Turumajanduse lõppu kuulutavad pealkirjad müüvad hästi. Täiesti arusaadav. Kuid üha enam liigub arutelu sisulisemaks ning suunda, millest meil päriselt on tarvis rääkida. See on majandusmudel, mis ei teeni väheste huve, vaid tooks jõukuse kõigi Eesti inimesteni.   

On selge, et turumajandus ei kao kuskile. Ometi sekkub riik nii turgu kui ka majandusse juba praegu, sest nähtamatu käsi ei taga vastupidavust kriisidele, laiapindset regionaalpoliitikat ja kestlikku toidutootmist. Seda teeb ikka riigi sekkumine õigel ajal ja kohas.

Selle asemel, et vaidlustada riigi sekkumist, küsitakse Eestis üha rohkem, miks riik piisavalt ei tee. Miks liiguvad investeeringud tootmisse tihtilugu teistesse riikidesse, meie naabrite juurde? Nii ei näe ka koalitsioon, kuhu kuuluvad sotsiaaldemokraatide kõrval parempoolsed erakonnad, teist võimalust kui valitsuse majanduskabinettide abil majanduskasvule rohkem tähelepanu pöörata. Me ei saa öelda, mida ja kui palju toota, kuid me saame toetada investeeringuid ja luua paremat keskkonda majanduse arenguks. 

Nii nagu ükski teine valdkond, et toimi ka majandus eraldiseisvana riigist ja ühiskonnast. Ilma piisava tähelepanuta majanduse arengule ei suuda Eesti riik pakkuda piisavalt konkurentsi ja jääb teistest maha.

Kodumaist ettevõtlust toetavad kõik riigid ja Eesti ei saa olla erandiks. Ehk võiksime võtta rohkem eeskuju siin teistelt, näiteks Taanilt. 50-protsendilise maksukoormuse juures on Taani oma konkurentsivõime poolest kolme maailma parima hulgas. Valitsus tegi mõned nädalad tagasi otsuse suunata suurinvesteeringute toomiseks Eestisse 160 miljonit eurot. Minu selge palve oli ka selle raha jagamisel lähtuda põhimõttest, et vähemalt 40 protsenti toetusest peab liikuma suurlinnadest ja kuldsetest ringidest väljapoole.

Mis juhtub, kui riik ei sekku?

Riigi majandusse sekkumisest on muidugi väga selge näide ka põllumajandus. Kui me ei toetaks põllumajandust, tähendaks see olulist hinnatõusu pea kõikidele toidukaupadele. See ei ole nii ainult Eestis, vaid kogu Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja mujalgi.

Põllumajandus on praegu üks suurimaid sektoreid, mis elab ja hingab toetuste najal, aga just nende abil on võimalik kvaliteetne kodumaine toodang tuua tarbijani jõukohase hinnaga. Just seetõttu on see ka Euroopa Liidu üks olulisemaid ja suuremaid eesmärke üldse.

Mängime korraks mõttega, mis juhtuks, kui lülitame riigi suunava toe põllumajandusest välja.

• Toit oleks keskmiselt kaks korda kallim, kuid võib-olla veelgi enam. Ilma toiduta ei saa ju keegi elada.
• Ilma piiranguteta rahvusvaheline turg ja toetusteta kodumaine põllumajandus tähendaks kohaliku toidutootmise olulist vähenemist.
• Toiduohutust ei oleks praktiliselt võimalik tagada. Toiduohutus põhineks kohtulahenditel inimeste ja toidutootjate vahel. 
• Nii-öelda päristootjate kõrvale tekiksid "tehased", kus loomi kasvatatakse ainult majanduslikust kasust lähtudes, nende heaolule ja liigiomastele põhivajadustele minimaalselt tähelepanu pöörates. 
• Loomataudid leviksid massiliselt ja seaksid ohtu nii loomad, ettevõtjad  kui ka toidu tarbijad. 
• Loomadele mõeldud hoonete seisukord oleks kehv ja investeeringud paljudele ettevõtjatele ülejõukäivad.

Riigi sekkumisest sõltub ka regionaalpoliitika

Ilma toimiva regionaalpoliitika ja riigi sekkumiseta koonduks suurem osa elust Tallinna, sest nii on kõige efektiivsem. Kuid seda me ei taha, pidades silmas sedagi asjaolu, et inimeste olemasolu kõikjal Eestis on oluline ka julgeoleku aspektist. Kohalikust toidutootmisest rääkimata. Kuid ka meie kultuur põhineb palju just kohalikul kultuuril.

Mis juhtuks, kui regionaalpoliitika toimiks riigi toeta?

• Ühistransport liiguks ainult suuremate linnade vahel ja oleks umbes kaks korda kallim. Teed oleksid tasulised. 
• Väiksematel maapiirkonna omavalitsustel oleks veel väiksemad võimalused ülal pidada koolimaju ja lasteaedu, pakkuda sotsiaalteenuseid.
• Lastega ja eakatega seotud teenused oleksid tasulised ja taskukohased ainult väga suure hulga tarbijate korral - ehk siis linnades. 
• Kohalik kultuur ja sport püsiksid suuremalt jaolt eraannetajatel.
• Nõukogudeaegsed kortermajad laguneksid omasoodu ja langeksid varsti kasutusest välja. Meid ootaks ees eluasemekriis. 
• Linnadesse kolimine oleks oluliselt kiirem kui praegu.

Seega on riik sidunud ka mitmed ettevõtlustoetused regionaalpoliitikaga, ikka selleks, et meie elu ei koonduks vaid Tallinna ja Tartu ümbrusesse. Loome uusi töökohti ja suuname inimesi tarbima ka maapiirkondadesse.

Oleme viimastel aastatel Euroopas üle elanud koroonakriisi ja täiemahulise sõja puhkemise Ukrainas. See on sundinud paljusid arenenud riike oma majanduspoliitikat ümber mängima. Keerulistel aegadel on riigil majanduse elavdamisel täita oluline roll, selle asemel, et end välja lülitada ja jääda lootma turumajanduse nähtamatule käele.