Laupäeval möödub 30 aastat parvlaeva Estonia hukust Läänemerel.

"Estonia katastroof on üks lugu meie loos - meie rahvuse, meie inimeste loos," ütles Käpp. "[Estonia katastroofi] mõju sõltub sellest, millise tähenduse me sellele loole anname," lisas ta.

Käpa sõnul võivad need tähendused olla väga erinevad ja sõltuvad sellest, kes ja kui palju on sellest puudutatud. "Ma usun, et see on läinud väga laiaks: on inimesi, kes sellele üldse enam ei mõtle, on neid, kes mõtlevad sellele iga päev. Minu tunnetus ja taju on, et need lood on väga erinevad. Me ei saa ühtset suurt pilti väga lihtsalt kokku panna," rääkis Käpp.

"Mulle tundub, et siin on oluline võtmekoht: raske on teha rahu, kui pole saanud tegelikult päriselt jätta hüvasti. See on oluline punkt, millele mõelda, mis on need rituaalid ja toimingud, mis aitavad leinajal lahti lasta. Kõige raskemad on need asjad, millest me ei saa lahti lasta. Loomulikult me ei lase ühestki leinast-lahkumisest lõplikult lahti - need kõik muudavad meie elu. Küsimus on see, mida me laseme neil oma eluga peale hakata," ütles Käpp.

Aeg ise ei paranda midagi, loeb see, mis me traumakogemusega peale hakkame, sõnas Käpp.

"Jah, kindlasti võivad aidata peatud paigad, mälestused. Rituaalsus üldse aitab inimesi väga palju inimesi kõikides sellistes olukordades, sellepärast me neid rituaale teemegi. Lisaks on ka küsimus, mida me mälestame ja mäletame. Me leiname sageli ka milline ta oleks täna - leiname ka normaalsust, mida me arvasime, et tuleb, aga mida kunagi ei tulnud. Tasub hoolitseda haava eest, mitte peita pead liiva alla. Aga tasub ka mõelda, millised on need ilusad mälestused. Hoida kinni ka nendest," lisas Käpp.

Katastroofis süüdlaste otsimine on inimlik. "Me tahame leida süüdlase, lüüa ta risti ja siis on asi lahendatud. Tegelikult see nii ei ole," sõnas Käpp.

"Niikaua kui oleme ühiskonnas kinni süü otsimises, me ei leia lahendust. /---/ Sisemine hakkamasaamatus olukorraga tekitabki tunde, et keegi peab ju olema süüdi, siis on minul lihtsam. Aga tegelikult ei ole," rääkis Käpp.

Käpa sõnul on mustvalged asjad lihtsamad seedida, aga olukorda vastused ära ikka ei muuda: ei too inimesi tagasi ega muuda õnnetust olematuks.

"Võikski mõelda, selles perspektiivis, et kas siis, kui saame teada, mis juhtus, saame teha midagi ühiskonnas paremini laiemalt. Kas see aitab meil olla turvalisem laevanduses laiemalt," sõnas Käpp.

"On palju olukordi, kus tahame öelda, et kõik on millekski hea. Sellise katastroofi puhul me seda teha ei saa, see on vale väljend. Kindlasti on aga olukordi, milles me kasvame ühiskonna või inimestena. Lõpuks on kõik inimesed jumala juures nii või naa, mõned jõuavad sinna lühema teekonna pealt ja mõned pikema. Sageli need kõige paremad jõuavad sinna varem - võib-olla jumal tahab lihtsalt enda ümber väga head seltskonda," rääkis Käpp.

Käpa sõnul tuleks tänasel mälestuspäeval olla nii tänulik kui ka tunda ära neid hetki, kus inimene on väikese varbani õnnelik.