandmete kogumine, et sa kogud raadiosignatuure, akustilisi signatuure – kõik see sama töö, mida tegelikult meiegi teeme. Ta oli selles kohas, kus ta olla sai, ja kasutas ära seda meresõiduvabadust selleks, et teha tööd, milleks ta ellu kutsutud on," selgitas Saska.

"Kõik luuravad kõigi järgi nii-öelda – luurame meie, luuravad meie partnerid ja luurab ka Vene Föderatsioon. See on selline tavapärane sõjaline tegevus," sõnas Värk.

Mereväelaste sõnul võib säärane käitumine olla ka lihtsalt trollimine. Huvitava sisevaate pakub Vladimirski meremehe video, mis tehti vastasseisust Prantsuse vetes.

"Peatun kolmeks päevaks. Ja olen seal kolm päeva täpselt rahvusvahelistes vetes, istun nii-öelda selle koha peal. Ja siis kõik kaldariigid on natukene ebamugavas olukorras, et kuidas sellele reageerida. Ja ma ei pea ise mitte midagi tegema, ma lihtsalt olen seal. Ma ei tee mitte midagi halba ilmtingimata – kuulan, vaatan, pildistan ja filmin. /.../ Kui meie kaardistame vastasvõistkonna mustreid, siis nemad kaardistavad ju meie mustreid samamoodi ja reaktsiooni," rääkis Saska.

Kas kurikuulsate Vene uurimislaevade korduv tiirutamine Balticconnectori juures on kuidagi seotud sellega, et mõni kuu hiljem juhtus seal kummaline õnnetus? Teatavasti on põhiversioon, et 7. ja 8. oktoobri vahelisel ööl lohistas Hiina lipu all seilav konteinerlaev Newnew Polar Bear oma ankrut ja ketti 180 kilomeetrit ja kaheksa tundi mööda merepõhja, vigastades Eesti-Rootsi sidekaablit ja purustades Eesti-Soome gaasitoru ning lõpuks ka Eesti-Soome elektrikaablit.

Kuna Hiina laev liikus väljapool territoriaalvett, ei saanud ei Soome ega Eesti võimud teda kinni pidada ja suure tõenäosusega kadus sellega ka võimalus lõplik tõde välja selgitada, arvab kaitseminister Hanno Pevkur.

"Konkreetselt selleks, et omistada kellelegi hübriidrünnakut, peavad olema ikkagi väga tugevad tõendid. Hübriidrünnak on ikkagi juba oluliselt konkreetsem sõnastus kui see, et mul on raske eluliselt uskuda," ütles Pevkur.

Brüssel, NATO peakorter, september 2024

Hiljuti asutas NATO eraldi veealuse taristu kaitse koordinatsiooniüksuse, mis allub asepeasekretär James Appathuraile, kelle sõnul on kahtlased intsidendid ja otsene spionaaž viimastel aastatel järsult kasvanud.

"Venelastel on programm, mille nimi on Venemaa veealuste uuringute programm. See on eufemism, see on luure- ja sõjaväestruktuur. Ja nad kaardistavad kogu meie kriitilist infrastruktuuri väga kõrgtehnoloogilise varustusega, et olla võimelised seda saboteerima, kui nad seda soovivad," rääkis Appathurai.

Pevkur möönab, et isegi madalas Läänemeres on veealuse taristu kaitsmine väga raske ülesanne. "Loomulikult on. Ja kõige keerulisem osa sellest on rahvusvahelised veed. Rahvusvahelistes vetes rahvusvaheline mereõigus annab väga vabad käed," ütles ta.

Spioonlaevade vastu aitab see, kui ise rohkem merel kohal olla

Et vahepeal kaotatud initsiatiiv tagasi võtta, korraldab NATO õppusi, nagu oli Fääri saarte juures, lõi otsesidemed kõigi oluliste taristufirmade ja asutustega liitlaspealinnades ning rakendab kahtlase käitumise avastamiseks tipptehnoloogiat, sealhulgas tehisintellekti. Panused on ülikõrged.

"Kui üks neist torujuhtmetest õhku lendab, hüppavad energiahinnad üles või lähevad asjad pimedaks. Kui mõni peamine andmekaabel lõigatakse läbi, on sellel tõsised finantsmõjud. Iga päev käib merealuste kaablite kaudu 10 triljoni dollari väärtuses majandustegevust, neli triljonit üle Atlandi. Atlandit ei ületa väga palju kaableid. Kui üks neist läbi lõigatakse, siis majanduslik mõju meie kõigi jaoks on väga oluline. /.../ Seega mitmel moel – see võib olla vee all ja sa ei näe seda, aga see puudutab otseselt teie julgeolekut. Kõige karmimal juhul, kui suur vigastus toimub keset talve, see võib tähendada, kas me suudame oma maju kütta või mitte," selgitas Appathurai.

Nii Appathurai kui ka Koen Aartsma asetavad merel toimuva laiemasse hübriidsõja konteksti, mis tähendab, et me pole lahtises sõjas, aga meie vahel ei valitse enam ka rahu.

"Üks venelaste eesmärkidest on näiteks suuta muuta ebaselgeks, kas see oli õnnetus, kes oli selle taga, mis täpselt oli motiiv. Me nimetame seda hübriid- või halli ala rünnakuteks. Ja eesmärk on meid halvata," ütles Appathurai.

"Samas, mis puutub hübriidohtudesse, süüdlane jääb enamasti leidmata. Mõte on selles, et jääks salgamise võimalus, oleks ka teine võimalik põhjus. Nord Stream 2 näitas seda väga valusalt. Peame oma järeldustes olema väga ettevaatlikud. Samas mittetegutsemine, kui puudub täielik kinnitus, pole ka variant," rääkis Aartsma.

Lõpuks ongi asjatundjate sõnul ainult üks rohi – tuleb ise kohal olla ja jõudu näidata.

"Mida rohkem oleme me merel kohal ja selle taristu lähedal, see võib omada ka heidutavat efekti ehk siis see, kes nii-öelda tahab midagi korda saata, ei saa kellegi nägemata seda kõike ellu viia," ütles Värk.

"See võib ära hoida seda ja kui seda ära hoida ei suudeta, siis see aitab igal juhul seda paremini fikseerida. Aga selleks ainukene võimalus on olla merel kohal," rääkis Saska.

Nii ERR kui ka teised väljaanded pöördusid kommentaari saamiseks ka Vene riigi esindajate poole, aga jäid vastuseta.

Lugu sündis kuue meediaorganisatsiooni koostöös: ERR Eestist, Pointer Hollandist, VRT Belgiast, NDR-WDR Saksamaalt, Süddeutsche Zeitung Saksamaalt, NRK Norrast. Kaasa aitasid: DR (Taani), YLE (Soome), SVT (Rootsi), BBC (Suurbritannia), Marineschepen.nl, Vake.ai, Marinetraffic.com ja Dossier Centre.