Alustan kaugemalt. Kui ootamatu oli sotside jaoks kliimaministeeriumi otsus, et loobutakse seni valitsuses kokku lepitud skeemist, et riik toetab nelja teravatt-tunni ulatuses maismaaparke ja samas samavõrra ka meretuuleparkide rajamist ja järsku selgus, et meretuuleparkide rajamist toetatakse poole vähem ehk siis kahe teravatt-tunni ulatuses. Oli see ootamatu?

No ei toetata ju midagi, olgem ausad. Vahepeal on veel umbes pool aastat kliimaministeerium munenud ja nüüd tulnud välja järgmise ettepanekuga, mis ei ole kooskõlas varasema valitsuse otsusega. Kui sellele küsida selgitusi või põhjendusi, siis neid tegelikult adekvaatselt ei saa.

Me oleme palunud, et arvutataks läbi erinevad stsenaariumid lähima kümnendi jaoks, mis puudutab taastuvenergia portfelli erinevaid funktsioone – on ta siis mingi protsent maismaa tuuleparke, mingi protsent meretuuleparke ja selle mõju nii toetustele, mida peaks maksma tarbija – loomulikult me tahaksime, et see summa oleks võimalikult väike – aga teiselt poolt, et mõõta ka selle mõju elektri hinnale, et see mõju jällegi oleks võimalikult suur ehk siis tarbija saaks võimalikult soodsat elektrit.

Paraku siiamaani neid adekvaatseid stsenaariume meile esitatud ei ole ja sellest tulenevalt asi piirdub sellise muljetamisega. Aga kõige hullem minu meelest selles olukorras on see, et otsuseid ei tehta. Riigikogu valimistest on möödas varsti kaks aastat, käib vilgas arutelu muudkui, aga otsuseid ei tehta.

Minu hinnangul oleks siin mõistlik minna edasi väga lihtsasti. Riigikogu on otsustanud juba aastal 2022 sotside ettepanekul, et aastaks 2030 oleks Eestis bilansiliselt 100 protsenti taastuvelektrit ehk siis me toodaksime taastavelektrit sama palju, kui me tarbime. Vastu seda tuleb siis teha vähempakkumisi. Selleks tuleb muuta seadust ja tuleb taotleda riigiabiluba. See töö tuleks ära teha ja selle käigus on tegelikult võimalik ka tuvastada, kui kaugel me oleme erinevate planeeringutega ja siis otsustada täpselt, et mitme megavati mahus ühte või teist projekti toetada.

Nii et teie jaoks on oluline see, et saaks täidetud see 100 protsenti taastuvenergiat Eesti jaoks aastaks 2030? Et võime näiteks ka meretuulepargid täiesti kõrvale jätta?

Kui muul viisil on see võimalik odavamalt teha, siis loomulikult! Lihtsalt me ju näeme täna seda või senine arusaam ka ministeeriumil endal on olnud, et see ei ole võimalik, kuna need maismaa planeeringud liiguvad teosammul. Ja kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et me kümne aastat hiljem ütleme nii nagu alles hiljuti endine energeetika asekantsler, kes kümme aastat juhtis seda valdkonda, ütles, et no nüüd tuleks ikka hakata liigutama. Minu meelest tuleks liigutama hakata siiski nüüd, mitte kümme aastat hiljem hakata jälle hädaldama, et miks eelmisel kümnendil midagi ära ei tehtud.

Nii et kõik need arutelud, kas neli pluss neli või kaks pluss neli, et need ei oma sotside jaoks absoluutselt mitte mingisugust tähtsust?

Ei, no loomulikult nad omavad tähtsust, sest eesmärk peab olema realistlik ja me peame selle eesmärgi saavutama. Eelmisel aastal oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, Soomes keskmine börsihind 50 eurot megavatist, meil oli 100. Ministeerium on praegu ette näinud oma teosammul liikumistes, et me ei jõua veel isegi 2035. aastaks Soome eelmise aasta tasemele. Mina arvan, et me peaksime võtma sihi võimalikult palju oma tarbijatele ja tööstustele vastu tulla ja 2030. aastaks jõuda vähemasti Soome elektrihinna tasemele. See on võimalik.

Kui me veel kolm aastat kaalume ja mõtleme ja loome igasuguseid veidraid skeeme, mida Euroopa Komisjon ootuspäraselt tagasi lükkab, siis me loomulikult seda eesmärki ei saavuta. Ehk siis eesmärke on kaks: üks on see, et me peame minema üle taastuvenergiale selleks, et täita keskkonnaeesmärke ja teisipidi positiivse poole pealt tähendab see seda, et me saame oma tarbijatele pakkuda soodsamat elektrit. See, milliste lahendustega täpselt, see ei ole ju tegelikult mitte ideoloogiline küsimus, vaid tehnilis-matemaatiline küsimus. Need asjad on võimalik välja arvutada, et kui palju üks või teine tootmisvõimsus tegelikult elektri hinda erinevatel tundidel alandab ja sellest tulenevalt tuleb need tõenduspõhised otsused teha.

Loomulikult teatud määramatus siin on ja see põhiliselt puudutab tõesti planeeringute edenemist, mis teatavasti edenevad kaunis visalt. Aga hetkeseisuga isegi selle üle diskuteerida on kaunis asjatu olukorras, kus riik ei ole aastate jooksul loonud põrand-lage toetusskeemi, seda ei ole seadustatud, sellele ei ole saadud riigiabiluba ja sellest tulenevalt niikaua, kuni seda pole tehtud, on see suhteliselt akadeemiline arutelu – et ei tea, mitu megavatti selleks aastaks valmis saab või ei saa...

Mida te nende veidrate skeemitamiste all konkreetselt silmas peate?

Me ju teame, et eelmine aasta soovis kliimaministeerium rakendada omapärast skeemi, kus toetust makstakse ainult sellele elektrile, mis tarbitakse Eestis ära. Juba tollal mina väga kõhklesin, kas see on Euroopa Liidu reeglitega kooskõlas tulenevalt sellest, et kui meil on ühtne elektriturg, siis öelda, et me toetame ainult siin tarbitud elektrit, ei lähe selle loogikaga kooskõlla. Ja Euroopa Komisjon lükkaski selle plaani tagasi.

On olemas täiesti selge, lihtne ja loogiline taastuvenergia tootmisvõimsuste toetamise skeem, mis paljudes riikides toimib ja minu hinnangul Eesti võiks seda teed minna, võimalikult ruttu selle ära seadustada ning seejärel hakata neid tootmisvõimsusi rajama, mitte lõpmatult arutama seda, et mis võiks olla juhul, kui...

Eesti 200 esimees Kristina Kallas ütles eile ERR-ile, et valitsuskabinet peaks neljapäeval arutama seda teemat, kus seesama aruanne, et millised variandid on üldse laual, mis kui palju maksma läheb, et selle kliimaministeerium toob, aga väidetavalt sotside palvel jäi täna kabinetis see arutelu ära. Miks?

No ei ole seda analüüsi esitatud! See on seesama analüüs, mida meie oleme nõudnud juba aasta tagasi. Teatud tükke sellest analüüsist on kliimaministeerium ka esitanud ka varasemates etappides, mis on olnud eelmisel korral otsustamise aluseks, kui see 4+4 (vähempakkumisele läheb neli teravatt-tundi meretuule energiat ja neli teravatt-tundi maismaa tuuleparkide energiat - toim.) kokku lepiti. See oli ju kliimaministeeriumi ettepanek toona. Aga stsenaariumi aastani 2030, aastani 2035 ja erinevaid variante, et kui me teeme rohkem maismaatuult ja vähem meretuult, teeme rohkem meretuult, vähem maismaa tuult – et mida see tähendab nii tarbijale toetuste mõttes kui ka tarbijale elektri hinna mõttes, seda tervikanalüüsi esitatud ei ole. Selles olukorras on ju see ettepanek kõhutunde pealt ja selliselt nii suuri asju otsustada nüüd küll kuidagi õige ei ole.

Kas teie hinnangul ilma meretuuleparkideta pole võimalik neid eesmärke täita, et me peame kindlasti ikkagi seda hinna põranda ja lae skeemi rakendama ka meretuuleparkidele, et need tekiksid?

Taas kord – see ei ole ju lõpuks poliitiline hinnang, see on sisuline, analüütiline, ametkondlik hinnang. Siin on kaks aspekti. Taas kord, ega meretuulepargil ju iseenesest midagi viga ole. Küsimus on selles, kui palju ta maksab versus see, kui palju ta elektri hinda alla toob. See on võimalik välja arvutada.

Teatavasti on väide, et selle ehitamine on kümme korda kallim kui maa peal.

Just, tegemist on ju suurte ärihuvidega valdkonnaga. Need ettevõtjad, kes panustavad rohkem maismaa tuuleparkidele, ütlevad, et nemad suudavad palju odavamalt elektrihinna alandamise tulemuse saavutada. Need, kes arendavad meretuuleparke eeskätt, ütlevad, et ilma meretuuleparkideta ühiskond seda efekti ei saa.

Ja selles olukorras ongi ministeeriumi ülesanne tuvastada avalik huvi, esitada vajalikud analüüsid, mille pealt on võimalik langetada otsuseid tõenduspõhiselt. Siin loomulikult teatud määramatus jääb, nagu ma ütlesin, et kas planeeringud maismaal saavad piisavalt ruttu valmis ja riskid on maismaal kindlasti planeeringuprotsessis suuremad kui mere peal, see on kõigile selge. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, kus praktiliselt ühtegi maismaa tuuleparki ei ehitatud kuni viimase aastani, siis on ju arusaadav, et see mure on olemas.

Teiselt poolt on loomulikult muutujaid veel, et kui suur on meie elektri tarbimine aastal 2030 või aastal 2035 ja nii edasi. Aga lõpuks need on kõik stsenaariumite põhiselt välja arvutatavad ja sealt pealt on võimalik teha ka läbipaistvaid, kõigile arusaadavaid otsuseid. Täna seda analüüsi paraku siiamaani esitatud ei ole. Ma saan aru, et seda analüüsi lihtsalt ei olegi, seda tuleks hakata tegema. Minu ettepanek oleks küll, et seadustame nüüd selle skeemi ära, võtame sellele riigiabi loa, meil on üldraam paigas, et me tahame teha põranda ja lae vähempakkumisi ja meie siht on saada 100 protsenti taastuvelektrit aastaks 2030. Ja see, missuguses mahus me hiljem kuulutame välja vähempakkumisi erinevatele tehnoloogiatele, see on juba järgmine otsus.

Ja see loomulikult lähtub nii sellest, kui kiiresti edenevad planeeringud kui ka sellest, missugune on erinevate tehnoloogiate arendamise hind, mis ju ka ajas muutub. Maismaa tuulepargid näiteks on muutunud viimastel aastatel kallimaks, tulenevalt sellest, et raha on muutunud kallimaks. Võib-olla lähiaastatel liigub see trend jälle tagurpidi – need on asjad, mida on võimalik ka hiljem otsustada.

Nii seadustamise puhul me ei räägi ei maismaa tuuleparkidest, gaasijaamast, tuumajaamast, kõikvõimalikest muudest tootmisvõimalustest?

Seadus, nagu ka hetkel, loob raami, mille alusel on valitsusel võimalik kuulutada välja vähempakkumised. Seda raami, põranda-lae skeemi, meil täna ei ole, sellele meil riigiabi luba ei ole. Me peaksime sellele saama riigiabi loa, seadustama selle skeemi ära ja seejärel saab valitsus otsustada, loomulikult riigikogu otsuse alusel, millises mahus meil ühte või teist võimsust on võimalik rakendada.

Täna minu meelest raisatakse asjatult aega selleks, et arutada, et ei tea, kas 2030 aasta on nii palju planeeringuid realiseeritud või naa palju olukorras, kus meil lõpuks läheb veel tänasest hetkest vähemalt aasta aega, et see seadusandlikuskeem luua. Nii et mina alustaks sealt, et oleks see baas olemas, mille pealt järgnevaid otsuseid üldse tegema hakata, selle asemel, et siin teoretiseerida ilma piisava analüüsita.

Asjatundmatu küsimus, aga kas riigiabiloa jaoks ei ole vaja ka konkreetselt näidata, et millises mahus, millist tootmist subsideerima hakatakse?

Seal on kahtlemata oma kriteeriumid. Kui me vaatame ka oma tänast riigiabiluba, mis kehtib praeguste vähempakkumiste korral, siis seal on loomulikult ära kirjeldatud teatud plaanid ja sihid. Aga konkreetsed vähempakkumised oma mahtudega – see on siseriiklik otsus lähtuvalt nendest raamidest, mis me oleme seadnud ja meie eeliseks selles kontekstis on see, et me oleme seadnud selle üldise raami 100 protsenti taastuvelektrit aastaks 2030 ära ja nüüd on riigil võimalik valida erinevate tehnoloogilise lahenduste vahel selleks, et sinna jõuda.

Loomulikult ka ilma igasuguse Euroopa Liidu õiguseta on loogiline, et me peaksime seda tegema viisil, mis on tarbija jaoks võimalikult säästlik ja Euroopa Liidu vaates peab ta olema mittediskrimineeriv, ehk siis erinevatel arendajatel on võimalik sellest toetusest sarnaselt osa saada. Aga need on juriidilised asjad, mis väga paljudes teistes riikides on ammu ära lahendatud, aga me pole nii kaugele isegi jõudnud, et tõsiselt seda taotleda.

Miks see nii on? Või küsin traditsioonilise ajakirjaniku küsimuse, et kes vastutab? Kas vastutajaks on endine kliimaminister Kristen Michal koos oma kantsleriga ja toonase asekantsleri Timo Tatariga, kes vastutas energeetika eest või kelle peale näpuga näidata?

No selge on see, et elektrituru seaduse vastavaid muudatusi ei saa keegi arutada enne, kui kliimaministeerium pole neid esitanud. Nii lihtne see ongi. Tegelikult on raamkokkulepe olnud juba eelmise valitsuse algusest saati olemas, et millisel viisil seda seadustada. Meil oli siin võimalik isegi kasutada ühte energiakriisi aegset erandit selles kontekstis, mis nüüd küll aegub, kuna vahepeal ei ole piisava sammuga midagi tehtud. Nii lihtne see vastus ongi, et kui kliimaministeeriumi eelnõu ei esita, siis valitsus ja parlament seda arutada ei saa.

Ma küsin viimase, poliitika poole kalduva küsimuse. Eesti 200 esimees Kristina Kallas ütles eile saates "Otse uudistemajast", et tema hinnangul jaguneb valitsusliit kolmeks. Kõige vähem soovivad toetusi maksta ja subsideerida tuuleparke Eesti 200 inimesed, keskel istub Reformierakond ja kõige heldemaid toetusi soovivad sotsiaaldemokraadid. On see nii?

No esiteks Eesti 200 poolt, kui me leppisime eelmisel sügisel seda koalitsiooni -skeemi kokku, osales Tiit Riisalu ja tõi ettepanekuid, mis näitasid, kui palju peab elektri tarbimine tõusma, et uut suurt tööstust siia kaasata ja toetas mitte ainult 4+4, vaid pigem soovitas mõelda veel suuremalt. Võib-olla Eesti 200-s on nüüd seisukohad selles osas muutunud, seda ma ei oska öelda.

Aga seda Kristina Kallase hinnangut ma kindlasti ei jaga. Ainult selles osas jagan, et tõepoolest, sotsiaaldemokraadid omavad taastuvenergia ja muidu kliimaeesmärkide osas suurt ambitsiooni. Me arvame, et on õige seal, kus me näeme, et meil on võimalik edeneda kiiresti ja ka tarbijale tuua reaalselt elektri hinda alla, et seal tuleks tegutseda, mitte lõputult arutada.

Aga see siht, et ükskõik milline otsus peab olema loomulikult tarbijale maksimaalselt säästlik, on ju ilmselge, see on ju avaliku huvi printsiip number üks. Nii et loomulikult me tahame, et need otsused oleksid läbimõeldud, läbipaistvad ja ka läbi arvutatud. Aga põlve peal me seda teha ei taha, me soovime, et ministeerium need stsenaariumid esitaks.

No ma pean ikkagi lõppu veel korra küsima, et üsna tihti näidatakse sotsiaaldemokraatide peale näpuga ja esitatakse kahtlustusi, et te olete ikkagi eriti just meretuuleparkide esindajad valitsuses.

Sotsiaaldemokraadid on toetanud taastuvenergia arengut veel sellel ajal, kui enamik parteisid ehitas põlevkivijaamu. Seda on võimalik välja võtta meie kümne aasta tagustest programmidest. Me oleme tõesti olnud selles osas järjekindlad, et taastuvenergiale üleminek on võti mitte ainult keskkonna vaatest, vaid ka tarbijale parema elektrihinna vaatest. Ja loomulikult me oleme selles küsimuses üks kompetentsimaid erakondasid ja sellest tulenevalt ka kõige nähtavamaid.

Mis puudutab seda, et sellel turul on palju osalejaid, nii-öelda rahakaid osalejaid, siis see vastab tõele. Nii nagu teiste erakondade esindajad, nii ka mina tunnen nii maismaa- kui meretuuleparkide arendajaid, päikeseparkide arendajaid ja kõiki teisi. Selles, ma arvan, iseenesest ei ole midagi halba. Küsimus on selles, et konkreetsed otsused peavad loomulikult lähtuma punkt üks avalikust huvist ja teiseks olema läbipaistvad ja läbi arvutatud. Ja see on see, mida me oleme hetkel taotlenud, et ministeerium sellise analüüsi ka esitaks.

Ehk siis lõppresümee on see, et praegu me oleme aasta otsa tegelikult ikkagi läbi kukkunud, et me jätkame sedasama joont, mida kõik eelmised valitsused kümme aastat?

Paraku on, ma pean täitsa kahetsusega tunnistama, et aastast 2023, kui sõlmiti eelmist koalitsiooni pärast riigikogu valimisi, kus need ambitsioonid kõik said ilusti kirja, me oleme väga palju rohkem hakanud rääkima energeetikast, just taastuvenergiast, aga teinud ei ole praktiliselt mitte midagi.