Räägime täna igasugustest asjadest: Eesti majandusest, pangandusest ja poliitikast, aga alustaks makrost. Eesti majandus on kidunud siin päris pikalt. Me oleme tegelikult nii regioonis kui ka Euroopa mõttes selgelt taga. Mis meil halvasti on?

Alustame positiivsest uudisest. Eesti majandus on vaikselt väljumas langusest, nagu makroanalüütikud väidavad ja mina saan seda kinnitada, kuna laenunõudlus on vaikselt taastunud. Esimene kvartal sellel aastal oli väga vaikne. Teise kvartali jooksul hakkas toimuma mõningat elavnemist ja täna on laual päris palju erinevaid tehinguid, mida me analüüsime. Aga küsimuse juurde tagasi tulles, siis Eesti majandusest kolmandik on ekspordiga seotud ja väidetavalt kahe tehingu kaugusel ekspordist on 80 protsenti majandusest ja kuna meie väliskaubanduspartneritel Skandinaavias on läinud viimastel aastatel väga halvasti, siis see on mõju avaldanud.

Kas praegu on Skandinaavias hakanud kuidagi paremini minema? Kas seda on näha?

On vaikselt hakanud paremini minema. Me just käisime mõne kliendiga Rootsis meie kolleegide juures ja saime ülevaate nii makrost kui ehitusturust. Ta kosub, aga väga vaikselt. Ma arvan, et meie töösturid on leidnud ka uusi sihtturge ja seal on mitme teguri koosmõju, miks ta hakkab vaikselt taastuma.

Kui te ütlete, et laenunõudlus on nüüd kasvanud, mis selle mõõtkava võiks olla või mis see nullbaas siin on täpsemalt, kus tasemel me oleme?

Nii ei oska täpselt öelda ja börsiettevõtte esindajana ma ei saa ka täpselt majandustulemusi kommenteerida. Ma saan kommenteerida abstraktselt, et tavapäraselt on esimene kaks kuud aastas hästi vaikne, aeglane ja sellel aastal esimene kvartal oli väga vaikne ja aeglane, kus kliendid olid äraootavad. Ja ei tulnud ka intressimäärade langetusi nii kiiresti, kui tegelikult turg algul ootas.

Aga mis kliendid siis praegu teevad? Kas kliendid tulevad uksest-aknast sisse, ütlevad, et tahaks hirmsasti mingit asja laiendada, ehitada, teha?

Kui me võtame, et intressimäärad on selgelt langemas ja loodetavasti ka sellel kuul tuleb järgmine langetus, siis päris paljud projektid, mis olid vahepeal pausi peal, on uuesti algatatud ja me näeme eri sektorites, nii kinnisvaras kui ka tööstuses, uusi investeeringuid ja liigutakse edasi projektidega, mis vahepeal olid pausil.

Mis need sektorid siis täpsemalt on, kus tulevane kasv ees ootab?

Võtame kasvõi kinnisvara. Nii ärikinnisvaras kui ka elukondlikus kinnisvaras on selgelt uuesti uusi arendusi näha, uusi projekte. Vahepeal ei toimunud midagi.

Vahepeal oodati kaua, et kinnisvara hinnad võiksid kuidagi sügavalt langusesse minna. Näib, et seda ei ole vähemalt oodatud mõjus juhtunud. Kas nüüd praeguseks on selge, et tulevikus kinnisvarahinnad jätkavad kasvu?

Siin tuleb kindlasti ära märkida, et kinnisvarahinnad on täna meil ju väga erinevad jätkuvalt. Meil on täna Tallinnas elukondlikku kinnisvara, mille ruutmeetri hind on 4000 eurot pluss, mis ei lähe kaubaks. Ma pigem arvan, et kinnisvarahinnad mitte ei hakka langema, vaid tekib uus tasakaalupunkt, kus toimuvad tehingud.
Tehingud toimuvad täna reaalselt ikkagi umbes 3000 euro juures. Kogu aeg on inimesi, kes tahavad omale uut kodu osta ja tehinguid toimub. Kinnisvaraturg pole päris seisma jäänud, kui me panga poolt vaatame. Taotluste arv on küll hinnanguliselt 30 protsenti maas olnud, aga kinnisvaraturult on täna ära kadunud, võrreldes kahe-kolme aasta taguse ajaga, inimesed, kes ostsid laenuga kinnisvara omale ilmselgelt investeeringu eesmärgil. Need tehingud on kõik kadunud.

Need inimesed ei ole ju jätkuvalt oma kinnisvaraportfelli liigselt likvideerinud, või on?

Ei oska kommenteerida, turul käivad jutud, et vaikselt neid likvideeritakse, aga neid ei pea kõiki korraga likvideerima ja seetõttu ei ole ka hinnalangust tulnud säherdust, nagu oli viimase kriisi ajal.

Miks inimesed, kes siis on otsinud oma seda nii-öelda passiivset sissetulekut või lisateenistuse võimalust just kinnisvara välja üürides on otsustanud turult lahkuda selliselt?

Ma arvan, et kõige lihtsam põhjus võib-olla on selles, et kui toome lihtsa näite, kui minusugune pangaametnik ostis pangalaenuga omale teise korteri, mida välja rentida, siis täna see projekt on rahalises miinuses. See intressikulu, mida tuleb maksta iga kuu, renditulu ei kata seda ära. Seetõttu on siin kaks võimalust: kas tõsta üürihinda või loobuda sellest investeeringust. Üürihinda täna vist ei ole võimalik tõsta.

Kas nüüd, kus Euroopa keskpank on jätkuvalt intressimäärasid alla viimas, on oodata, et see olukord muutub?

Ma ei ei oska selle kohta öelda, igaüks teeb ise oma investeerimisotsused, aga ma arvan, et sellist massilist rendikinnisvarasse investeerimist pigem ei tule.

Kui me räägime kinnisvara arendajatest, et kui eelmise kriisi ajal leidsid mitmed arendajad ennast olukorrast, kus nad ei saanudki teisiti, kui pidid oma mittekasumis oleva kinnisvaraportfelli ikkagi likvideerima ja maha müüma, sellepärast et ei olnud valida, siis viimaste aastate jooksul, kus meil majandus on languses olnud, me midagi sellist näinud ei ole.

Vastab tõele ja sellel on väga lihtne põhjus. Kinnisvaraarendajad, kellel on suured portfellid, on oluliselt tugevamad kui need kinnisvaraarendajad, kes viimase kriisi ajal raskustesse sattusid. Olukord on kardinaalselt erinev ja suurtel tegijatel, kes kinnisvara arendavad, ei ole sellist probleemi, et nad peavad müüma.

Aga tagasi teie eelmise küsimuse juurde. Põhjus, miks hinnad ei lange, ongi see. Need, kellel professionaalsetest arendajatest on portfellid käes, mis on müümata, neil ei ole põhjust ega valu müüa, sest nad on kas seda oma raha eest arendanud või väga madala laenuvõimendusega.

Kas see on ka tõsi siis ettevõtete kohta, kes nüüd tegelevad uute investeeringute käivitamisega? Kas nad on ka oluliselt paremini kapitaliseeritud, kas me võiksime siit oodata mingisugust positiivsemat lahendust Eestile?

Kindlasti on Eesti majandus täna oluliselt paremas olukorras. Me ei olegi täna ju sellise mastaabiga kriisis nagu 2009–2010. Meil nüüd on vist tulnud ka uus termin kasutusse nagu "nähtamatu majanduskriis" või midagi säärast. Kui me oma majas makroanalüütikutega sel teemal rääkisime, siis nemad tõid välja väga huvitava asjaolu. Kui me vaatame nelja-viit viimast aastat, siis töövõtjad on kaotanud vähem kui ettevõtjad. Ettevõtjate kasum on rohkem langenud, kui on tegelikult tõusnud töötajate palkade ostujõud. Selle arvelt, mis iga aasta on palgad tõusnud, on ettevõtete kasumid vähenenud.

Aga sellest hoolimata täna ikkagi ettevõtted on tugevamad, kui nad olid eelmise kriisi ajal ja on võimelised tegema investeeringuid. Pigem on küsimus selles, kas majanduskliima ja keskkond, kus me täna oleme, soodustab seda ja kas meie konkurentsivõime on piisav.

Viimastel aastatel ei ole ettevõtjad soovinud tegelikult loobuda tööjõust, ei ole soovinud suuremaid koondamisi teha ja selle tõttu on produktiivsus mõnevõrra kannatanud. Aga teisest küljest võimaldab see nõudluse taastumisel oluliselt kiiremini reageerida ja taas tootmist käivitada. Kas me täna näeme seda, kuidas ettevõtted tegelikult juba olemasolevat tööjõudu paremini rakendavad, hakkavad olemasolevate töötajatega rohkem tootma?

See vastab tõele, et päris mitmes sektoris hoiti inimesi palgal selleks, et nad ei läheks kasvõi mõnda teise riiki tööle. Aga väga paljudes sektorites ei ole täna Eestis probleem vähene tootlikkus, vaid pigem nõudluse ärakukkumine. Meie välispartnerid on Skandinaavias ja sealne nõudluse ärakukkumine mõjutab nii metalli- ja puidutööstusesektorit, kogu töötleva tööstuse sektorit. Ja seetõttu ma ikkagi väidan, et nõudluse ärakukkumine oli peamine põhjus, mispärast majandus aeglustus, mitte see, et me oleks ebaefektiivsed.

Lätis ja Leedus nii halvasti ei läinud.

No Leedus on Poola ja Saksamaa. Poolal läheb oluliselt paremini kui Skandinaavial. Täna on nüüd see vastupidine olukord. Leedukad vaatasid aastaid meid kadedusega, kui Skandinaavia majandus tõmbas meid kaasa. Täna on meil natukene vastupidine olukord.

Ma ei tähtsustaks üle seda, et Leedu kasvab täna meist kiiremini. Pigem küsimus on selles pikemas horisondis. Kui meie taastume, ja ma olen enam kui kindel, et meie majanduskasv taastub, siis kui jätkusuutlik ja kestlik see on.

Majandusanalüütik Mihkel Nestor tõi väga huvitava võrdluse välja. Ta võrdles Soome ja Rootsi majandust viimase 10 ja 20 aasta jooksul. Ka minu jaoks väga suur, üllatav fakt on see, et Rootsi majandus on nii 10 aasta vaates kui ka 20 aasta vaates kasvanud kaks korda kiiremini kui Soome majandus. Mis on need põhjused?

Kui nüüd meie praegune valitsus on kutsunud ellu konkurentsivõime töögrupi, siis tegelikult loodetavasti vaadatakse ka muude faktorite hulgas sinna sisse ja järsku me suudame midagi õppida. Et me ei võtaks viie aasta pärast samasugust aegrida välja ja võrdleks ennast Läti ja Leeduga, kus pikas jooksus oleme me majanduskasvus alla jäänud. See on palju olulisem küsimus.

Te arvate, et riigil on võimalik leida mingisugune puuduolev asi, mis meie konkurentsivõimet nüüd hüppeliselt parandab?

See on alati selline hea küsimus. Ma pööraks selle küsimuse pigem ümber. Alustame sellest, et vähem segada ettevõtteid, luua stabiilsem keskkond nii maksude kui ka bürokraatia mõttes. See oleks juba pikk samm edasi. Ega tegelikult ettevõtjad ja ettevõtted ei oota midagi muud kui ettenähtavat selget keskkonda, et saaks teha seda, mida nad väga hästi oskavad – oma äri ajada.

Kas meil on praegu selge ettenähtav keskkond?

Ei saa sellega kahjuks nõustuda, et täna see on. Nii nagu teie hommikuprogrammis tööandjate keskliidu uus juht Hando Sutter ütles, et positiivne on see, et teema on täna fookuses. Valitsus on öelnud, et Eesti konkurentsivõime on oluline ja sellega tegeletakse. Kui me jätame mõningate poliitikute seisukohad kõrvale, kui ta on fookuses ja sellega tegeletakse, siis ma usun, et jõutakse õigete lahendusteni.

Peaminister Kristen Michal on öelnud, et maksufestival saab nüüd läbi, et nüüd kuni valimisteni ükski maks ei muutu. Kas te usute seda?

Asi pole minu usus. Lühikeses jooksus oli kindlasti oluline leida see koht, kuskohast raha kokku korjata. Tehtud valik oli siis halbadest valikutest vähim halb, võime taas kord korrata seda, mida on juba mitu korda öeldud.

Aga taas kord ma võtaks natuke suurema pildi. See laiem maksuarutelu võiks tekkida normaalse tempoga. Loodetavasti poliitikutel jätkub riigimehelikkust, et pidada korrektne maksudebatt maha, et millist riiki me jõuame üleval pidada ja milliseid makse meil oleks vaja mis ajahorisondil kehtestada.

Ma loodan, et see võiks ka selle konkurentsivõime arutelu üks osa olla. Kuidas läheb, eks seda näitab aeg. Minu usust on vähe ilmselt kasu.

Milliseid makse oleks siis meil tarvis, mis oleks meile hea?

See olekski selline laiema arutelu teema. Seda ei peaks ega võiks arutada nädala-kahe jooksul või kahe kuu jooksul, nii nagu me siin oleme just näinud. Pigem kutsuda kõik avaliku ja erasektori esindajad kokku ja teha ettepanekuid. See on kindlasti asi, mis võiks toimuda.

Aga teie isiklik hinnang sellele, mis maksud meil on Eestis puudu, mis maksud meil on liiga kõrged?

Palju on räägitud varamaksudest, mida meil ei ole. Kui te niimoodi küsite ja ma peaks esimesena vastama, siis varamaksud on need, mida võiks ja peaks arutama. Ettevõtete sisendite maksustamine on alati halb idee, aga pigem peaks ka maksustama, nii nagu täna on seda teed mindud, kasumit.

Aga ega ma sellele ei oska vastata ja kui ma siit puusalt vastan, siis ta muutub ka pealiskaudseks arvamuseks ja ma ei tahaks sellega tegeleda.

Swedbanki juhatuse liige kõlab üsna sotsiaaldemokraatlikult mulle.

Ei-ei, ma ei ole mitte sotsiaaldemokraatlik, vaid ma viitaks tagasi natukene teie vestlusele Erkki Raasukesega siin paar nädalat tagasi, kus Erkki väga hästi selgitas, et võttagi tulud-kulud ja rääkida, millist riiki me saame ülal pidada. Kui suured võiksid olla meie kulutused ja mis võiksid olla meie tulud. Pigem pidadagi sellist arutelu, mida igas eraettevõttes peetakse. Mis on meie kulud, mis on meie tulud, kuidas nad pikas jooksus koos peavad jooksma. Kulud ei saa tõusta, ilma et tulud tõuseks. See on ettevõtluse ABC.

Paljud inimesed ütlevad, et riik ei ole ettevõte, riik ei ole perekond. Riik ei pea kunagi oma võlgu tagasi maksma, laenata saab igavesti ja nii edasi.

Ma sinna dialoogi ei laskuks. Mina panga esindajana täna sellist seisukohta kindlasti ei oma, ka eraisikuna mitte. Et võlga ei peaks tagasi maksma – ma isegi hea meelega ei kommenteeriks neid seisukohti. Võlg tuleb alati tagasi maksta ja seda me oleme näinud teiste riikide puhul, mis juhtub, kui sellise agendaga toimetada, et võtaks võlgu ja tagasi ei maksaks.

Teen ühe viite, Nordic Business Forumil Björn Wahlroos ütles päris hästi, et Soome üks probleem on see, et tänase tootlikkusega, mis neil on, ei ole võimalik sellist heaoluriiki üleval pidada. See on jälle üks hea näide. Ohtlik näide, mida me võiks võtta sisendina oma analüüsidesse, et kuhu me ei võiks ja peaks jõudma.

Soome on kärpimas oma heaoluriiki, nad on ju tegelikult vähendamas kõike seda, mida nad pakuvad inimestele. Aga teisest küljest Eesti heaoluriik ei ole isegi lähedal sellele, kus Soomes ollakse. Isegi peale kärpeid, mida soomlased teevad. Kas te näete, et peaksime riiki kuidagi veelgi kokku tõmbama?

Kas riik saab ja peab efektiivselt toimetama? Ma arvan, et see peaks olema hügieenifaktor. Et me hoiame ennast kogu aeg vormis. Aga mina kindlasti panga esindajana ei saa ega taha minna ütlema, kuidas riik peaks ennast koomale tõmbama. Või mis teenuseid, mis valdkonnas peaks kokku tõmbama. Seda ma kindlasti ei tee. Ma usaldan, et riik suudab selle ise ära teha.

Mitmed Eesti poliitikud on leidnud, et riik peaks otsustavamalt majandusse sekkuma. Kuidas teie seda tunnetate, kas on mõistlik, et riik üritab juhtida majandusprotsesse rohkem, kui seda on senini tehtud või pigem vastupidi, et te olete oma hingelt vabaturu mees, kes arvab, et riik peaks olema kuskil kaugel ja tegelema pensionide ja tervishoiusüsteemiga või kui üldse ka sellega?

Lühike vastus oleks kindlasti, et viimane viimane versioon. See ilmestab minu nägemust riigi rollist kõige täpsemini. Ma olen üsna skeptiline, kui riik ütleb, tuleb ja hakkab sekkuma majandusse ja see ei ole kunagi hästi lõppenud. Ma veel kord kordan, et kui ka ettevõtjatega ja ettevõtete esindajatega kõneleda, siis siis kogu aeg kumab läbi ikkagi üks ja sama mantra, üks ja sama sõnum. Laske meil tegutseda, vähem bürokraatiat ja ärge palun segage. Ikkagi seesama, et luua keskkond, eemaldada tõrkeid, et ärikliima oleks võimalikult ennustatav.

Teistpidi, kui riik näiteks defineerib mingisugused sektorid, mille osas poliitikud leiavad, et seal võiks olla tulevikulubadus või tulevikutulu ja neid siis hakata toetama, kas see on mõistlik tegevus?

Kui riik võiks ja peaks kuhugi fookuse panema, konkurentsivõime kasvatamise kõrval, siis üks pool võiks olla rohkem volitusi ja vastutust kohalikele omavalitsustele. Et kohalikud omavalitsused oleks huvitatud sellest, et tekiks rohkem töökohti. Tekiks kohalikele omavalitsustele rohkem motivatsiooni meelitada investeeringuid oma omavalitsustesse ja siis saame meie pangana sinna kõrvale minna, seda toetada ja koos võimendada. See on üks koht, kus võiks ja peaks kindlasti riik kaasa aitama. Regionaalarenguga on meil selgelt probleem ja ma usun, et ka need viimaste aastate näited, kus pigem on meil raske teha tööstusinvesteeringuid Eestisse, see on teema, millega peab tegelema.

Kui kuulata maapiirkondades tegutsevaid ettevõtjaid, siis nad tihti kurdavad, et pangast on raske oma investeeringutele laenu saada. Miks see niiviisi on?

Niimoodi üldistada on raske. Meil on väga palju kliente regioonides. Üks põhjus kindlasti on, kui peaks ühe välja tooma, et kinnisvara, mingi käitise või tehase väärtus Kesk-Eestis või mis tahes kohas väljaspool Harjumaad, on oluliselt madalam. Midagi ei ole teha, sealt tekib kohe esimene tõrge. Me oleme sellest Kredexi ja riigiga rääkinud, kuidas neid tõrkeid eemaldada.

Ma ikkagi pööraks selle ümber ja väidaks, et meil ei ole täna küsimus selles, et pangad ei annaks regioonides toimetavatele ettevõtetele laenu. Meie probleem on täna see, et seal neid initsiatiive on liiga vähe. Ei teki uusi investeeringuid. Majandust viivad edasi ainult investeeringud, see ongi nii lihtne. Pöördudes tagasi teie selle algse küsimuse juurde, siis mida riik saaks teha, on soodustada investeeringuid. Luua keskkond, et tekiks rohkem investeeringuid. See on majanduse ABC jällegi.

Kui mõelda veel regionaalarengu peale, siis raha on Tallinnas, investorid on Tallinnas, ettevõtjad on Tallinnas. Kas me üleüldse peaksime kuidagi sundima neid Tallinnast välja? Ettevõtjad soovivad rajada oma tehaseid, tootmist, ettevõtteid sinna, kus nad tihti ise ka viibivad ja seal, kus neil on võimalik tööjõudu leida.

Natukene provotseerivale küsimusele võib vastu küsida, et kas me tahame, et meil oleks maapiirkondades elu? See probleem ei ole Eestil unikaalne. Kui me vaatame kasvõi üle lahe Soome, Rootsi, Norra poole, siis neil on kõigil täpselt sama probleem: kuidas hoida maal elu. Kuidas inimesed koliks maale, et nad elaks maaregioonides.

Me jõuame tagasi selleni, et maal elamiseks on vaja, et seal läheduses oleks töökoht ja siis taas kord selle minu väljatooduni, et kohalik omavalitsus võiks ja peaks selle kõrval, mis nad täna väga hästi teevad, et nad ehitavad kergliiklusteid, koole ja lasteaedu, esmajärjekorras mõtlema selle peale, kuidas hoida elu maal. Elu saab olla maal ainult siis, kui seal on töökohad, kui sinna investeeritakse ja luuakse uusi töökohti.

Te arvate tõepoolest, et on võimalik linnastumisprotsessi kuidagi ümber pöörata?

Ei, ma ei ole naiivne. Ma ei arva, et linnastumist on võimalik ümber pöörata. Aga ma siiski arvan, et on päris palju inimesi, kes soovivad maal elada ja võib-olla ei koliks ära need, kes seal on sündinud, kui on olemas võimalus tööl käia kohalikus omavalitsuses.

Kui me vaatame statistikat, siis maapiirkondades on palgad madalamad, sissetulekud madalamad, kulud on kohati suuremad, sellepärast et on vaja läbida suuremaid distantse. Kas seda on üldse kuidagi võimalik tasandada?

Me vaatame täna ikkagi tahavaatepeeglisse, osaliselt seetõttu ongi palgad madalamad. Teie poolt mainitud faktorid on tingitud võib-olla sellest, et seal ei ole piisavalt töökohti, seal ei ole piisavalt võimalusi toimetada. See oli vastus küsimusele, mis võiks olla üks võimalus elavdada investeeringuid selleks, et teha investeeringuid kohalikes omavalitsustes ja viia elu ikkagi ka natuke Tallinnast väljapoole. Vastupidisel korral, me keegi ei taha, et see ääremaastub täiesti ära ja seal ühtegi inimest ei ela.

Rääkides investeeringutest aastaid ma olen erinevatelt inimestelt kuulnud, et pangad küsivad laenu andes ettevõtjate käest aina rohkem, mis on nende keskkonna hoidmise plaanid. Olen tahtnud küsida, ja nüüd on mul suurepärane võimalus, mis on selle põhjustanud? Kas see on pangapoolne võimalike tulevikuriskide maandamine, kas need on panga enda rahastajad või panga aktsionärid, kes soovivad sellist asja näha ja kui laiapõhjaline see üldse on?

Siin on mitu mõõdet. Alustame sellest, et meil on selgelt kohustus mõõta oma finantseeritud klientide emissioone. Me peame teadma.

Kes selle kohustuse pani?

Kasvõi Euroopa Keskpank. Me kuulume Euroopa Keskpanga järelevalve alla. Meil regulatsioon käsib sellega tegeleda. Üks pool on see, et meil kästakse sellega sellega tegeleda. Aga teine pool, mida ma alati ka välja toon, et see teema on laiem. Eesti tööstusettevõte ei saa täna müüa Skandinaavias oma tooteid ja teenuseid, kui ta ei mõõda oma keskkonnajalajälge. See on muutunud kohati ka juba hügieeniks.

Meile meeldib rääkida, et see meid takistab. Pigem ma väidaksin, et see võimaldab meil müüa oma tooteid ja teenuseid. Kui ettevõte ei mõõda oma keskkonnajalajälge, palju ta kulutab elektrit, soojust, on erinevad terminid, skoop üks, kaks, kolm, siis ta ei suuda oma partnerile Skandinaavias selgitada ja raporteerida, siis temalt ei osteta kaupa ja teenuseid. See muutub ja on muutunud juba selgelt lahutamatuks osaks.

Meil räägitakse palju sellest, et Eesti ettevõtted on kuidagi tehnoloogiliselt maha jäänud või ei kasuta digioskusi ja ometigi suudetakse siis oma keskkonnajalajälge hinnata?

Ei saa üldistada. Mina olen töötleva tööstuse erinevate sektorites toimetavate ettevõtete juures käinud, kes mõõdavad reaalajas oma jalajälge, mis on täiesti uskumatu, tegevus on täiesti digitaliseeritud, tööstustsehhides toimetavad robotid, mõni üksik inimene jälgib ainult läbi arvuti, mis toimub. Seetõttu väita, et Eesti tööstus ei ole digitaliseeritud või on maha jäänud, on kindlasti vale.

Ma olen selliseid väiteid kuulnud, meil on isegi ettevõtluse innovatsiooni sihtasutuses mingisugused programmid, mis peaksid aitama Eesti ettevõtetel järele jõuda kuidagi. See tuleneb mingisugusest statistikast ikkagi.

Ma ei oska täpselt öelda, millele te viitate. Samas tuleb muidugi möönda, et sektorid on erinevad, on erinevas faasis, aga kui me võtame töötleva tööstuse, on see puidutööstus, metallitööstus, toiduainete tööstus, siis kõikide kõikidesse nendesse sektoritesse on viimase viie-kümne aasta jooksul investeeritud väga-väga palju. Ma isegi julgeks väita, et osad puidutööstused on Eestis nii kaasaegse sisseseadega, et seda pole isegi Kesk-Euroopaga võrreldes. Selles suhtes neid ei tohiks üldistada.

Rääkisime keskkonnast, meil on juttu olnud ka Eesti energeetika tulevikust, on selge, et fossiilkütustega töötavate elektrijaamadele on väga keeruline maailmast finantseeringut leida. Kui me vaatame Eesti tuleviku energiamiksi, praegu me tõenäoliselt ilma gaasijaamadeta ikkagi ei saa. Kas Swedbank on valmis fossiilkütustel töötavaid gaasijaamu finantseerima?

Ma arvan, et hetkel ei ole küsimus selles, kas meie oleme nõus gaasijaamu finantseerima, küsimus on pigem selles, milline on, nagu te õigesti välja tõite, üldse energeetikas tootmise miks tulevikus. Millised on juhitavad võimsused, millega me hoiame sagedust? Milline on üldse Eesti 2030. aasta energiatarbimise maht? Meil siin on viimase nädala-paari jooksul tulnud välja, et selles nägemuses meil väga suur erinevus. Viimane info, mida mina olen kuulnud, et tarbimine võib-olla isegi kuni 50 protsenti suurem kui Elering ja rahvusvahelised analüüsimajad on prognoosinud.

See sõltub, keda kuulata.

Täpselt. Meie võtame arvesse klientide ja meie enda poolt sisse ostetud analüüse. Seal meie nii suurt tarbimise kasvu ei näe. Energeetikas on põhiline mure hinnad. See on väga-väga suur osa sellest, kuidas Eesti saab üldse konkurentsivõimeline olla. Siin tulevik ei ole väga selgelt ette nähtav. Meil toimub ka desünkroniseerimine, mis loob lisakulutusi ja seetõttu ootaks hea meelega neid analüüse.

Kui te lugesite kliimakindla majanduse seaduse kas siis seletuskirja või vähemalt selle kajastusi, kas teil tekitas see mingisugust tunnet, et meil on tegelikult teada, mis tulevikus juhtuma hakkab?

Ei tekkinud sellist kindlust. Hoides positiivselt poolt tooni, ma loodan, et see nägemuspilt või plaan saadakse ikka lähiajal kokku. Ma loodan, et konkurentsivõime töögrupis, kuhu kaasatakse avaliku sektori, valitsuse ja erasektori esindajaid, seal üks ülesande püstitus saabki olema täpselt see, mida teie praegu välja tõite ja millest me siin nüüd oleme lõpus rääkinud. Milline saab olema energiamiks tulevikus, millised on juhitavad võimsused ja kuidas me saame ikkagi teha endast kõik oleneva, et energia, elektri hind oleks mingilgi määral prognoositud.

Aga oleksite valmis rahastama fossiilkütusel töötavat gaasijaama?

Meil on ka grupi kodulehel väljas selgelt kliima position, statement, kus on selgelt kirjas, mida me saame teha. Mida me ei saa teha, on finantseerida fossiilkütusel põhinevaid erinevaid ärisid. Sinna alla kuulub ka põlevkivi, aga gaasi puhul on alati see, et mis on gaas. Kas gaas on fossiilne või mitte. Me võime seda natuke vaielda, aga kui me teeme finantseerimisotsuseid,me finantseerime tuleviku rahavoogu. Ja täna on energeetikas tuleviku rahavoo ennustamine võrdlemisi raske.

See tähendab ka muuhulgas seda, et te väga lihtsalt ei finantseeri taastuvenergia tootmisvõimsust, ilma selleta, et seal oleks tugev riigipoolne garantii küljes.

Ta ei pea olema riigipoolne. Taastuvenergial võib ka olla väga tugev sponsor, kes on nõus erinevad riskid katma, et me ei võta ainult tururiski. Aga kui te nii küsite, siis täna ainult turupõhist taastuvenergiaprojekti finantseerida on väga raske.

Kas te olete muidu tuleviku suhtes optimistlik, et meil õnnestub ikkagi kuidagi see küsimus ära lahendada, et elektri hind ei oleks selline, et paljudel inimestel, ka ettevõtjatel võtab vee silma ja teisest küljest oleks tagatud ka stabiilsus ja elektri olemasolu?

Ma olen ikka loomult optimistlik inimene, kuna see on täna fookuses ja kõik osapooled on välja öelnud, et see tuleb selgeks vaielda, siis ma usun, et me saame horisondi natukene paremaks ja selgemaks. Kas me oleks pidanud varem tegema otsuseid? Võib-olla teistsuguseid juhitavaid jaamu ehitama, mitte jääma lootma põlevkivijaamadele, mis meil täna on. Mis ei ole teatavasti ju kiirelt üles ja alla koormatavad. See on ajalugu, meil ei ole mõtet ajalukku kinni jääda.

Pigem nüüd, mis otsused me täna teeme, meil on teatavasti ka arutelu all Eesti enda tuumaprojekt. Kindlasti peaks selle aruteluga lõpuni minema, mitte võtma lihtsalt seisukohta, kas meeldib või mitte. Kõik need stsenaariumi koridorid tuleb ikkagi korralikult läbi arutada.

Tuumaenergia teile muidu meeldib?

Asi ei ole minu meeldimises või mittemeeldimises. Küsimus on selles, kas need tehnoloogiad meile sobivad ja mida see tähendab. Tuumaenergia hind on pikas jooksus ühtlane ja ennustatav, aga seal on palju kõrvalkulusid. Mul puudub igasugune baaspädevus, et isegi elementaarsel tasemel seda arutelu pidada.

Räägiks pisut ka pagandusest. Läti ja Leedu tegid pankadele kasumimaksu või erakorralise maksu. Eesti on otsustanud mitte teha. Lätis ja Leedus justkui midagi hirmsat selle tõttu juhtunud ei ole. Kas me tegime Eestis vea, et me ei otsustanud teile kammi turja lüüa?

Mis tahes majandussektori maksustamine eksootilise maksuga on alati halb idee. Mario Draghi raportis, mis välja tuli, oli ka üks punkt, mis selgelt ju ikkagi ütles, et põhjus, miks Euroopa konkurentsivõime on nii madal, on see, et ärikliima on halb.

Samas me räägime, et nii Baltikumis, Eestis, Lätis, Leedus võiks olla panganduses, kui nüüd tulla teie küsimuse tagasi, rohkem konkurentsi, siis kindlasti ei tee uutele turule sisenejatele seda sektorit apetiitsemaks, kui seal on mingi selline eksootiline maks.

Konkurents ju meil tihenemas ei ole, me ei näe seda mitte kuskilt, et mõni pank otsustaks tulla järsku Eestisse.

No ei tea. Meil siin on üks pank müügis Baltikumis ja võib-olla tuleb varsti uudiseid. Teie küsimusele vastates, siis pangandus on üks enim reguleeritud valdkondi üldse ja võib-olla üks põhjus, mispärast see konkurents nii madal on, on just täpselt see, et see sektor on nii ülereguleeritud. Ja kui ülereguleeritud sektorisse veel tuua juurde sellise eksootilise maksu aspekt, siis minu sisetunne on, et see konkurents pigem ei suurene.

Keeruline on ka öelda, et konkurents peaks vähenema selle maksu arvelt. Üks teine koht, mida siin on räägitud, et meil siin Baltikumis kuidagi ettevõtete finantseerimine käib väga pangapõhiselt. Üsna vähe üritatakse leida raha teisi teid mööda, võlakirju emiteerides ja nii edasi. Kas siis pangad on siinkandis nii head partnerid ettevõtetele või siis vastupidi, et meil need alternatiivid on kuidagi vähe arenenud?

Ma arvan, et see on kombinatsioon kõikidest teie nimetatud faktoritest. Esiteks kindlasti võiks ja peaks olema ka kapitaliturud paremini arenenud.

Leedus oli paar aastat tagasi, me kutsume seda minivõlakirja buum, kus kohalikud, nii riigiettevõtted kui ka suurettevõtted kaasasid päris suures mahus võlakirjadega raha. Aga see oli mingil hetkel, kus oli võimalik saada võlakirjaturult odavamalt raha kui pankadest, tänu sellele, et baasintress oli null. Oli natukene moonutatud olukord, aga vastab tõele, et kui me vaatame Rootsis, Soomes, Skandinaavias, Kesk-Euroopas kasvõi suurettevõtete bilansse, siis seal on alati ka teistsuguseid instrumente, kui seda on pangalaen. Võib-olla on see kombinatsioon erinevatest faktoritest, mis te välja tõite, aga me oleme ise teinud erinevaid initsiatiive, siiamaani suhteliselt vähese eduga. Tegelikult meil ei ole ka eraisikutel täna võimalik osta võlakirju. Nüüd on küll riigi võlakirjad turul, aga siiski neid instrumente on vähe.

Ma just vaatasin, kuidas hulk väikeinvestoreid ostsid Lõuna-Aafrikas ja Mehhikos autorendiäriga tegeleva ettevõtte võlakirju, et vähemalt mingisuguse intressi tasemel muutus see kuidagi atraktiivseks.

Seda konkreetset kaasust ma hea meelega üldse ei kommenteeriks, kui ainult nii palju, et meie pangana oleme üheks oma peamiseks eesmärgiks eraisikute suunal pannud finantskirjaoskuse kasvatamise ja nüüd see teie viidatud näide läheb täpselt sinna valdkonda, et inimesed, kes teevad investeeringuid saades kahekohalise intressi nendelt investeeringutelt, peaks tegelikult sealsamas arvestama, et tegemist on väga riskantse investeeringuga. See läheb pigem üldise finantskirjaoskuse alla.

Tihti just needsamad inimesed, kes rääkisid nii sotsiaalmeedias kui ka erinevatel üritustel finantskirjaoskusest just propageerisid sedalaadi investeeringuid.

Ei võta omaks. Meil on terve rida väga tarmukaid, toredaid kolleege, kes tegelevad finantskirjaoskuse edendamisega ja meie ei anna kunagi ühtegi investeerimissoovitust. See küsimus, mis te praegu küsisite, ma ikkagi soovitaks seda küsimust finantsinspektsioonilt küsida.

Finantsinspektsioon ütleb kõigile sedalaadi küsimustele, et kuivõrd tegemist ei olnud nende reguleeritava asutusega, siis nemad ei tee siin mitte midagi.

Ma soovitan uuesti küsida. Ikkagi nõudlikult. Tegelikult ei taha kommenteerida finantsinspektsiooni tegevust, kuid minu isiklikul hinnangul oli osal nendel tegevustel ikkagi nõustamise lõhn juures.

Aga kui finantsinspektsioon ütleb, et nemad ei tee ja tegemist on ettevõtete või juriidiliste isikute vahel sõlmitud tehingutega, ma olin sama üllatunud nagu teie vähemalt siin näite olevat.

Ma hea meelega ei kommenteeriks finantsinspektsiooni tegevust. Minul pangaametnikuna ei ole ka kohane seda teha, aga ma siiski soovitan teil nõudlikult edasi küsida neid küsimusi. Kasvõi selles mõttes on see oluline, et kuidas me tagame, et ei tekiks järgnevaid selliseid juhtumeid.

Praegu on väga selgelt signaal antud ju, et kui sa soovid tegeleda reguleeritud tegevusega, siis sa pead lihtsalt sundima oma väikekliente kliendiks hakkama läbi juriidilise isiku. Siis ükski reegel ei kehti, ükski seadus ei haagi.

Seda ütlesite teie, mitte mina.

Lõpetuseks räägiks veel korra, te siin mainisite Mario Draghi raportit Euroopa konkurentsivõime kohta. Kas teie hinnangul on üldse võimalik, et Euroopa suudaks muuta ennast selliseks, et me jõuaksime Ameerika Ühendriikidele järele või oleksime maailmas konkurentsivõimelised ka võib-olla 10 või 20 aasta pärast?

Lihtne vastus oleks öelda, et see on väga raske. Ja hoida sellist pessimistlikku nooti üleval... aga ma tahaks hoida positiivset fooni ja nõustuda nendega, kes seda raportit kommenteerides alustasid sellest väitest või selle tõdemusega, et väga hea, et see on pandud nii kõrgel tasemel lauale ja öeldud, et meil on probleem.

Olgem ausad, ajalooliselt seda probleemi pole isegi tunnistatud. Nüüd meil on väga kõrgel tasemel välja toodud, et meil on probleem ja sellega peab tegelema ja minu tagasihoidlikul arvamusel neist neljast-viiest faktorist, mis välja toodud, suurem osa on ju väga pädevad. Need ongi teemad, millega peabki tegelema. Bürokraatia vähendamine, ärikliima. Seal on ka mõningaid eksootilisemaid ettepanekuid, et kas Euroopa Liit peaks hakkama ühiselt laenu võtma, et sellega siis majandust turgutada – need las jäägu spetsialistidele hinnata. Ma ikkagi ütleks, et see teema on pandud lauale, et meil on Euroopa Liidus konkurentsivõimega probleem ja sellega peab tegelema, on iseenesest positiivne.

Kas Eestil läheb majandus taas päriselt õitsema?

Ma olen enam kui kindel, et ettevõtjad, ettevõtted leiavad uusi turge ja taastavad äri olemasolevate äripartneritega Skandinaavias. Mul ei ole mingitki kahtlust selles, et Eesti majandus hakkab taas kasvama.