Eestil on käsil mitmed tegevused, et meie ja järeltulevate põlvkondade elu võiks olla parem ja kliimamuutustele vastu panna. Üks olulistest valdkondadest kliimamuutustega tegelemisel on kindlasti taastuvenergia ning selle arendamine ja soodustamine. Seda puudutab nii kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kui mitmed muud tegevused, teiste seas näiteks värskelt valminud uuring, mis tuvastas tuuleparkide rajamiseks sobivad asukohad riigimaal.

Eesti riik vähemalt kliimamuutuste eitamisega ei tegele: "Kliimamuutustel on meie elule vähemalt sama suur, ent samas veel pikaajalisem mõju kui majanduskriisil või sõjal," võib lugeda seaduseelnõu lehelt.

Siiski ei saa ka öelda, et riik oleks väga avatud ja mõtleks pikalt ette. Viidatud uuringuga sooviti leida alasid, kuhu rajada tuuleparke, ja neid on vaja tõenäoliselt rajada tuhandete megavattide tootmise võimekuses, et saavutada eesmärk toota 2030. aastal riigisisese tarbimisega samas mahus elektrit taastuvatest allikatest.

Kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsleri Jaanus Uiga sõnutsi tegi keskkonnaagentuur esmased loodusuuringud eesmärgiga leida neid riigile kuuluvaid alasid, millele tuuleparke rajades on mõju elurikkusele ja loodusele võimalikult väike, ja uuritavatel aladel tehti täpsemad analüüsid ja viidi läbi elustiku ning taimestiku inventuurid.

Taastuvenergia rajamiseks on kõige olulisem komponent sobiv maatükk

Enamik uuringus käsitletud maa-aladest kuuluvad RMK-le ja on enamasti metsamaad. Sisuliselt jõuti uuringuga tulemuseni, et uuritud aladest 80 protsenti ei sobi tuuleparkide rajamiseks, kuigi esialgne mõte oli need tuuleparkide rajamiseks välja pakkuda.

On mõistetav, et riigi huvi ja eesmärk on kaitsta loodust, sest konkreetsed loomad, taimed või looduslikud alad võivadki vajada kaitset. Küll aga tekitab küsimusi, milleks üldse need alad välja pakuti kui võimalikud tuuleenergeetikaks sobilikud alad, kui tulemus on, et enamik ei sobi.

Kui riigi huvi on kaitsta iga hinna eest loodust, siis kuidas võiks seletada endiselt põlevkivi kaevandamise lubamist Ida-Virumaal? Pikas plaanis ei ole see kindlasti looduse kaitsmine, kui jätkame fossiilkütuste kaevandamist ning ka arendamist, samal ajal taastuvenergia rajamisele kaigaste kodaratesse loopimist. Arenguks sobimatutel aladel on fookuses konkreetsed loomad või taimestik konkreetses arenduses, aga ikkagi jätkame põlevkivi kaevandamist ning elektri importimist.

Taastuvenergiarajatisi ei saa ehitada ilma maata. Uuringu kokkuvõttes leiti, et kümme suuremat ala Eestis on sobivaimad, et teha tuuleenergeetika osas edasisi uuringuid ja minna edasi planeerimismenetlusega.

Riik on ise öelnud, et energia- ja kliimakavas esitatud hinnangute kohaselt peaks 2030. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks küündima tootmise koguvõimsus 1200 megavatini. Riigimaadel leiti sobivaid alasid üle 684 MW tuuleenergeetika potentsiaaliga (tulemuseesmärgina oli seatud 1000 MW kogutootmisvõimsuse saavutamine).

Kahjuks on seda väga vähe, arvestades, et igale poole tuulikuid kindlasti rajada tegelikult ei ole võimalik, sest mängu tuleb veel suur hulk piiranguid, mis tulenevad looduskeskkonna kaitsest või muust infrastruktuurist.

Mängu juhivad kohalikud omavalitsused

Nagu ministeeriumigi ütleb, oli tegemist eeluuringutega ning lõpliku otsuse piirkonda tuulepargi rajamise kohta langetab omavalitsus.

Kahjuks puudub ka kohalikes omavalitsustes, kus arendajad soovivad taastuvenergiaparke rajada, selge arusaam ja poliitika, kuhu ja kuidas võimaldatakse ja lubatakse parke rajada. Kohalikul omavalitsusel on kehtiva seadusandluse ja üldplaneeringu toel võimalik kujundada vaakum, mis takistab energiarajatiste arendamist.

Mõned omavalitsused on väga altid taastuvenergiarajatsi oma territooriumile lubama, on läbirääkimistes avatud ja otsivad lahendusi. Kahjuks leidub neidki omavalitsusi, kus asjad üldse ei liigu, lahendusi ei teki ning pigem töötatakse igal võimalusel vastu.

Segased sõnumid riigilt, kus üks käsi ei tea, mida teine teeb, muudavad arendajate tegevuse keeruliseks. Ühelt poolt annab riik sõnumeid, et taastuvenergia on prioriteet ning riigile oluline: arendajad muudkui rajagu parke. Teiselt poolt ei ole aga arendus päriselt võimalik, sest "potentsiaalsed tuuleenergeetika eelisarendusalad" lõpuks ikkagi arenduseks ei sobi.