Tartus elav Meelike Meinberg saab tänada iseenda kindlameelsust ja järjepidevust selle eest, et ta elus on. Mõne aasta eest leidis ta oma rinnast kahtlase tüki.

"See kasvas hästi kiiresti. Umbes kuu ajaga juba nii, et see hakkas häirima," räägib naine.

Perearst tegi Meelikesele saatekirja mammoloogi juurde, kelle vastuvõttu oleks pidanud kodulinnas Tartus ootama pool aastat. Mitu korda kiiremini õnnestus vastuvõtuaeg leida aga Tallinnasse, Põhja-Eesti regionaalhaiglasse (PERH), kus naisel tuvastati teise staadiumi jõudnud rinnavähk. Ravil hakkas Meelike käima siiski Tartus ning ravile jõudes oli vähk juba mõlemas rinnas.

"Kiiresti-kiiresti läks. Kui ma ei oleks uuringutele läinud, siis oleks võib-olla juba kolmas staadium olnud," on Meelike oma teguviisiga rahul. "Mina küll ei soovita selliseid asju edasi lükata."

Mõnistes elav Helena Hallik oli parajasti mitmendat kuud ootamas neuroloogi vastuvõtuaega, kes teda peavaludega aitaks, kui teda tabas mitmeks kuuks liikumist raskendanud seljamure, mida oleks vaja kurta samale arstile.

"Jõudsin käia paar korda EMO-s, sest valud olid nii tugevad. Kui ma lõpuks neuroloogi juurde sain, siis oli see seljavalu ja seljahäda palju suurem kui peavalu," meenutab Helena.

Hiiumaal elav viie lapse ema Aija Klee-Pruunlepp ootab praegu kilpnäärme talitlushäirete murega endokrinoloogi juurde pääsemist ja juba teab, mis teda sellisel juhul pealinna haiglas ees ootab.

"Kui proovi kilpnäärmest võetakse, siis sellel päeval ei ole ma võimeline tagasi sõitma," tunnistab Aija.

See tähendab, et Tallinnas tuleb veeta vähemalt ööpäev. Muul juhul, ka "tavalisel" eriarstil käimise päeval, peavad kõik saarte inimesed arvestama laeva- või lennuki graafikuga, mis halbade kokkusattumuste korral rikuvad nii töö- kui arstiaja.

"Kui ei sõida lennuk, ei sõida praam, mida me siis teeme? Olemegi kodus, lükkame oma aja ümber ja tulebki uut aega oodata," ütleb Aija.

Siis ei jää muud üle, kui loota oma kangele hiiu kehale, et see järgmise korrani vastu peaks. Hooldajana töötav naine saab tänu mõistvale tööandjale oma vahetustega töögraafikut enamasti õigele poole nihutada, aga on olnud ka juhuseid, kui see pole olnud võimalik.

"Vahel ei ole midagi teha, võtad vaba päeva ja kaotadki palgas. Samas maksad laeva, maksad kütuse ja kõik sinna juurde," tõdeb Aija.

Riiklikult on eesmärgiks võetud, et eriarsti vastuvõtule peaks soovija jõudma maksimaalselt kuue nädala jooksul. Nii Aija, Meelike kui Helena on aga elavad näited sellest, kuidas see praegu kindlasti nii ei ole. Põhjuseks on muidugi see, et spetsialiste, kes aegu pakuvad, on lihtsalt liiga vähe.

Selle teemaga on hästi kursis PERH-i kvaliteedijuht Priit Tohver, kelle sulest ilmus Levilas hiljuti põhjalik artikkel selle kohta, miks pikalt inimeste ravimiseks valmistunud haritud inimesed oma meditsiinikarjäärist loobuda otsustavad. Ta leidis, et arste peletab ameti juurest eemale kolm faktorit: kurnatus, perspektiivituse tunne ja toksiline töökeskkond ehk väsitavad suhted tööl.

"Kui su õed ei julge patsiendi kohta arsti nõu küsida, sest äkki arst käratab nende peale, siis see väsitab," selgitab Tohver.

Abivajajad tunnevad arstide puudust omal nahal. Helena kogemus ütleb, et vastuvõtule saamist lihtsustama mõeldud süsteemist ehk digiregistratuurist aegu ei saagi ja helistamine või isegi kliinikusse kohale minek on ainsad variandid, mis päriselt lootust annavad.

Meelike, kes rinnavähist õnneks vabaks sai, on nüüd hädas seljavaluga, mille kohta on saanud juhised, et juhul kui valuvaigistid enam soovitud tulemust ei anna, tuleks neurokirurgiga konsulteerida. Kuid selle nõutud spetsialisti juurde tervisekassa rahastatud vastuvõtule saamine on ülesanne, millega naine tegeleb igapäevaselt juba mitu kuud.

"Perearst soovitas, et helista igal hommikul registratuuri ja proovi aega saada. Olen proovinud ühe korra, isegi pakuti mulle oktoobrisse aega," meenutab Meelike.

Saadaval olnud vastuvõtuaeg läks juba sama kõne ajal teisele soovijale, kes ilmselt samuti igapäevaselt graafiku üle valvet pidas.

"See oli uskumatu! Üks aeg oli ja see võeti ära minu nina alt," ütleb Meelike.

Kõigi nende lugude probleem on üks – patsiendid teavad, kelle juurde neil on vaja pääseda. Perearstid teavad seda samuti. Saatekirjad on väljastatud, kuid eriarsti juurde pääsemine on igaühe enda vastutus. Võib kindlasti öelda, et oma kogemusi jaganud südikad naised on tublid, sest tegelevad pidevalt oma tervise jälgimise ja moodsal kombel ravijärjekorras seismisega. Kuid need, kes sellega ise hakkama ei saa või tegeleda ei jõua, on omapäi ja võivad nii süsteemist üldse välja kukkuda.

Terviseminister Riina Sikkut pakub lahenduseks ideed, kus perearsti poolt eriarstile suunatud patsiendid antaks tulevikus üle konkreetsele arstile koos vastuvõtuajaga, mitte lihtsa soovitusega see aeg endale ise leida.

"Patsient ei pea ise hakkama otsima, kuhu, kelle juurde ja millal minna, vaid patsient nii-öelda antakse üle. Perearst annab patsiendi üle eriarstile, inimesele pakutakse aega. Ei peaks toimuma seda, et patsient otsib," ütleb minister.

Idee on hea, kuid probleemi edasi harutades on selge, et juba praegugi valitseb koos muude erialadega ka perearstide põud, mille tõttu otsitakse abi erakorralise meditsiini osakondadest.

"Ega endal oli ka kogu aeg väga halb, kui ma lähen sinna EMO-sse ja ütlen, et mul on nii häbi, et ma pidin siia pöörduma, aga mida ma teen," meenutab Helena aega, kui tema seljavalu läks neuroloogi vastuvõttu oodates nii suureks, et käsimüügi valuvaigistid enam ei aidanud.

Hiljem selgus, et kuigi teda seljavaluga erakorralise meditsiini osakonnast magnetresonantstomograafiasse ei saadetud, näitas neuroloogi tellitud uuring seljas põletikku, mis Helena liikumist mitmeks kuuks rängalt piiras.

Erameditsiinil on kohati konkurentsieelis

Erameditsiini turg kogub samal ajal Eestiski hoogu. Kuigi ka erakliinikud pakuvad tervisekassa rahastatavaid visiidiaegu, jäävad rebimises alles eelkõige need, mille eest tuleb maksta 50, 100 või enamgi eurot.

"Mõnes aspektis konkureerime me üsna ebavõrdsetel alustel. Regionaalhaigla ei saa valida, milliseid erialasid ta osutab. Tervisekassa hinnakirja vaadates on tegelikult asjad, mis tasuvad ära, ja asjad, mis ei tasu ära," selgitab Priit Tohver konkurentsi, era- ja riiklikult rahastatavate kliinikute vahel. 

Niisiis tehakse tulusamat tööd eelkõige selleks, et vähemtulusat rahastada.

"Kui mina tahan erameditsiiniasutuse luua, saan valida, ma võin teha neid asju, mis on väga hea hinnakirjaga ja mis võimaldavad mul võib-olla ka paremat palka maksta. Selles mõttes on see konkurents tõesti kohati natuke jabur," selgitab ta.

Nii juhtubki, et erakliinikuid tekib eelkõige erialadel, mis ei eelda tulu saamiseks suuri esmaseid investeeringuid, näiteks kallist meditsiinitehnikat. 

13 protsenti, mis juba taasiseseisvumise algusest iga tööl käiva inimese palgalt tervisekassasse suunatakse, ei ole terviseminister Riina Sikkuti sõnul tänapäeval enam pädev summa, millega arenenud meditsiiniteenuseid pakkuda ja kõiki ravivajadusi täita saaks.

"Kas ma töötan selleks, et veel maksta, lisaks sellele, et ma maksan ju kogu aeg riigile makse?" küsib Aija.

"Miks me maksame [makse – toim], kui me abi ei saa?" küsib Helena, kes maksis neurokirurgi vastuvõtu eest erakliinikus küll 150 eurot, kuid tundis, et vähemalt tegeleti siis korraga ka rohkem kui ühe tema murega.

"Mida rohkem ma sellega venitan, seda kehvemaks läheb ju minu tervis," ütleb Meelike, kes on oma seljale saanud vajalikud uuringud juba tehtud, kuid ei pääse kuidagi tervisekassa rahastatud neurokirurgi vastuvõtule ja tasuline vastuvõtt kodulinnas Tartus maksab 200 eurot.

Veidi soodsamalt saaks Tallinnas, kuid transport sööks hinnavahe igal juhul ära. Märkimisväärne on seegi, et saate salvestuse ajal saab naine viimaks tasuta vastuvõtuaja kirja ja rõõmustab väga, et see on juba kolme kuu pärast. Maagilisest riiklikust eesmärgist ehk kuuest nädalast ei tasu niisiis endiselt unistadagi.

Kogu see lõputuna tunduv ootamine võib muidugi tuua endaga haiguste süvenemise, millega jõutakse haiglasse lõpuks siis, kui probleem on nii raske, et vajab tavapärase eriarstiabi asemel juba intensiivravi.

"Ma ei oska siin muud julgustada, kui õlg õla kõrval tunnet. Et kui tõepoolest abi peab kaua ootama ja te jõuate liiga hilja meditsiinisüsteemi, siis saage aru, et ega arst ka ei tahtnud, et te nii kaua ootaksite. Ta tahaks ka, et te tuleksite täpselt sel ajal, kui te seda vajate, ja see, et süsteem seda ei võimalda, on paraku jagatud probleem ja võib-olla me leiame ka jagatud viisi, kuidas sellest üle olla," loodab PERH-i kvaliteedijuht Priit Tohver. 

Mirjam Mõttuse autorisaade "Siin me oleme" on ETV eetris reedeti algusega kell 20. ERR-i portaalis saab värsket osa vaadata juba praegu selle loo juures olevast videost.