Koppel: USA presidendivalimiste võitjaks osutub Ühendriikide riigivõlg
Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste võitjaks osutub riigivõlg ja sellest johtuv inflatsioon saab olema probleemiks väga suure tõenäosusega ka mujal maailmas, ütles Redgate Wealthi investeerimise valdkonnajuht Peeter Koppel Vikerraadios.
Euroopast vaadates me ju näeme, kuidas USA-s justkui on kõik hästi. USA majanduse kogutoodang on 20 aastat kasvanud kiiremini kui majandus Euroopa Liidus ja nii ka praegu, nii teises kui ka kolmandas kvartalis, on USA majandus kasvanud kolm protsenti, samal ajal kui euroliidus on see kasv olnud null koma millegagi. Tööpuudus on USA-s madal, inflatsioon on USA-s madalam kui Euroopa Liidus. Inimeste ostujõud on parem. Millega ikkagi on selgitatav tavaliste ameeriklaste seas levinud rahulolematus majandusliku olukorraga?
Mainisid seda, et inflatsioon on madalam kui Euroopas, aga kui me nüüd võtame sellise veidikene pikema perioodi, siis see kumulatiivne inflatsioon tuleb ikkagi suhteliselt ebameeldiv ja see on asi, mis ameeriklastele väga ei meeldi. Kindlasti võib rääkida veel ka palkade stagneerumisest. Ja kui me nüüd mõtleme ka sellele, mis oli tarbijahinnaindeksi inflatsioonile eelneval perioodil, siis oli ju varahindade inflatsioon ja varahindade inflatsioon on see asi, mis sündis rahatrükist ja tekitas sellise olukorra, kus oli ajalooline ebavõrdsuse plahvatus ehk siis stagneeruvad palgad, kumulatiivne inflatsioon ja tajutav ebavõrdsus. Need asjaolud on tekitanud ameeriklastes arusaama, et vaatamata sellele, et aktsiaturg tõuseb ja tundub, et majandus on tugev, aga kui ots otsaga kokku tulemiseks peab ikkagi nagu kahel töökohal käima, siis ei ole väga mõnus.
Vaatame nüüd otsa presidendikandidaatidele Kamala Harrisele ja Donald Trumpile. Trump on nimetanud, et Harrise majanduspoliitika on marksistlik-sotsialistlik. Kuivõrd see on selline retooriline võte või kuivõrd see väide baseerub tegelikkusel?
Marksism ja sotsialism on siiski suhteliselt selgelt defineeritavate karakteristikutega lähenemised. Ei Harrise lähenemine ei ole ei marksistlik ega sotsialistlik otseselt. Jah, ta on vasakpoolsem, kui on Trumpi lähenemine ja tema lähenemisele on olemas suisa selline nii-öelda silt nagu progressiivne kapitalism, ehk siis see on midagi sellist Euroopa lähenemise laadset, võib olla mingisuguses kontekstis sotsiaaldemokraatia laadset, et üldiselt siiski on turusuhted, aga riik sekkub rohkem ja riik jagab ümber rohkem. Jah, retooriliselt selles mõttes, et ma arvan, et ei ole ka nii-öelda majandusinimestel probleeme seda lähenemist sotsialistlikuks nimetada, aga nii-öelda päris definitsiooni kohaselt sotsialistlikud need tema lähenemised tõesti ei ole.
Kui ma vaatan otsa nüüd Kamala Harrise lubadustele: ta on lubanud muuta eluasemed kättesaadavamaks, alandada lastehoiu kulusid, piirata ebaõiglaseid toiduhindade tõuse ja alandada retseptiravimite hinda. Kui peatuda näiteks sellel hinnateemal, siis Harris on lubanud 100 päeva jooksul peale ametisse saamist saata kongressile eelnõu, mis keelustaks ebaõiglase toiduhindade tõusu ja annaks prokuröridele suuremad õigused algatada firmade suhtes hinnatõusu põhjendatud osas uurimisi. Kuidas selline asi turumajanduslikus ühiskonnas võiks toimida?
Selle kohta võib täiesti julgelt öelda, et see on nüüd see koht, kus maailma suurima riigi potentsiaalne tulevane president kirve ikka väga sügavale kivisse lööb. Sellepärast, et mis on toiduainete hinnatõusu põhjus? Toiduainete hinnatõusu põhjus on ikkagi sama põhjus, mis oli üldisel inflatsioonil ja üldise inflatsiooni põhjus ei ole mitte miski muu kui see, et ühel hetkel seoses nii-öelda majanduses valitseva olukorraga oli vaja tegeleda rahatrükiga ehk siis selleks, et inflatsiooni ei oleks, tuleks nagu ka fiskaalselt selgelt vastutustundlikumat poliitikat ajada. See, kui nii-öelda majanduspoliitika ohjajad, olgu siis need keskpangad või olgu need valitsused, hakkavad erasektori kaela inflatsiooni ajama, siis see on alati spinn, see on alati populism ja selle kohta võib öelda, et üldiselt leiab päris vähe erasektoris selliseid tegelasi, kes ütleks, et sellel mingigi õigustas või põhjendus on.
Milton Friedman, keda praegu väga ei armastata, ütles, et inflatsioon on alati nii-öelda monetaarne nähtus, ehk siis monetaarne nähtus, mille kutsuvad esile valitsused ja keskpangad. Võib-olla ta päris alati monetaarne nähtus ei ole, aga enamasti siiski on ja hakata monetaarse nähtuse vastu sellisel viisil võitlema, on võrreldav võilao ukse kirvega lõhkumisega.
Loen veel Harrise lubadusi. Oluline teema on lubadus tegeleda eluasemekriisi leevendamisega, pakkuda 25 000 dollari suurust maksusoodustust esimese kodu ostjale ja pakkuda maksusoodustust kolme miljoni uue kodu ehitamiseks järgmisel neljal aastal ettevõtetele ja investeerides 40 miljardit eluasemepuuduse lahendamisega tegelevasse fondi. Jällegi kuivõrd turumajandusega sobivad need ettepanekud algatused on?
No ega nad väga ei ole, aga selle progressiivse kapitalismi vihmavarju alla nad lähevad küll. Siin peame jällegi tagasi tulema selle juurde, et miks on eluasemed niivõrd kallid, eluasemed on niivõrd kallid, sest oli rahatrükk ja vara hindade inflatsioon ja rahatrükk ja varahindade inflatsioon oli sellepärast, et mingisugusel hetkel keskpank ja riik ei suutnud ajada mõistlikku poliitikat.
Selle kohta võib öelda, et see on populism, kus üritatakse iseenda poolt või siis nii-öelda sellise valitsuse ja keskpankade poolt tehtud vigu natukene ilusamaks joonistada ja öelda, et ise tekitasime probleemi ja nüüd hakkame aitama. Kui me nüüd nagu päris ausalt vaatame, siis siin on kaks aspekti.
Esimene aspekt on see, et eluasemete hinnad ajas üles varahindade inflatsioon. Ja teine aspekt on see, et väga kallis on võtta eluasemelaenu. Hüpoteeklaenud 30 aastaks on Ühendriikides intressiga ligi seitse protsenti ja see on ikkagi suhteliselt kallis. Need on kõik majanduspoliitiliste otsuste tagajärjed ja see on selline tilk merre, kui selliseid jutumärkides lahendusi pakkuma hakatakse.
Harris on lubanud tõsta väikeettevõtete maksuvabastuse kümnekordseks seniselt 5000 dollari tasemel 50 000 dollari tasemele ja ta on lubanud jätkata president Bideni poliitikat, mille kohaselt ei tõuse maksud Ameerika majapidamistel, mille aastasissetulek jääb alla 400 000 dollari. Samas lubab Harris tõsta makse rohkem teenivatel majapidamistel ja suurettevõtetel. Milline majandusmõju Harrise plaanidel, ka makse puudutavatel plaanidel, oleks USA sisemajandusele?
Kui nüüd mõtleme väikeettevõtete majanduslikult mõjule, siis tõenäoliselt jällegi siin on rohkem tegemist millegi sümboolsega ja kui me mõtleme nüüd suurettevõtete täiendavale maksustamisele, kui me mõtleme jõukamate majapidamiste täiendavat maksustamisele, siis siin loomulikult ei saa öelda, et need oleks positiivse mõjuga sellises kontekstis.
Puhttehniliselt kui ettevõte peab rohkem ära maksma, siis tal jääb näiteks investeeringuteks vähem raha. Aga kui nii-öelda globaalset pilti vaatame, siis seda tuleb vaadata kontekstis ja kontekst on siis see, et kas Ameerika Ühendriigid teevad midagi sellist, mis nende globaalset konkurentsipositsiooni oluliselt halvendab. Kas see tekitab olukorra, et ettevõtted võib-olla ei taha enam olla Ühendriikides oma näiteks peakorteritega või kas mingisugused ettevõtted asutatakse kuskil mujal. Sellised riskid on kindlasti olemas. Aga jah, üldiselt ettevõtete täiendav maksustamine sellisele üldisele väärtusloome keskkonnale tõesti hästi ei mõju.
Nõndaks aga vaatame otsa ka Donald Trumpi lubadustele. Trump on lubanud laiendada oma aastal 2017 ellu kutsutud maksualandusi veelgi ja samal ajal on lubanud Trump kehtestada kõrged tollibarjäärid importkaupadele ja tühistada Bideni puhta energia plaani ja selles kavandatud kulutused. Ja kui ettevõtetest rääkida, siis Trump plaanib vähendada ettevõtete tulumaksu 24 protsendi tasemel 15 protsendi tasemele firmadel, mis valmistavad oma toodangu Ameerika Ühendriikides. Kui me räägime jälle ettevõtete maksustamisest, milline oleks Trumpi valiku mõju?
Siseriiklikult loomulikult positiivne, sellepärast et Trumpil on ju selline lähenemine, et America First ja deglobaliseerumist edasipoole nügiv lähenemine. Loomulikult siseriiklikult see, kui ettevõtete tulumaks väheneb ja ettevõtted saavad soodustusi kodumaal midagi tehes, on nendele ettevõtetele positiivne, aga kui räägime sellisest üldisest deglobaliseerumist nügivast lähenemisest ja tollitariifidest, siis maailma majandusele laiemalt sellel nüüd küll positiivset mõju olla ei saa.
Kas või mis mõju oleks Bideni ajal vastu võetud inflatsiooni vähendamise akti ja rohesubsiidiumide tühistamisel USA sisemisele majandusele?
Rohesubsiidiumite tühistamine tähendab seda, et põletatakse rohkem fossiilseid kütuseid, investeeritakse rohkem fossiilsetesse kütustesse ja see tähendab seda, et planeedi arvelt saadakse energiakulud alla ja kui saadakse energia kui kõige olulisema kuluartikli numbrid allapoole, siis see tähendab tegelikult stimuleerivat mõju.
Ilmselgelt mis puudutab, ütleme sellist laiemat Bideni lähenemist, siis inflatsiooni vähendamise akti pealkiri minu meelest iseenesest oli juba kahtlane, et jällegi ise tekitame inflatsiooni, siis hakkame seda vähendama ja siis paneme dokumendile, mis absoluutselt inflatsiooni ei vähenda, pealkirja inflatsiooni vähendamise akt.
Võtame ette eraldi teemana tollimaksud. Joe Biden, ametis olev president, ju osaliselt jätkas Trumpi esimesel ametiajal kehtestatud tollidega. Trump kehtestas tollid päikesepaneelidele, pesumasinatele, rauale ja alumiiniumile. Ja ma saan aru, et ka Kamala Harris on viidanud, et ta ei plaani neid tolle tulevikus tühistada ehk et ta plaanib nendega jätkata. Aga Donald Trump oma valimiskampaanias on lubanud seda kruvi veelgi rohkem kinni keerata. Trump on lubanud kehtestada 20-protsendilise tollimaksud kõikidele importkaupadele ja veel eraldi 60-protsendi tasemel tollimaksu Hiinast tulevatele kaupadele. Kas võib öelda, et USA on globaliseerumisest ja globaliseerunud vabakaubandusest end välja tagurdamas ükskõik kumb presidendikandidaat presidendiks valitakse? Küsimus on ainult selle välja tagurdamise kiiruses ja ulatuses.
Põhimõtteliselt küll. Kui nüüd mõtleme Trumpi esimesele ametiajale, siis tal oli Hiinaga ikkagi suhteliselt suur kana kitkuda ja võib isegi öelda, et see oli õigustatud, sellepärast et hiinlased ei mänginud ausalt. Hiinlased hoidsid oma valuutat kunstlikult odavana, meelitasid kogu globaalse olulise tootmisbaasi endale ja siis suutsid sisuliselt tekitada endale ebaausalt globaalse konkurentsieelise.
Kui selle konkurentsieelisega võidelda, siis tollid ongi sisuliselt ainukene ainukene võimalus. Paraku kui me nüüd mõtleme kontseptsioonile nimega tollid, siis see on midagi sellist, mis aeglustab globaalset majanduskasvu ja Ühendriikides ka ikkagi tegelikult kui mingite kaupadele tollid peale pannakse, siis see tegelikult kohalikule tarbijale teps mitte hästi ei mõju, sellepärast et need kaubad on lõppkokkuvõttes kallimad.
Mis ajaloost võib-olla on huvitav vaadata nagu selles kontekstis, et mis on varasemalt nende nii-öelda tollidega juhtunud siis kunagi ju ameeriklased olid hädas Jaapani autotootjatega, sest jaapanlased tegid kvaliteeti ja nad tegid mõistliku hinnaga. Pandi tollid peale, mis juhtus? Suured kolm Ühendriikide autotootjad said üle 10 aasta põhimõtteliselt toota moraalselt vananenud plekikuhjasid ehk siis selline on tollide peale panemine. Mingisugustel hetkedel võib kaotades ära konkurentsikomponendi olla mõju innovatsioonile halb.
Kuidas paari lausega kokku võtta, kui päriselt realiseeruks 20 protsenti tollimaksu kõigile kaupadele Hiina kaupadele? Mida see maailma majanduses tähendaks?
Maailma majanduses tähendab see seda, et kujutage ette, et on voolik, kus midagi voolab, ütleme näiteks vesi ja kui sa astud sellele voolikule peale, siis põhimõtteliselt vesi sealt tuleb ikkagi läbi, aga ta tuleb oluliselt aeglasema tempoga. See on konkreetselt sellisele globaalse majanduse vereringele takistuste tegemine. Jah, sellel võib olla õigustusi selles kontekstis, et hiinlased ei ole viisakalt käitunud, aga muidu laiemalt see nüüd väga hea idee ei ole. Ja sellega lõppkokkuvõttes võib tekkida olukord, kus kõik kannatavad ja mitte ainult ameeriklased.
Moody's on prognoosinud, et Trumpi tollimaksud tõstaks USA aasta inflatsiooni järgmisel aastal kolme neljandiku protsendipunkti võrra ja 2026. aastal veel poole protsendipunkti võrra. Kamala Harris on väitnud, et Trumpi kavandatud tollimaksud tähendaks alamkeskklassi perede maksustamist ja võtaks nende rahakotist aastas 4000 dollarit. On see propaganda või on nendel väidete alus?
Nendel väidetel on väga selgelt alus, sest kui hakkame vaatama, et kuskohast tuleb odav kaup, siis see tuleb väljaspoolt Ühendriike. Kes tarbivad odavat kaupa? Loomulikult need, kellel on madalam sissetulek. Kui nüüd odavale kaubale keeratakse toll peale, siis madalama sissetulekuga inimesed kannatavad. Nii et see ei ole teps mitte propaganda, vaid see on tehniline fakt.
Kui me räägimegi presidendikandidaatide majanduslubaduste koormast Ameerika föderaaleelarvele ja eelarve puudujäägile, siis Forbes on viidanud ühele analüüsile, mille kohaselt Harrise lubadused suurendasid föderaaldefitsiiti aastaks 2035 kolme ja poole triljoni võrra. Trumpi lubadused aga suuremas mahus - seitsme ja poole triljoni võrra. New York Times on viidanud siin vastutustundliku föderaaleelarve komitee arvutustele mille kohaselt Trumpi plaan tähendaks defitsiiti lausa 15 triljonit ja Harrise oma kaheksa triljoni võrra suurenemist. Aga muidugi mõlema presidendikandidaadi kampaaniameeskonnad on neid arvutusi nimetanud asjatundmatuteks. Harris on öelnud, et kõik tema lubadused on kaetud tuludega. Trumpi meeskond on öelnud, et analüüsimajad ei ole aru saanud Trumpi poliitikat tegelikest mõjudest. Kuidas teie nendesse hinnangutesse suhtute? Kas saame praegu hinnata, milline on ühe või teise presidendikandidaadi poliitikate mõju Ameerika eelarvele ja eelarve puudujäägile?
Me tegelikult saame hoopis niimoodi naljaga pooleks öelda, et kes või mis on nende presidendivalimiste tegelik võitja. Ja presidendivalimiste tegelik võitja on Ühendriikide riigivõla suurus. Mõlemad kandidaadid räägivad asjadest, mis kasvatavad riigivõlga. Siin ei ole küsimustki.
Ütleme selle summa praegu ka kuulajatele ära, hetkel on USA riigivõlg siis 35,6 triljonit, mis teeb 105 000 dollarit ühe elaniku kohta imikust raugani.
Just nimelt ja kui suhtarvudena vaatame, siis on riigi võla suurus umbes selline nagu maailmasõdade ajal, aga maailmasõda meil ei ole ja Ühendriigid selles ei osale. Ehk siis riigivõlg kasvab Ühendriikides igal juhul ja mitte kumbki kandidaat ei adresseeri seda, kuidas see mingisuguseski kontekstis veidikene normaalsematesse raamidesse suruda.
Aga kas ja miks Ameerika Ühendriikide riigivõlg üldse on probleem? Ameerika trükib ise dollarit ja dollar on reservvaluuta.
See on probleem, sellepärast et kui me nüüd mõtleme sellele, et mis juhtus, kui seda natukene korralikumalt trükiti. Me kõik ühel või teisel viisil tundsime seda - varahindade inflatsioon ja hiljem tarbijahindade inflatsioon, ehk siis sisuliselt me kõik maksame selle kinni. Inflatsioon majandussüsteemis on nagu vähkkasvaja inimese organismis, see võtab, kurnab majanduse sisuliselt ära, ei võimalda tal kasvada ja kui majandus ei kasva, ei parane ka inimeste sissetulekud ja elustandard, ehk siis mõlemad kandidaadid sisuliselt tõenäoliselt ajavad edasi inflatsioonilisi poliitikaid ja see tähendab siis seda, et peame globaalselt valmis olema selleks, et võib-olla emma-kumma presidendi järgmisel ametiajal kogu arenenud maailmas on inflatsioon jätkuvalt probleem.
Kui Kamala Harris võidab, siis ilmselt läheb edasi nii nagu seni. Aga nagu meie jutust välja tuli, mingisuguseid muutuseid võib eeldada, kui uskuda Trumpi lubadusi tema valimisvõidu korral. Kas ja kuidas te ise valmistute mõjudeks majanduses puhuks, kui Donald Trump oma lubadused ellu viib?
Kuna presidendivalimiste võitjaks osutub Ühendriikide riigivõlg ja inflatsioon saab olema probleemiks väga suure tõenäosusega, siis mingisugust erilist valmistust ma Trumpi võiduks ei tee. Kui ma nüüd mõtlen, et mis võiks juhtuda, siis minu isiklik arvamus on, et Trump tõenäoliselt on ka veidikene pikemas perspektiivis näiteks fossiilsete kütuste suhtes selgelt sõbralikum, ja see on see koht, kus võib-olla juba hakkavad mingisugused investeerimismõtted tekkima.
Toimetaja: Mari Peegel
Allikas: "Uudis+", Vikerraadio