Meri on Eesti majanduse ja julgeoleku üks nurgakivi. Meritsi liigub üle poole Eesti varustamiseks vajalikest kaupadest. Laevanduse ja merelise logistika, laevaehituse ja sadamade, kalanduse ja vesiviljeluse ning merepääste kaudu on meri integreeritud meie argipäeva.

Kuigi sõltume mereühendustest suurel määral ka igapäevaelus, muutuvad need eluliselt tähtsaks kriisiolukorras, kui on vaja tagada elanikkonna varustatus esmavajalikuga ning ühiskonna sujuv toimimine.

Mereohud ja hübriidsõda

Hoolimata juhtumitest Läänemere energiataristu (Nord Stream, Balticconnector) kahjustamisel, ei ole avalikus diskussioonis piisavalt tähelepanu pööratud merelt tuleva ründe laiematele stsenaariumidele.

Tegemist ei pea olema otsese sõjalise rünnakuga. Hübriidoperatsioonid, mis hõlmavad näiteks majandussurvet, desinformatsiooni, küberrünnakute ja sabotaaži kombinatsiooni, võivad olla sama tõhusad kui mitte tõhusamadki otsesest ründest. Blokaadid, mis takistavad kaubandust ja reisimist, ning dessantoperatsioonid on samuti võimalikud ohud.

Veealune infrastruktuur on eriti haavatav. Näiteks, kui keegi peaks katkestama sideühendused Soome ja Rootsiga, kasutades selleks keerukaid ja raskesti tuvastatavaid vahendeid, võiks selline tegu põhjustada laialdast segadust ja majanduslikku kahju. See on vaid üks näide, kuidas hübriidoperatsioonide abil on võimalik tekitada märkimisväärset kahju, ilma et ründaja identiteet saaks kindlalt tuvastatud. Nimelt võimaldab plausible deniability ehk usutav eitatavus ründajal oma osalust varjata.

Kui kõik ühendused Soome ja Rootsiga katkeksid, oleks sellel tõsised tagajärjed. Kuna sõltume naaberriikidest energia, tooraine ja toidu osas, millest lõviosa liigub mereühendusi pidi, oleksime riigi ja ühiskonnana kriisis, mille kõrval koroonakriis kahvatub. Kaubandus ja transport ei funktsioneeriks, see omakorda mõjutaks tööstust ja tarbijaid. Lisaks võib selline olukord põhjustada poliitilist ebastabiilsust ja ohustada meie julgeolekut.

Seetõttu on äärmiselt oluline, et me arendaksime välja tõhusad ja kindlustunnet pakkuvad strateegiaid ja riskide maandamise meetmed, et kaitsta oma merelist infrastruktuuri ja reageerida võimalikele ohtudele. See nõuab tihedamat koostööd meie liitlastega ning investeeringuid kaasaegsetesse tehnoloogiatesse ja olukorrateadlikusse nii tsiviilis kui ka riigikaitseüksustes.

Eesti mereväe varustatus

Eesti mereväel on kokku kaheksa alust: kolm nüüdisaegsete miinitõrjesüsteemidega varustatud Sandown-klassi miinijahtijat, üks Lindormen-klassi miiniveeskaja ja neli patrull-laeva.

Võrdluseks, et Soome mereväel on ca 250 alust, millele kriisiolukorras liitub umbes 80 piirivalve veesõidukit. Soomlastel on töös kaks suurt sõjalaeva, meie uute projektide jaoks – isegi mitte Ukraina toetamiseks eraldatud väekaitsekaatrite asenduste jaoks – ei ole teadaolevalt rahastust leitud.

Need arvud näitavad selgelt, et Eesti kaitseväes on merevägi olnud vaeslapse osas. Merekaitset on seni Eestis peetud tülikaks suuri püsikulusid kaasa toovaks valdkonnaks. Nii tähelepanu kui ka eelarve on kulunud maaväe arendamisele. Praegugi räägitakse valitsuse otsuse kontekstis, et 1,6 miljardit eurot läheb laskemoona soetamiseks. Isegi kui meil on laod triiki moona täis, ei suuda me enda kaitseks reaalseid samme astuda, kui meil pole selget arusaama, kus vastane on või mida selle moonaga sihtida.

Eesti kaitseväe juhtimine on koondunud maaväe kätte, nii kaitseväe juhataja kui ka peastaabi enamik liikmeid on maaväe taustaga. Selline olukord on toonud kaasa olulise tasakaalustamatuse maaväe ja mereväe vahel.

Maavägi keskendub peamiselt õppustele ja planeerimisele, millel on piiratud seos reaalsete sõjaliste operatsioonidega. Kuigi väike kontingent osaleb välismissioonidel, ei ole see piisav, et tagada diviiside tasemel planeerimise vajalikud kogemused.

Seevastu merevägi peab täitma igapäevaseid ülesandeid, nagu mereolukorra teadlikkuse tagamine, mis nõuab pidevaid investeeringuid inimestesse ja tehnoloogiatesse. Mereväe tegevused ei peatu, kui ülejäänud kaitsevägi Kevadtormi ajal roheliste nägudega metsas sõda mängib.

Kui liitlased saavad sõja ajal logistilist tuge pakkuda ja moonaga varustada, siis mereolukorra teadlikkuse peame ise välja arendama. Selleks on vaja investeeringuid ja sügavamat mõistmist mereväe rolli kohta riigi julgeolekus.

Lahingu puhkedes ei ole võimalik olukorrateadlikkust ja muid kriitilisi võimeid välja arendada, need peavad olema olemas ja kasutatavad rahuajal ehk tegemist on tüüpiliste dual use ehk kahesuguse kasutusega tegevustega, mille sisend kulub ära tsiviilis, kuid võetakse koheselt vajaduse tekkides kasutusele militaaris.

Merendusettevõtted on õppinud Ukraina kogemusest

Eesti Merendusklastri kogemus Ukrainas UA Martime Recovery Plani kokkupanekul osalemisel näitab selgelt, kui haavatav võib olla majandus, kui selle elutähtsad veeteed on ohus. Venemaa agressioon on tõsiselt kahjustanud Ukraina merendussektorit, mis on omakorda mõjutanud nii riigi kui ka kogu maailma toiduturvalisust. Eestil, kui väikesel mereriigil on oluline õppida Ukraina õppetundidest. Me peame investeerima oma merekaitsevõimekusse, et tagada oma sadamade ja merenduse ohutus. Ukraina kogemus on meile meeldetuletus, et merevägi ei ole pelgalt sõjaline jõud, vaid ka majanduse ja rahvusvahelise koostöö võti.

Merejulgeolek pole pelgalt sõjaline mõiste, vaid hõlmab endas ka majanduslikku stabiilsust, keskkonnakaitset ja rahvusvahelisi suhteid. Eesti meretööstuse ettevõtetel on aastakümnete pikkune kogemus näiteks erinevatele riikidele patrull- ja muude laevade ehitamisel, mida sõjaolukorras on võimalik kasutada riigikaitses.

Teistes riikides, näiteks Soomes, on tavaks eelistada oma riigi tootjate toodangut kaitse-eelarvest soetamisel. See loob positiivse ahelreaktsiooni: riiklikud tellimused tugevdavad kohalikku tööstust, mis omakorda suudab arendada oma tooteid ja teenuseid, võita uusi eksporttulusid ning luua töökohti. Samal ajal suureneb riigi maksubaas ja sõltumatus välisriikide tarnijatest.

Ukraina näide: Eesti toodete nõudlus kriisis

Ukraina merenduse taastamise plaan on selge näide Eesti toodete ja teenuste nõudlusest kriisiolukorras. Ukraina valitsus on Eesti riigile esitanud palve toetada Ukraina mereväga 150 miljoni euro suuruste abipaketiga, mille sisustavad Eesti tootjad. Eesti ettevõtted on saanud võimaluse pakkuda oma lahendusi, mis aitab nii Ukrainat kui ka Eesti majandust.

See näitab, et Eesti tootmine on konkurentsivõimeline ja vastab kõrgetele nõuetele. Koostöö kohalike tootjatega tagab, et kriisi korral on varustuskindlus suurem ja logistikakulud väiksemad. Alahinnata ei saa ka võimaluse andmist kohaliku tehnoloogia arendamiseks.

Kui Eesti merendusettevõtete toetus on oodatud sõjakeerises Ukrainas, siis on enam kui selge, et suudame veelgi suuremat panust anda oma kodumaa mereväe võimekuse tõstmisesse. Eesti merejulgeolek on tihedalt seotud meie riigi majandusliku heaoluga.

Võttes kasutusele kohalikud lahendused, investeerime me mitte ainult oma riigi julgeolekusse, vaid ka loome uusi töökohti ja tugevdame Eesti majandust. Seega, kui soovime tugevat ja iseseisvat Eestit, siis peame toetama kohalikke ettevõtteid ning tagama, et Eesti merevägi oleks varustatud parimate võimalike lahendustega.

Kuigi Eesti kaitsevägi on tihedalt integreeritud nii Euroopa Liidu kui ka NATO struktuuridesse, tehakse otsused, milliseid väeliike eelisarendada ja kuidas ressursse jaotada, riiklikul tasandil.

See tagab, et Eesti kaitsevägi on võimeline reageerima kiiresti muutuvale ohuhinnangule ja täitma oma kohustusi liitlaste ees. Samal ajal on oluline rõhutada, et tihe koostöö liitlastega võimaldab meil jagada kogemusi, arendada ühiseid võimekusi ja tagada ühtse kaitsehoiaku piirkonnas.

Nii maa- kui merevägi on kulu

Investeeringud riigikaitsesse, sealhulgas laevade ja muu varustuse soetamine ning hilisem opereerimine nagu ka näiteks laskemoona ja relvasüsteemide käigushoidmine, on küll kulukad, kuid see on kindlustus meie riigi tuleviku eest.

Peame leidma tasakaalu kulutuste ja saavutatava kasu vahel. Kaasaegne ja hästi varustatud kaitsevägi tõstab meie riigi atraktiivsust investoritele ja partneritele, mis omakorda soodustab majanduslikku hakkamasaamist.

Nõrk mereseire ja heidutus on kaks peamist tegurit, mis muudavad meie ranniku ja merealad haavatavaks. Balticconnectori juhtum on selge näide sellest, kuidas vähene teadlikkus ja reageerimisvõime võib põhjustada tõsiseid kahjusid kriitilise infrastruktuurile.

Kui me soovime kaitsta oma energeetikat ja muid elutähtsaid süsteeme, peame investeerima kaasaegsetesse seirevahenditesse ja arendama efektiivsemaid reageerimisplaane. Tugevam merekaitse on investeering meie energeetikasõltumatusesse ja majanduslikku turvalisusse.