Meretuuleprojektide arendamiseks vajaliku riikliku garantiimehhanismi arutelude põhiküsimus on seni olnud, mis see riigile ehk maksumaksjatele kõik maksma läheb ja kas sellist kulu on ühiskondlikult võtta üldse vaja.

Debatis on jäänud üldse kaalumata asjaolu, et odavaima elektrihinna saame vaid meretuuleparke sisaldavast elektrisüsteemist ja alanev elektrihind muudab ühiskondliku kulu seetõttu hoopis mitmekordseks võiduks.

Kõigepealt, miks ikkagi meretuuleparki on Eestisse vaja, mis eesmärke aitab see meil saavutada? Lühike vastus on, et majanduse konkurentsivõime seisukohast on meretuuleparkide arendamine vältimatu. Seda näitlikustab hästi asjaolu, et elektri import moodustab Eesti tarbimisest praegu ligikaudu 40 protsenti. Selle tulemusel oli nii 2023. kui ka 2024. aasta esimesel kuuel kuul elektri hind võrreldes meie peamiste kaubavahetuspartnerite Soome ja Rootsiga tervelt kaks korda suurem.

Seega jätab meie tootmise oluline sisendhind meid naaberriikide tööstusega võrreldes konkurentsist lihtsalt välja. Kui me seda ei muuda ega suuda imporditava elektri asendada kodumaisega, siis on kindel, et elekter jääb ka tulevikus naabritega võrreldes kallimaks. Ja kui keegi küsib maismaatuule olulisuse kohta, siis jah, seda on samaväärselt vaja.

Kui võtta eelduseks Eesti praegune elektritarbimine (ligikaudu 8 TWh), millest 3,3 TWh praegu impordime ning mõne aasta jooksul kukub tootmisest ära 2,2 TWh põlevkivielektrit, ja Eleringi tarbimisprognoos aastaks 2035 on 11,3 TWh, siis on meil kokkuvõttes juba puudu vähemalt 8 TWh. Praegu kavandatakse maismaatuuleparkide vähempakkumisi mahus 4 TWh. Maismaatuuleparkidest jääb meil väheks ja vaja on ka meretuult vähemalt 2 TWh, aga parem 4 TWh.

Rahvusvahelised eksperdid Aurora Energy Research analüüsimajast nimelt prognoosivad samuti, et mitmekesise taastuvenergia portfelli, sealhulgas meretuuleparkide rajamisega, võiksid elektrihinnad Eestis langeda 2030. aastaks vahemikku 65-75 eurot/MWh. Sealjuures 1000 MW võimsusega meretuuleparkide toel oleks hind odavaim ehk 65 eurot/MWh kohta. See on märkimisväärselt madalam kui praegused ja ka prognoositavad hinnad ilma piisava taastuvenergia võimsuseta.

Tarbijatele tähendab elektri hinnalangus sadu miljoneid eurosid kokkuhoidu. Võrreldes 2023. aasta keskmise börsihinnaga (91 eurot/MWh) oleks 65 eurot/MWh hinna korral ühiskondlik võit odavamast elektri hinnast 250 miljonit eurot. Kui keskmine hind oleks 75 eurot/MWh, säästaksid elektritarbijad kokku 150 miljonit eurot.

Need arvud näitavad, et meretuule tulu-kulu debatis on jäetud seni täielikult arvestamata elektri hinnalangusega kaasnev sääst ühiskonnale. Garantii maksmise kulu on maksimaalne ehk 130 miljonit eurot aastas, kui elektrihind on terve aasta 35 eurot/MWh või väiksem. Kui elektrihind on 65 ja 75 eurot/MWh juures, on kulu oluliselt väiksem ehk vastavalt 70 miljonit ja 50 miljonit eurot.

Isegi pessimistliku stsenaariumi korral oleks tarbija kulu meetmele esimesel kümnel aastal seega 750 miljonit eurot, riigi maksutulud 1,2 miljardit ja majanduse lisandväärtus umbes seitse miljardit eurot. Sellele lisandub tarbija võit odavamast hinnast. Ehk kui võrrelda sotsiaalmajanduslikke tulusid ja kulusid, siis ületavad tulud kulusid mitmekordselt.

Garantiimehhanismi on vaja sellekski, et aidata kaasa energiaüleminekule. Praegune turustruktuur, mida suures osas juhivad Nord Pooli börsi lühiajalised hinnaimpulsid, ei arvesta piisavalt kapitalimahukate taastuvenergia projektide pikaajalise väärtuse ja kasuga. Hinnavaheleping toimiks korrigeeriva meetmena, pakkudes vajalikku hinnastabiilsust investeeringute meelitamiseks ja meretuuleenergia suuremahuliseks arendamiseks.

Meretuuleparke ei saa ehitada riigi toeta. Erinevalt Põhjamaadest puudub Eestis küps elektrienergia ostulepingute (PPA-de) turg, mis võimaldaks sõlmida pikaajalisi lepinguid taastuvenergia tootjate ja eratarbijate vahel. See ei tähenda, et sellist turgu ei võiks tulevikus tekkida. Hinnavaheleping toimiks ka selles kontekstis sillana, pakkudes meretuuleparkide tekkimiseks vajalikku finantskindlust kuni tugeva PPA-turu väljakujunemiseni.

Meretuulepargi arendus oleks ka investeering Eesti tulevikku, mille majanduslik kasu ulatub kaugemale energiasektorist. Meretuulepargid loovad märkimisväärset majanduslikku aktiivsust, luues töökohti ehituses, käitamises ja hoolduses. Rohke ja taskukohase taastuvenergia kättesaadavus meelitab lähiriikide kogemusel ligi ka energiamahukaid tööstusi: EISA hinnangul ootab Eesti ukse taga energiamahukaid investeeringuid umbes viie miljardi euro väärtuses.

Rahvusvaheline kogemus pakub veenvaid tõendeid hinnavahelepingute tõhususest. Riigid nagu Suurbritannia, Taani, Saksamaa ja Holland, on kõik hinnavahelepinguid edukalt kasutanud selle sektori kasvu edendamiseks. Samuti tunnustab Euroopa Komisjon hinnavahelepingute otsustavat rolli taastuvenergiasse ülemineku kiirendamisel ja on teinud neist elektrituru kujundamise ettepanekute keskse komponendi.

Hinnavahelepingul põhineva garantiimehhanismi kõrvaleheitmine vaid eeldatavate maksimaalsete kulude põhjal eirab tegevusetuse väga reaalseid kulusid. Jätkuv sõltumine importelektrist toob kaasa kõrgemad elektrihinnad ja kaotatud majanduskasvu võimalused. Kui Eesti soovib säilitada oma konkurentsivõime ja tagada energiajulgeoleku, ei saa me sellest arengust kõrvale jääda.

Garantiimehhanism on vajalik vahend selle eesmärgi saavutamiseks ning selle maksimaalne teoreetiline kulu kahvatub võrreldes pikaajalise ühiskondliku kasuga, mida meretuuleparkide rajamine Eestile tooks.