Riigil on teatavasti raha vähevõitu, õieti polegi teist. Tuleb kuidagi rohkem teenida ja rohkem säästa ning kui koalitsioon arvab, et lähiaastail on see tänu nende targale majanduspoliitikale ja rahanduspoliitikale võimalik, siis opositsioon püsib arvamusel, et tänu rumalale majandus- ja rahanduspoliitikale ei saa me riigina mitte rikkamaks, vaid jääme veel vaesemaks. Kui riik on vaene, on viimaks vaesed ka kodanikud ja muidugi kohalikud omavalitsused.

Kuigi Eesti riik koosnebki kohalikest omavalitsustest, mis omakorda koosnevad kodanikest, siis ikka ja jälle näib, et riik on mingi üks asi, omavalitsused mingi teine asi ja kodanikud on üldse abstraktne nähtus, mitte reaalsed inimesed, kelle võimalused ei kipu kunagi kattuma nende soovidega.

Riigi ja omavalitsuste armastuse-vihkamise suhe saab erilise hoo sisse siis, kui jutuks tuleb see, kust omavalitsused peaksid raha hankima. Riigilt saab, aga muidugi mitte piisavalt, nagu arvatakse linnades ja valdades, mis toobki kaasa arutelu selle üle, kuidas riigisisesed miniriigid saaksid ise rohkem raha koguda. Nagu riik ees, nii omavalitsused järel, hakatakse vaatama maksude, antud juhul siis kohalike maksude poole.

Igal omavalitsusel on õigus kehtestada kohalikke makse ja neil on õigus koguda reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu, mootorsõidukimaksu, loomapidamismaksu, lõbustusmaksu ja parkimistasu. Sisuliselt kasutatakse kuuest võimalusest vaid kolme: reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu ja parkimistasu.

Juba ammu on omavalitsused loobunud lõbustusmaksust ja loomapidamismaksust ning nüüd on juba hilja need unustusest üles kaevata. Lõbustusmaksu võinuks kehtestada siis, kui veel veidi lõbusam oli elada ja see oli nii ammu, et ei mäletagi enam, millal selline aeg oli, vist millalgi eelmise majanduskriisi ja koroonakriisi vahel umbes kolm kuud.

Mootorsõidukite maksustamisel on riik omavalitsustest juba sammuga ees ja loomapidamismaksu peale ei ole mõtet samuti mõelda.

Seaduse järgi maksavad loomapidamismaksu loomade, kelle pidamine valla või linna territooriumil on maksustatud, omanikud ja nende loomade loetelu kehtestab volikogu.

Vaadates, kui palju meie omavalitsuste volikoguliikmed omavahel kaklevad, ei suudaks nad eales loetelus kokkuleppele jõuda, sest opositsioon tahaks loomade loetellu lehmade, hobuste ja kapibaarade kõrvale lisada ka koalitsioonisaadikud ja suure tõenäosusega ka vastupidi. Ja isegi kui saadaks kokkuleppele, söövad kohalikud elanikud suuremad loomad ära, et maksu maksmist vältida, ning viivad lemmikloomad põranda alla, selgitades, et need on tegelikult Läti piiri lähedalt külla saabunud karvased sugulased.

Niisiis olemasolevatest maksuvõimalustest ei piisa ja linnad ning vallad on riigile teada andnud, et kohalike maksudena võiksid kõne alla tulla turismimaks, kinnisvaramaks, pärandimaks ja kuidagi keskkonna või jäätmekäitlusega seotud maksud.

Kõige perspektiivikam tundub neist ettepanekutest olevat turismimaks, sest selle kehtestamisega võiksid kohalikud elanikud isegi nõus olla, sest ei hakka ju ükski omavalitsustegelane aasta enne kohalikke valimisi rääkima oma valijate lisamaksustamisest, kui riigimaksud niikuinii tõusevad.

Kellegi teise maksustamine? Aga palun, kui nad juba tulevad meie kaunisse kuurortlinna, siis las maksavad. Muidugi maksavad turistid juba praegu Eestis suvel ja koolivaheajal jaburalt palju nii ööbimise kui ka söögi ja joogi eest, aga kui turist juba jaksab Eestis puhata, jaksab ta ka viis eurot lisamaksu maksta. Oma viga, käskis keegi siia tulla või?

Turistidelt saaks ka avalike vaatamisväärsuste vaatamise eest piletiraha koguda, nagu Ostap Bender, kes hakkas Pjatigorskis pileteid müüma inimestele, kes ihkasid Provali põhjas näha malahhiidivärvi vedelikuga haisvat lompi. ""Imestamisväärt asi," mõtiskles ta, "kuidas linn pole tänini taibanud Provali pääsemise eest kümnekopikalisi kasseerida. See on vist küll ainuke koht, kuhu pjatigorsklased turiste tasuta sisse lasevad. Ma hävitan selle häbipleki linna reputatsioonilt, ma parandan haletsusväärse eksituse."" (Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov, "12 tooli").

Tartu lasi küll oma korstna õhku ja seal pole enam midagi vaadata, aga Pika Hermanni vaatamise eest saaks küll piletiraha küsida, samamoodi Munamäe imetlemise eest. Ja muidugi meri. Läänemeri, rahameri – vaata merd ja maksa.

Ma olen oma reisidel samuti päris palju turismimaksu maksnud. Näiteks Roomas, aga kui ma maksu ära maksin, sain selle eest vastu ikkagi Rooma, mitte Haapsalu, Kuressaare või Pärnu. Kui palju ma ka neid linnu ei armastaks, ei ole need Rooma.

Kohaliku tulubaasi suurendamine on igavene teema, mille üle võib ikka ja jälle arutleda, aga mille puhul on väga väike, kui mitte olematu võimalus mingi töötava tulemuseni jõuda. "Nukitsamehes" otsisid ka lihtsameelsed ja kasimatud vallajuhid igapäevaselt rahapada, aga kui selle lõpuks üles leidsid, siis sekkus riik ja ütles, et "Ma loen enne üle, siis vaatame, kas üldse jagub. Kui üle jääb, siis annan teile ka".

Maksude üle vaidlemine on Eestis pärast murdmaasuusatamise allakäiku muutunud populaarseimaks spordialaks, aga karta on praegune kohalike maksude teemaline mõttevahetus ei päädi kulla, hõbeda ega isegi mitte pronksiga ning omavalitsused võivad loota vaid üksikisiku tulumaksule, maamaksule ja riigipoolsele püsirahastusele kodulähedaste vaimse tervise teenuste pakkumiseks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.